Anneli küsis (22. okt 2006)
Minu 3 a tütrel on kehvad hambad, kui valutava hambaga arsti juurde jõudsime oli vaja panna prooviplomm mürgiga. Lapsele oli see esimene hambaarsti visiit ja talle oli see väga valus. Kui läksime tagasi, et mürk välja võtta ja hammas korda teha, ei saanud me seda edasi lükata kuigi laps valjult protesteeris ja ilmselt endast väljas oli. Hammas tehti korda, kasutades suu lahti hoidmiseks fiksaatorit. Arusaadavalt oli laps šokis ja keeldub nüüd arsti juurde minemisest. Hambad aga valutavad ja 2 nädalat on lapsele antud valuvaigisteid (0,5 tabletti). Kas antud juhul on veel muid võimalusi kui üldnarkoos? Kas nii väikesele üldse tehaksegi?
Reet Pallase
vastas (2006-10-25 08:28)
Olukord ei ole tõesti hea. Väga kahetsusväärne on, et jõudsite hambaarsti juurde esimest korda siis, kui hammas juba valutas. Sellest ei saanudki laps kahjuks mingeid positiivseid emotsioone saada ja seega on paraku ülimalt loogiline, et talle hambaarsti juures käimine vastumeelne on.
Katkised hambad tuleks aga ikkagi järgemööda korda teha - mida kauem oodata, seda hullemaks olukord läheb, lahtised augud hammastes tähendavad hulgaliselt mikroobe suukeskkonnas, millede elutegevuse tulemusena tekivad augud järjest uutesse hammastesse.
Üks võimalus on tõesti ravida hambad narkoosis. See aga on ühekordne lahendus - suu saab praegu küll korda, kuid pole ju mõeldav, et edaspidi hakataksegi iga kord lapsele hammaste raviks narkoosi tegema.
Põhimõtteliselt on olemas ka võimalus anda lapsele enne hambaravi hambaarsti välja kirjutatud rahustit. See ei pruugi aga sobida kaugeltki igale lapsele, aga võite selle kohta oma hambaarstilt küsida.
Lihtsaid lahendusi kahjuks ei ole. Et suhted hambaarstiga edaspidi laabuks, tuleb lapsega nüüd kõvasti tööd teha. Oma kogemustest ja ka oma 2,5 aastast tütart tundes julgen väita, et kolmeaastasele on võimalik paljusid asju selgitada nii, et ta neist aru saab. Tuleks rääkida, milleks hambaarsti juurde on vaja minna (nt. "hambaarst aitab sinu katkised hambad jälle terveks teha"), lapseni peaks jõudma teadmine, et hammaste ravi on vajalik just temale endale, et hambaarsti eesmärk ei ole talle ebamugavuste tekitamine vaid tema hammaste terveks tegemine. Siinjuures tuleks säilitada rahu, rääkida korraga niipalju kui kolmeaastasel tähelepanu jagub. Vältima peaks väljendit "ära karda, see ei ole valus", sest esiteks, te ei saa seda
garanteerida ja seega olete kogemata last petnud, ja teiseks, see väljend pigem juhib lapse tähelepanu valu võimalusele. (Seda väljendit ei ole ilus kasutada ka hambaarstil.) Parem on möönda, et see võib olla ebamugav, ebameeldiv, aga tuleb ära kannatada, sest ainult nii on võimalik hambad korda saada.
Antud juhul võiksite kaaluda ka lastepsühholoogi abi kasutamist.
Muidugi on nüüd oluline sattuda ka hambaarsti juurde, kes püüab lapsega ise kontakti saada ja vaevub lapsele selgitama, mida ta lapse hammastega tegema hakkab (julgen soovitada näiteks dr. Kristin Kõndu Eurodendist). Oma kogemustest tean, et lapse usaldust on võimalik võita, olles lapse vastu aus, selgitades oma tegevust ja küsides vahetevahel, kas ta lubab kasutada seda või teist instrumenti, teha seda või teist protseduuri. Kui küsida, lubavad nad muide meeleldi. Kui ei luba, tuleb veel selgitada selle konkreetse tegevuse vajadust ja eesmärki. Laps peab tundma, et temaga arvestatakse, mitte et talle tehakse lihtsalt ära.
Kindlasti võiks ka lapse hambaid ravida tuimestusega. Esimesel korral võib see olla suurem ettevõtmine, aga teadmine, et valus ei ole, lisab lapsele kindlasti enesekindlust ja usaldust.
Kui te nüüd taas hambaarsti juurde lähete, peaks arsti paluma, et ta esimesel korral midagi sellist teeks, mis lapsele liiga suuri ebameeldivusi (valu) ei põhjustaks.
Soovin teile jõudu ja järjekindlust oma väikese lapse hirmudest üle aitamisel!
Reet Pallase, hambaarst
Katkised hambad tuleks aga ikkagi järgemööda korda teha - mida kauem oodata, seda hullemaks olukord läheb, lahtised augud hammastes tähendavad hulgaliselt mikroobe suukeskkonnas, millede elutegevuse tulemusena tekivad augud järjest uutesse hammastesse.
Üks võimalus on tõesti ravida hambad narkoosis. See aga on ühekordne lahendus - suu saab praegu küll korda, kuid pole ju mõeldav, et edaspidi hakataksegi iga kord lapsele hammaste raviks narkoosi tegema.
Põhimõtteliselt on olemas ka võimalus anda lapsele enne hambaravi hambaarsti välja kirjutatud rahustit. See ei pruugi aga sobida kaugeltki igale lapsele, aga võite selle kohta oma hambaarstilt küsida.
Lihtsaid lahendusi kahjuks ei ole. Et suhted hambaarstiga edaspidi laabuks, tuleb lapsega nüüd kõvasti tööd teha. Oma kogemustest ja ka oma 2,5 aastast tütart tundes julgen väita, et kolmeaastasele on võimalik paljusid asju selgitada nii, et ta neist aru saab. Tuleks rääkida, milleks hambaarsti juurde on vaja minna (nt. "hambaarst aitab sinu katkised hambad jälle terveks teha"), lapseni peaks jõudma teadmine, et hammaste ravi on vajalik just temale endale, et hambaarsti eesmärk ei ole talle ebamugavuste tekitamine vaid tema hammaste terveks tegemine. Siinjuures tuleks säilitada rahu, rääkida korraga niipalju kui kolmeaastasel tähelepanu jagub. Vältima peaks väljendit "ära karda, see ei ole valus", sest esiteks, te ei saa seda
garanteerida ja seega olete kogemata last petnud, ja teiseks, see väljend pigem juhib lapse tähelepanu valu võimalusele. (Seda väljendit ei ole ilus kasutada ka hambaarstil.) Parem on möönda, et see võib olla ebamugav, ebameeldiv, aga tuleb ära kannatada, sest ainult nii on võimalik hambad korda saada.
Antud juhul võiksite kaaluda ka lastepsühholoogi abi kasutamist.
Muidugi on nüüd oluline sattuda ka hambaarsti juurde, kes püüab lapsega ise kontakti saada ja vaevub lapsele selgitama, mida ta lapse hammastega tegema hakkab (julgen soovitada näiteks dr. Kristin Kõndu Eurodendist). Oma kogemustest tean, et lapse usaldust on võimalik võita, olles lapse vastu aus, selgitades oma tegevust ja küsides vahetevahel, kas ta lubab kasutada seda või teist instrumenti, teha seda või teist protseduuri. Kui küsida, lubavad nad muide meeleldi. Kui ei luba, tuleb veel selgitada selle konkreetse tegevuse vajadust ja eesmärki. Laps peab tundma, et temaga arvestatakse, mitte et talle tehakse lihtsalt ära.
Kindlasti võiks ka lapse hambaid ravida tuimestusega. Esimesel korral võib see olla suurem ettevõtmine, aga teadmine, et valus ei ole, lisab lapsele kindlasti enesekindlust ja usaldust.
Kui te nüüd taas hambaarsti juurde lähete, peaks arsti paluma, et ta esimesel korral midagi sellist teeks, mis lapsele liiga suuri ebameeldivusi (valu) ei põhjustaks.
Soovin teile jõudu ja järjekindlust oma väikese lapse hirmudest üle aitamisel!
Reet Pallase, hambaarst Töötab Kliinik 32 hambaarstina, kelle valdkonnaks on hammaste ravi ja suukirurgia. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja alustanud residentuuris spetsialiseerumist suu-, näo- ja lõualuudekirurgiks.
Seotud asutusega:
·
Kliinik 32
Tornimäe 5, Tallinn
