Ülo Pintson
3. okt 2010
Pooleldi lõikunud või täielikult igeme alla peitu jäänud tarkusehammaste eemaldamine on levinuim pea piirkonnas tehtav operatsioon.
Hammaste peetumist seletatakse inimese lõualuu vähenemisega, mille tõttu ei mahu viimastena lõikuvad tarkusehambad ritta.
Tarkusehambad lõikuvad keskmiselt 20. eluaastal, kuid ka kuni 25. eluaastani.
Kui lõualuus pole piisavalt ruumi, kipub tarkusehammas täielikult või osaliselt peetuma. Esimesel juhul pole hammas suus näha, see on lõualuus kinni ja kaetud limaskestaga. Osaliselt peetunud hammas paikneb viltu ja on osaliselt kaetud luu- ja limaskestaga.
Opereerib kirurg
Selline seisund on aga ohtlik, sest limaskesta «kapuutsi» alla kogunevad mikroobid võivad põhjustada tugeva põletiku. Pikaajalise põletiku tagajärjel võib hävida luu või laguneda kõrvalhammas.
Nii osaliselt kui täielikult peetunud hambad võivad tekitada lõualuus tsüsti, kahjustada naaberhambaid, anda närvivalu ning lükata viltu teised, juba lõikunud hambad.
Tarkusehammastesse soovitatakse suhtuda individuaalselt. Kui hambad ei ole lõikunud 20. eluaastaks, on röntgenipildi järgi lõualuus viltu ja sügaval ning neile ei ole õigesse asendisse lõikumiseks küllaldaselt ruumi, tuleb hambaarstil koos kirurgiga otsustada, kas teha operatsioon või mitte.
Kui aga on juba tekkinud lõualuu või naaberhamba kahjustused või esinenud põletikku, tuleb tarkusehambast kindlasti vabaneda. Lõikunud hambaid eemaldab tavaliselt hambaarst, peetunud hammaste operatsioon aga tuleks usaldada kirurgi hooleks.
Parim iga tarkusehammaste eemaldamiseks on 16.-18. eluaasta. Selles vanuses ei ole hambajuured veel lõplikult moodustunud ja luu on pehmem. Seetõttu on operatsioon vähem traumaatiline, pealegi paranevad haavad noortel kiiremini.
Enne hammaste eemaldamist tuleb välja ravida ägedad põletikud. Tarkusehambad eemaldatakse tavaliselt kohaliku tuimastusega.
Tarkusehamba eemaldamisel avatakse hammast ümbritsev limaskest, hammas vabastatakse puuriga ümbritsevast luust, lõhutakse vajadusel tükkideks ning eemaldatakse kanguti või tangide abil. Seejärel haav õmmeldakse. Suure põletikuriski korral määrab arst antibiootikumiravi.
Pärast operatsiooni esinev valu, põse turse, kerge veritsus, neelamise valulikkus, suu avamise takistus ning temperatuuri tõus kuni 38,5 kraadini on normaalsed nähud, mis kaovad paari päevaga. Kui need siiski süvenevad, võib kahtlustada põletikku, mis vajab ravi. Kirurgi tuleks informeerida igast seisundi halvenemisest.
Ülemise tarkusehamba eemaldamise ajal võib puruneda õhuke luu hambajuure ja põskkoopa vahel. See ühendus suletakse operatsiooni käigus ja määratakse antibiootikumiravi.
Võimalikud tüsistused
Alalõualuus tekib mõnikord tuimastussüsti või operatsiooni käigus närvi vigastus, kui pikk hambajuur ulatub alalõua närvini. Nii võib keel või alahuul jääda tuimaks, kuid see kaob mõne aja jooksul.
Närvivalud kaovad enamasti mõne nädalaga. Väga harva võib operatsiooni käigus tekkida ka lõualuumurd, sel juhul asetatakse hammastele lahased. Verejooks tekib tavaliselt patsientidel, kes tarvitavad «verevedeldajaid», näiteks aspiriini. Sellisest asjast tuleb arsti eelnevalt informeerida.
Operatsioonipäeval ja järelravi ajal tuleks varuda aega ja kannatust, et paraneda võimalikult kiiresti.
Eemaldamise näidustused:
- põletik tarkusehamba ümber;
- ortodontilised põhjused;
- valud lõualuus;
- tarkusehamba ulatuslik karioosne kahjustus, periodontiitne ehk «surnud» hammas;
- kõrvalhamba kahjustus;
- lõualuu tsüsti moodustumine;
- kui tarkusehammas segab proteesi valmistamist;
- raskesti puhastatav, vales asendis, ilma vastashambata tarkusehammas;
- põse limaskesta trauma, kasvajad, lõualuumurd.
Artikkel avaldatud Postimehe tarbijalisas Kasu, 26.05.2005