Infektsioonhaiguste levimine

Liina Ilves
17. sept 2004


Nakkuste liigid ja ülekandeteed. Infektsioonhaiguste levik hambaravis.
Vaata lisaks:

Infektsioonhaigused

Väljavõte Dentes Tervishoiukoolis tehtud lõputööst "Mikroobide tõkestamine" 2001.a, juhendajad: Terje Altosaar, Riina Runnel
----------------------------

INFEKTSIOONHAIGUSTE LEVIMINE

Nakkushaiguste levik, mida nimetatakse ka epidemioloogiliseks protsessiks, eeldab alati nelja lüli olemasolu. Nakkuste levikut ei toimu kui kasvõi üks lüli puudub.Lihtsustatult võib infektsiooni leviku ahelat kujutada järgnevalt:

PATOGEENNNE MIKROOB > NAKKUSALLIKAS > NAKKUSE ÜLEKANDE TEE > VASTUVÕTLIK ORGANISM

 

Patogeenne mikroob. Pärast haigustekitaja sattumist väliskeskkonda, ta kas hukkub või säilib elujõulisena pikka aega ning võib lõpuks tungida terve inimese organismi. Tõvestava mikroobi elujõlisus sõltub teda ümbritsevatest keskkonnnatingimustest. Ebasoodsates tingimustes, eelkõige toitainete puudumisel, suudavad mõned mikroobid (nt. Bacillus, Clostridium ) ellu jääda, moodustades endospoore e. eoseid. Spoori moodustumisele eelneb geneetilise materjali kontsentreerus ning mikroob kattub kaitsva kihiga, mis muudab ta vastupidavaks temperatuuri muutuste, kuivamise ning paljude keemiliste ainete suhtes. Sellises seisundis võivad bakterid säilida elujõulistena isegi mitmeid sajandeid. Seetõttu on eoseid moodustavate mikroobide patogeensuse vastu äärmiselt raske võidelda ning praktiliselt võimatu on hävitada nende reservuaari looduses ja patsienti ümbritsevas keskkonnas.

 

Nakkusallikas on elusorganism, kus patogeensed mikroobid saavad paljuneda ja erituda väliskeskkonda. Nakkusallikaks võib olla haige inimene (s.t kliiniliste haigusnähtudega isik); pisikukandja (s.t isik, kelllel puuduvad haigusnähud, kuid kes eritab patogeenseid mikroobe); nakatunud loom või putukas (nt. närilised ja lülijalgsed).

 

Nakkuse ülekandeteed. Nakkus võib üle kanduda nakkusallika või elus ja eluta looduse elementide vahendusel. Hambaravis on peamised nakkuste leviku teed: kontakt -, piisk - ja õhunakkus.

Kontaktnakkus. Antud juhul puutub vastuvõtlik organism kokku haigustekitajaga kas otseselt või kaudselt.

Otsese ehk direktse nakkuse puhul puututakse kokku nakkusallika naha, limaskestade või kehavedelike ja - eritistega. Näide hambaravist: nakkus saadakse kontamineerunud kätega suu piirkonna puudutamisel.

Kaudse ehk indirektse nakkuse puhul toimub infitseerumine nakkusallika poolt saastatud esemete vahendusel. Näide hambaravist: juhuslik sissetorge infitseerunud nõelaga.

Nakatumine eluta looduse elementide vahendusel.

  1. Õhk - e. aerosoolnakkus. Õhu kaudu levivad õhk - piisk - või õhk - tolmnakkused. Patogeenid paisatakse õhku köhimisel, kõnelemisel, aevastamisel või mõnel muul viisil pritsuvate sülje - või verepiisakestega.?hk - tolmnakkuse puhul kinnituvad kuiva taluvad mikroobid väikestele tolmukübemetele ning õhus hõljudes satuvad need teiste inimeste hingamiseteedesse. Näide hambaravist: hamba puurimisel tekkivate aerosoolide sisse hingamine.
  2. Vesi e. piisknakkus. Nakkuse põhjutab infitseerunud vesi. Infektsioon saadakse kui õhus lenduvate nakatunud isiku vere - või süljepritsmed satuvad vastuvõtja silma, suhu, ninna või kahjustunud nahale. Näide hambaravist: kaviteedi loputusel pritsub infitseeritud vesi personlalile silma.
  3. Infitseeritud meditsiiniline instrumentaarium. Sel teel levivad enamasti vere kaudu edasikanduvad nakkushaigused (nt. B - hepatiit, AIDS). Näide hambaravist: juhuslik sisselõige kontamineerunud instrumendiga.

Nakatumine elusate haigusekandjate vahendusel

Elusateks haigusetekitajateks on peamiselt närilised (hiired, rotid) ja lülijalgsed (hallasääsed, kärbsed, kirbud, puugid, täid). Loomade vahendusel edasi kanduvaid haigusi nimetatakse ka zoonoosideks

 

Nakkusele vastuvõtlik elanikkond. Kuna nakatumine oleneb mitte spetsiifilisest resistentsusest ja spetsiifilisest immuunsusest, on vastuvõtlikumad need isikud, kelle infektsioonivastane vastupanuvõime on langenud.

 

 

Epideemia

Olukorda, mil infektsiooni leviku tase teatud piirkonna elanike seas on tavalisest kõrgem, nimetatakse epideemiaks. Üldjuhul on epideemia leviku allikateks kas ümbritsev keskkond või teine isik. Seejuures soodustavad epideemia levikut eelkõige sellised tegurid nagu vaesus, vaegtoitumus, katastroofid ja sõjad, ülerahvastatus, kontamineerunud vesi ja toit ning puudlik rahva sanitaarkultuur. Et juba tekkinud epideemiat kontrolli alla saada on esiteks vaja see kindlaks teha. Seejuures on oluline epideemia avastamise kiirus. Teiseks tuleb identifitseerida epideemia tekitaja st. patogeenne mikroob. Kolmandaks tuleks määrata infektsiooni leviku tee. Riiklikul tasandil rakendatavad epideemia vastased meetmed on järgmised:

  • Blokeerida kõikvõimalikud leviku teed (nt. parandada hügieeni tingimusi).
  • Määrata ravi ja kui vaja isoleerida nakatunud isikud ning nakkusekandjad.
  • Tõsta veel nakatumata populatsiooni immuunsust vaktsineerimise teel.
  • Eriti suure riskiga populatsiooni hulgas kasutada valikulist ravimprofülaktikat.
  • Korrastada tingimusi (nt. reguleerida rahvastatust).

 

 

Infektsioonhaiguste levik hambaravis

Infektsioonide leviku teed hambaravis on tihti komplitseeritud. Samas on vaja hambaravis vältida võimalikke mikroobide ülekande teid:

  • patsiendilt patsiendile
  • patsiendilt ravipersonalile
  • ravipersonalilt patsiendile

 

Asja teeb keeruliseks see, et patsiendi ja personali kõrval peab arvestama veel suure hulga esmapilgul tähtsusetuna näivate lülidega. Hambaravipersonali käed, riided, patsiendi tool, joogiklaas, imur, valgusti, veeja õhu puustel on vaid väike osa infektsioonhaiguste levikule kaasaitavate haigusekandjate nimistust. Eeneva põhjal võib järeldada, et suurim nakatumisoht on patsiendil, kes istub hambaravi tooli pärast nakkusohtlikku patsiendi visiiti. Kui hügieenimeetmed on olnud ebapiisavad muutub patsient paljude nakkusallikate keskmeks.

Hambaravis puututakse kokku mitmete hambahaigusi põhjustavate mikroobidega ning ka teiste patogeenidega, mis tekitavad tõsiseid infektsioonhaigusi. Ohtlikeim neist on tänapäeval palju paanikat tekitanud ja palju inimelusid nõudnud HI - viirus. Suurt ohtu nii hambaravi personalile kui ka patsientidele, kujutavad endast veel mitmedki teised nakkushaigused nagu B - hepatiit, tuberkuloos ja teetanus. Seetõttu oleks mõistlik kõigil hambaravitöötajatel lasta end vaktsineerida eelpool nimetatud nakkushaiguste vastu.

Kuna paljude haiguste kliinilisednähud jäävad hambaravi töötajatele märkamatuks, tuleks igat patsienti võtta kui potensiaalset infektsiooniallikat. Sellest tulenevalt peaks hambaraviassistent, kui hügieeni eest vastutav isik, suutma tagada piisavalt kõrge hügieenitaseme, vältimaks mikroobide leviku teid hambaravis.See eeldab aga kõigi hambaravis kasutatavate aseptika meetodite oskuslikku rakendamist igapäeva töös.

Vaata lisaks:

infektsioonhaigused