Infektsioonhaigused

Liina Ilves
17. sept 2004

Infektsioonhaigus tekib kui mikroobidega nakatumisele järgneb kliiniline organismi kahjustus. Millised on riskid ja kuidas infektsioonhaigusi klassifitseeriakse?

Vaata lisaks:

• Infektsioonhaigused

Väljavõte Dentes Tervishoiukoolis tehtud lõputööst "Mikroobide tõkestamine" 2001.a, juhendajad: Terje Altosaar, Riina Runnel
----------------------------

Infektsioon on organismi tunginud ja seal paljunevate haigusttekitavate mikroorganismide poolt põhjustatud nakkus. Infektsioon - ehk nakkushaigus on haigus, mida põhjustavad nakatunud isikult tervele kanduvad tõvestavad bakterid, viirused, seened või algloomad.

Nakkusele eelneb kokkupuude uue mikroobiga. Alati ei järgne sellele aga haigus, vaid mikroobid võivad paljunede inimese nahal või limaskestadel neid kahjustamata. Sel puhul on tegu kolonisatsiooniga. Infektsioonhaigus tekib kui mikroobidega nakatumisele järgneb kliiniline organismi kahjustus. Nakkushaiguse tekitajaks on seega patogeenne ehk tõvestav mikroorganism, kes omab võimet kindlal makroorganinsmil infektsiooni esile kutsuda. Oma elutegevuse käigus toodavad nad peremeesorganismile mürgiseid aineid ehk toksiine. Patogeensed mikroorganismid jagunevad kahte rühma:

Primaarselt patogeenne mikroorganismid, mille poolt tekitatud infektsioon spetsiifilise patogeneesi ja sellele vastava kindla kliinilise pildiga nakkushaigusena. Need infektsioonid on tavaliselt äärmiselt nakkavd ja vajavad spetsiifilist ravi (nt. gripp, difteeria).
Oportunistlik mikroorganismid kuuluvad normaalsesse mikrofloorasse ja omavad võimet tekitada mittespetsiifilisi infektsioone, eelkõige vähenenud resistentsusega peremeesorganismis. Neile infektsioonidele eelneb tavaliselt mõni teine haigus või üldine organismi nõrgestatud seisund.

Enamik tõvestavaid mikroobe tungib organismi kudedesse väljaspoolt, peamiselt kontakti kaudu. Need mikroobid omavad võimet seista vastu peremeesorganismi kaitsefaktoritele. Inimese immuunsüsteem on võimeline kaitsma teda ka tugevate haigusttekitavate mikroobide eest. Võitluses mikroobidega võtavad osa ka mitmed omavahel seotud kaitsesüsteemid: kolonisatsiooniresistentsus, põletik, komplemendisüsteem, humoraalne ja rakuline immuunsus.

Inimese loomulikud kaitsemehhanismid - terve nahk ja limaskest, moodustavad välise kaitsebarjääri, millest patogeenid läbi tungida ei suuda. Kui aga tõhus kaitsebarjäär on kahjustunud, pääsevad mikroobid hõpsalt naha ja limaskesta alla infektsiooni tekitama. Hoolimata eelpool nimetatud kaitsemehhanismidele, satub suur hulk mikroobe pidevalt läbi limaskestade organismi sisekeskkonda. Patogeensete mikroobide edasist levikut takistab lümfisõlmedes toimuv pidev lümfi drenaazh ja filtratsioon. Selle abil püütakse sissetunginud mikroorganismid kinni ja hävitatakse.

Infektsiooniriski suurust mõjutavad paljud tegurid. Ühelt poolt tõvestavate mikroobide arvukus ja elujõulisus ning teiselt poolt inimorganismi vastupanuvõime. Nende tegurite omavahelist suhet saab kujutada ka valemi abil.

MIKROOBIDE HULK x TÕVESTAVUS	= INFEKTSIOONRISKI SUURUS
ORGANISMI IMMUUNSUS

Infektsioonhaigusi klassifitseeritakse mitmesuguste tunnuste alusel:

Kulu raskus - kerge, keskmine, raske.

Kulu iseloom - äge, alaäge, krooniline, tüüpiline, atüüpiline.

Lokalisatsioon - seedetrakti, hingamisteede, kuse - ja suguteede, pea - ja kaelapiirkonna, naha ja limaskestade või süsteemsed infektsioonid.

Infektsiooni tekitaja - monoinfektsioon., sekundaarne infektsioon., segainfektsioon., superinfektsioon., reinfektsioon.

Ülekande tee - otsene kontakt, fekaal - oraalne, piisk - tolm ülekanne, transsmissiivne, iatrogeenne (meditsiinivea tõttu).

Haigustekitaja levik - koldeline, lokaalne, generaliseerunud infektsioon.

Leviku intensiivsus - sporaadiline, puhanguline, endeemiline, epideemiline ja pandeemiline.

Infektsioonhaiguste areng koosneb viiest perioodist:

Mikroobi sissetungi periood. Eksogeense nakkuse korral satuvad haigustekitajad organismi väliskeskkonnast, endogeense nakkuse puhul inimese normaalsest mikrofloorast.

Inkubatsiooni periood. Toimub mikroobide kohanemine uute tingimustega ja nende paljunemine. Tervisehäired veel ei avaldu. Kolonisatsioon läheb üle infektsiooniks kui patogeensete mikroobide või nende elutegevusproduktide hulk ületab kriitilise piiri.

Haiguseelne ehk prodromaalperiood. Ilmnevad esimesed üldised tervisehäired: temperatuuri tõus, peavalu, ebamäärane valu luudes.

Kliiniline periood. Tekivad konkreetsele nakkushaigusele omased haigusnähud: lööve, kõhulahtisus, tüüpiline temperatuurikõver jms.

Paranemisperiood. Nakkushaigus võib lõppeda kas paranemisega, surmaga või tekib mikroobikandlus, mis võib kesta aastakümneid. Juhul kui nakatunu on madala immuunsusega võib protsess muutuda krooniliseks infektsiooniks.

Läbipõetud infektsioonhaiguste tagajärjel tekib inimesel kas eluaegne (tuulerõuged, leetrid, mumps) või lühiajaline (gripp) loomulik immuunsus. Kunstlikult esile kutsutud immuunsust, mida tuntakse vaktsineerimisena, luuakse vaktsiinide, anatoksiinide, immunoglobuliinide või - seerumite viimisel inimorganismi.