Hospitaalinfektsioon ja suuinfektsioonid

Liina Ilves
17. sept 2004

Hospitaalinfektsiooni esinemise põhjus, liigid, sagedus, riskirühmad, seos hambaraviga, vastumeetmed. Suuinfektsioonide liigid.

Vaata lisaks:

• Infektsioonhaigused

Väljavõte Dentes Tervishoiukoolis tehtud lõputööst "Mikroobide tõkestamine" 2001.a, juhendajad: Terje Altosaar, Riina Runnel
----------------------------

Hospitaal- ehk nosokomiaalinfektsioon on iga nakkus, mis on saanud alguse või mille tekkele on loodud eeldused haiglaravil viibival patsiendil või personalil. Hospitaalinfektsioonidele on vastuvõtlikumad need, kelle organismi immunoloogiline seisund on haiguse tõttu halvenenud. Võrreldes tervete inimestega võib neil isikuil suurema tõenäosusega kolonisatsioonist areneda edasi infektsioon. Vastavalt infektsioonitekitavate mikroobide reservuaarile jaotuvad haiglasisesed infektsioonid kahte rühma:

Endogeensed infektsioonid, mille põhjustajaks on patsiendi enda mikrofloora. See esineb 30 - 50 % juhtudest.
Eksogeensed infektsioonid, mille tekitajaks on patsienti ümbritsev keskkond (personal, haigla miljöö, instrumendid). Esineb 50 - 70 % juhtudest.

Hospitaalinfektsiooni esinemise sagedus on otses seoses haigla suurusega. Väikse külastatavusega haiglates ületab hospitaalinfektsiooni esinemise sagedus harva 2 %. Suuremates raviasutustes, eriti aga intensiivraviosakonnas, võib hospitaalinfektsiooni (HI) sagedus ulatuda kuni 30 % - ni. Määratluse kohaselt puuduvad patsiendil hospitaalinfektsiooni sümptomid enne saabumist raviasutusse. Need ilmnevad alles raviasutusest lahkumise järel.

Hospitaalinfektsioonide levik võib toimuda erinevate allikate kaudu:

Haigla personal. Kõik haigla töötajad, kes puutuvad kokku patsiendiga.

Ühelt patsiendilt teisele.

Haigla miljöö: õhk, seinad, põrand, katted. Seda leviku teed on tihti ületähtsustatud kuna pindadel ja õhus leiduvate patogeensete mikroobide hulk on tunduvalt väiksem võrreldes nakkuse kandjaga.

Meditsiinilised vahendid. Iga instrument, mis läbistab nahka või limaskesti, võimaldab patsiendilt või keskkonnast pärinevatel mikroobidel tungida sügavamatesse koe kihtidesse ja tekitada seal infektsiooni.

Infektsioonhaiguste levikut võivad soodustada ka haiglasisesed faktorid, mis sageli on tingitud personali teadmatusest või hoolimatusest:

Ebarahuldavad hügieeni tingimused.

Instrumentaalsete uuringute ja operatsioonide osatähtsuse suurenemine. Samas esineb puudusi kaasaegse meditsiinilise aparatuuri desinfitseerimisel ja steriliseerimisel.

Haigusjuhtude mitte registreerimine.

Haigete infektsioonivastase vastupanuvõime langus tingituna stressist.

Ebaratsioonaalne antibiootikumide kasutamine.

Meditsiinitöötajate vähene informeeritus HI - st ja selle ohtlikkusest. Kui hilineb diagnoos, hilineb ka ravi.

HI riskirühmadesse kuuluvad:

Enneaegsed vastsündinud. Neil on puudulikult arenenud immuunsüsteemi ja väljakujunemata mikrofloora tõttu eelsoodumus mikroobide ülekandele ja infektsioonide tekkele.

Eakad (üle 65 a.) inimesed, kes vajavad pikaaegset haiglaravi ja kellel on nõrgenenud vastupanuvõime haigustele.

Intensiivravi patsiendid. Loomuliku vastupanuvõime tugeva languse tõttu vajavad nad palju meditsiinilist instrumentaariumi.

Pikaaegset ravi saavad patsiendid. Näiteks kortikosteroid - või antibakteriaalsel ravil olevad patsiendid.

Hambaravis esinevatest HI - st on olulisemad:

Hambainfektsioonid

Operatsiooni piirkonna infektsioonid

Naha ja pehmete kudede infektsioonid

Hingamisteede infektsioonid

Silmaifektsioonid

Vereringeinfektsioonid

Hambaravi ei ole küll statsionaarne, kuid patsiendid ja personal on samavõrd ohustatud infektsioonide kahjulikust mõjust kui on seda haiglaravil viibijad.

Viimaste aastakümnete jooksul on nosokomiaalinfektsioonide esinemise hulk oluliselt sagenenud. Globaalne sagenemine on seotud HI mõiste avardumisega ning meditsiinilise tehnoloogia ja ravivõtete täiustumisega, mis on loonud eeldused hoida elus palju rohkem haigeid patsiente kui kungi varem. Seega on HI - de vähendamine tänapäeva meditsiinile suureks väljakutseks. HI kontrolli puhul rakendatakse suuremates raviasutustes erinevaid meetmeid, mis aitavad vältida võimlikke nakatumisi:

Administratiivsed meetmed.

Registreeritakse iga HI juhtum

Infektsiooni pidev kontroll. Selleks moodustatkse spetsiaalne hügieenirühm ja infektsiooni kontrolli komitee.

Õige osakondade arhitektuuriline planeerimine.

Ratsionaalne ruumide paigutus.

Infitseertud ja mitte infitseeritud patsientide vahelise kokkupuute vähendamine.

Sterilisatsiooni tsentraliseerimine.

Sanitaar - tehnilised abinõud.

Vajalik õhuvahetus

Bakteritsiidsed UV filtrid.

Epidemioloogilised.

Haigla miljöö ja personali kontroll.

Hügieenialane täiendamine personali ja patsientide seas.

Personli isikliku hügieeni kontroll.

Desinfitseerimise ja steriliseerimise läbiviimine ja kontroll.

Nakkusohtlike patsientide puhul asptika taseme tõstmine.

Epideemiavastase re?iimi järgimine

Ravi - diagnostilised abinõud

Ratsionaalne antibakterialne ravi.

Hospitaalinfektsiooni ära hoidmiseks kasutatavad meetmed on tõhusad ka hambaravis levivate infektsioonide tõkestamisel

Suuõõne infektsioonid

Kõige enam levinud suuõõne infektsioonid on hamba kaaries ja periodondi haigused. Kaariese puhul ründavad mikroobid hamba kudesid, periodontaalhaiguste korral ka hammast ümbritsevaid kudesid. Need haigused on ebatavalised mitmest aspektist vaadatuna.

Nad on kroonilised ja kauakestvad infektsioonid, mis progresseeruvad väga aeglaselt. Kahjustus avaldub alles aastate pärast.
Kuigi viimasel ajal on eriti rõhutatud Streptococcus mutansi osatähtsust kaarisestekitajana, arenevad mõlemad infektsioonhaigused mitmete mikroobide koostoime tulemusena.
Need haigused on tekitatud normaalmikrofloora poolt.
Kaaries ja periodontiit on piiramatu kuluga haigused, mis ravi puududes lõppevad hamba või seda ümbritsevate kudede hävinemisega.

Peamised kaariest tekitavad bakterid:

Emaili kaaries: Stretococcus mutans, Streptococcus sanguis, Lactobacillus sp., Actinomycus sp..

Dentiini kaaries: Lactobacillus sp., Actinomyces viscosus, Actinomyces naeslundi, Streptococcus mutans, Filamentous rods.

Juure kaaries: Actinomyces viscosus, Actinomyces naeslundii Streptococcus mutans, Filamentous rods.

Peamised periodontiidihaigusi põhjustavad bakterid:

Periodontiit: Bacteroides gingivalis, Bacteroides intermedius Bacteroides forsythus.

Raskekujuline periodontiit: Bacteroides gingivalis, Wollinella recta, Bacteroides intermedius.

ANUG: Bacteroides gingivalis, Actinobacillus actinomycetemcommitans.

Tänu evolutsioonile on inimorganismil väla kujunenud mehhaanilise kaitse protsessid, mis aitavad vähendada suuõõnde kogunevate kahjulike mikroobide hulka. Nendeks protsessideks on süljevool, suulimaskesta deskvamatsioon ning huulte, keele ja põskede liikumine. Kurgus neelatakse mikroobid alla ja maos leiduv soolhape surmab enmiku neist. Vaatamata sellele, et inimene kohaneb pidevalt teda ümbritseva keskkonnaga, on mikroobid alati sammu võrra ees, leides üha uusi leviku teid.