2. nov 2001
• Hambapastade kirev maailm
Hambapastade reklaamid pakuvad tuubides imet
Hambapastades kasutatavad ravimtaimed
Hambapastade koostisained ja abrasiivsus
Hambapastade arendamise algus ulatub 300-500 a.e.Kr iidsesse Hiinasse ja Indiasse. Vastavalt Hiina ajalooürikutele, uuris õpetatud mees Huang-Ti hammaste eest hoolitsemist ning jõudis järeldusele, et mitmeid suus esinevaid valusid saab vähendada, kui igemesse või lõualuu teatud piirkonda torgata kullast või hõbedast nõelu. Tema teooriad sisaldasid ka mitmesuguste "hambakreemide" retsepte.
Muistsed egiptlased (3000-5000 a e.Kr) valmistasid hambapastasid söestatud ja peenestatud veisesõrgade tuhast, mürrist, purustatud ja põletatud munakoortest ning pimsist. Retsepti kohaselt tuli kõik need komponendid ühtseks massiks segada, kuid kahjuks polnud mainitud, kuidas seda segu kasutada. Oletatavasti hõõrusid egiptlased selle segu hammastele lihtsalt sõrmede abil, kuna hambaharja eelkäijat hambatikku polnud siis veel kasutusele võetud.
Iidse India, Hiina ja Egiptuse ajaloo kohaselt olid hambapasta tegelikeks leiutajateks ja arendajateks kreeklased ja roomlased. Kreeklased ja roomlased olid teadaolevalt ka esimesed, kes hamba eemaldamiseks kasutasid spetsiaalset tinast valmistatud instrumenti ning kes kasutasid loksuvate ja kunsthammaste toetamiseks kullast traati.
Koos Rooma impeeriumi langusega jäi seisma ka hambapastade evolutsioon ning arendamine, mistõttu kuni 1. aastatuhande lõpuni p.Kr ei teata selle kohta mingeid erilisi muutusi. Selles ajavahemikus olid hambapastade edasiarendajaks hoopis pärslased, kelle kirjutiste kohaselt polnud soovitav kasutada "karedat hambapulbrit", vaid selle asemel tuleks valmistada see põletatud ja purustatud teokodadest, austrikarpidest ja kipsist. Teine Pärsia hambapulbri retsept soovitab lisada mitmesuguseid loomade kuivatatud kehaosi, taimi, mett ja mineraale. Üks hammaste tugevdamise retsept soovitab ka rohelist pliid, viirukit, mett ja pulberjat ränikivi.
Esimene kaasaegne "hambapuhastaja" tuli müügile Suurbritannias 18.sajandil. Seda pakuti keraamilises potis nii pulbri kui pastana. Rikkamad hõõrusid seda hammastele harja abil, vaesemad sõrmedega. Tollal arstide, hambaarstide ja keemikute poolt välja töötatud pulbrid sisaldasid sageli äärmiselt abrasiivseid koostisosi (peenestatud tellise-, portselani- ja savinõude tolmu), mis hamba pealispinda tugevalt kriimustas.
Hambapastade maitse parandamiseks lisati sinna glütseriini. Alates 19.saj algusest võeti koostisainena kasutusele strontsium, mida kasutati eelkõige hammaste tugevdajana ning tundlikkuse vähendajana. Tegelikult see ainult kontsentreerus igemetele, tekitamata mingit sügavamat kaitset. 19. sajandi lõpul võeti vahutava efekti saavutamiseks kasutusele booraks.
1873 tutvustas Colgate oma aromatiseeritud hambapastat, mida pakuti purgiga. 1896 tõi Colgate Dental Cream turule esimese tänapäevase kokkupigistatava hambapastatuubi. Enne Teist Maailmasõda kasutati enamikus hambapastades emulsifeeruva efekti tekitamiseks seepi, kuigi juba siis olid teada seebi ebasoovitavad mõjud:
- seep on efektiivne detergent vaid üsna leeliselises keskkonnas
- seebi maitse rikub hambapasta maitset
- seep ei sobi kokku süljes ja karedas vees sisalduvate kaltsiumsooladega
- seepi ei saa kasutada koos teatud poleerimisefekti tekitavate ainetega (nt dikaltsiumfosfaat)
Teise Maailmasõja järel oli sünteetiliste detergentide (naatriumsulfaat jt) areng jõudnud juba nii kaugele, et seepi ei pidanud enam hambapastades kasutama. Mitmed juhtivad hambapastade tootjad jätkasid tööd hambapastade efektiivsuse suurendamise kallal ning varsti avastati fluoriidide tugevdav mõju hambaemailile, mis oli suur samm edasi. Mitmetes riikides korduvalt läbi viidud uuringud näitavad, et fluoriidi sisaldava hambapasta regulaarne kasutamine vähendab hambakaariese riski umbes kolmandiku võrra.