Sülg ja sülje puudumine

 0 häält
Terje Altosaar, suuhügienist
11.aug. 2003
Sülje puudumine ehk kserostoomia võib kaasneda mitmesuguste haigustega ning olla väga piinav. Süljest, sülje olulisusest ja sellega seotud haigustest artikkel räägibki.
Loe ka neid

Kui silmad on hinge peegel, siis võib öelda, et sülg on organismi peegel. Sülje eritumine ja süljenäärmete seisukord peegeldavad paljusid üldise tervisliku seisundi aspekte. Sülg pakub häid võimalusi haiguste varajaseks diagnoosimiseks. Teades sülje ja süljes leiduvate mikroobide ning bakterite hulka, saab hambaarst kasutada sülge hambakaariese vältimiseks või peatamiseks.

Üldiselt süljest

Igapäevases keeles mõistetakse sülje all suus olevate vedelike segu, mis on tekkinud erinevate süljenäärmete eritiste, toidujäänuste, mikroobide ja irdunud rakkude segunemisel. Parem sülje definitsioon oleks: sülg on välisnõristusnäärmete - parootise, submandibulaar-, sublinguaalnäärme ning väikeste süljenäärmete eritis (sekreet). Selle definitsiooni juures tuleb arvestada, et eritis (sekreet) on kõigis nimetatud näärmetes küllaltki erinevate omadustega (erinev on elektrolüütide, proteiinide jm sisaldus). Näärmete juhad avanevad suus erinevatesse kohtadesse ning sülje segunemine sõltub mitmest asjaolust. Puhkeolekus uhab kõrvasüljenäärmete sülg peamiselt üla- ja alapurihammaste ning eespurihammaste põsepoolseid pindu. Samas esineb näiteks suupõhjas peamiselt keelealustest ja lõualuualustest näärmetest tulev sülg. Kõvasuulae limaskestal leidub peamiselt väikeste süljenäärmete eritis.

Erinevatest kohtadest tulev sülg seguneb ka puhkeolekus. Liigutades keelt, huuli ja miimilisi lihaseid suureneb rõhk süljele ning segunemine kiireneb. Ka neelamise mehhanism on oluline "süljesegaja". Ometigi on suus piirkondi, kus domineerib selgelt mingi kindla näärme sülg. Olulised on ka individuaalsed eripärad.

Veel üks oluline märkus: sülg katab suupindu vaid teatud õhukese kihina, mille normaalne paksus on 1-10 mikronit, kusjuures suus on tavaliselt mitte rohkem kui 0,5 ml vedelikku.

Süljes olevate ainete kontsentratsiooni uurides saame üldjuhul teada n.ö sülje keskmised väärtused, mitte aga tegelikku kontsentratsiooni erinevatel pindadel.

Süljel on suur roll kudede normaalsete füsioloogiliste tingimuste säilitamisel. See hõlmab erinevaid olulisi antibakteriaalseid süsteeme, vastupanuvõimet ja kaltsiumi sisaldavaid proteiine. Kui nende süsteemide efektiivsus peaks langema näärme funktsiooni häiretest tingituna, siis kaariese tekkerisk suureneb. Ekstreemsetes olukordades, kui süljeeritus on peaaegu hoopis kadunud, tekivad kuiva suu rasked sümptomid. Kuiva suu tõttu muutub limaskest valulikuks, millega kaasneb väga kiire kaariese areng.

Süljes leiduvate komponentide kontsentratsioon sõltub stimulatsioonitüübist. Sülje koostist mõjutavad mälumis-, maitsmis- ja neuroloogilised stimulatsioonid. Stimulatsiooni ja sülje tüübi seosed on keerukad. Arvesse tulevad ka ööpäevased erinevused. Ööpäevas erituva sülje hulk on ligikaudu 1-1,5 liitrit. Sülje olulisemaid parameetreid on tema eritumise kiirus ehk hulk, mis on tihedalt seotud kaariese esinemissagedusega. Vähese süljeeritusega inimestel on suurem tõenäosus kaariese tekkeks.

Stimuleeritud sülje eritumiskiirus on reeglipäraselt 1,5ml/min, kuid see võib suures ulatuses varieeruda alates nullist ja lõpetades 10ml/min.

Sülje funktsioon ei põhine eritumise rohkusel, vaid just tema komponentidel. Erinevate süljenäärmete eritised (sekreedid) sisaldavad üldiselt samu orgaanilisi komponente, kuid erinevas proportsioonis. Seega suu erinevates piirkondades on keskkond mikroobidele ja hambapindadele erinev. Sülje anorgaanilistest ainetest tähtsamad on kaltsium, fosfaat, fluor ja bikarbonaat. Kui süljeeritus suureneb, suureneb ka kaltsiumi hulk. Kaltsium on oluline remineralisatsiooniprotsessis. Fosfaadil on põhimõtteliselt sama ülesanne, mis kaltsiumil hamba suhtes: üleküllastada sülg ning fosfaatiooni abil suurendada sülje vastupanuvõimet. Sülje fluorisisaldus sõltub keskkonna, eriti joogivee fluorisisaldusest. Samuti kajastub sülje fluorisisalduses hambapastast ja fluoritablettidest tulev fluor. Bikarbonaat moodustab sülje tähtsaima puhverkomponendi.

Mida rohkem sülge, seda suurem on sülje puhverdusvõime ja hapete kõrvalmõju väheneb.

Vähene süljeeritus võib viia hambakudede demineraliseerumiseni ja rohke hambakatu tekkeni, mis on eelduseks kaariese tekkeks. Madal süljeeritus halvendab suu iseeneslikku puhastumisvõimet ja soodustab seeläbi hambakatu teket. Aeglustub ka potentsiaalselt hambaid kahjustavate hapete neutraliseerumine. Selle tulemuseks on demineraliseerumise suurenemine ja remineraliseerumise vähenemine. Samuti nõrgendab ebapiisav süljeeritus järgmisi loomulikke mehhanisme:

  1. hambavaaba tugevnemist süljes sisalduvate mineraalioonide abil
  2. toidujäänuste kõrvaldamist
  3. toidu seedimiseks ettevalmistamist niisutamise teel
  4. seedeprotsessi alustamist sülje ensüümide abil
  5. suu limaskesta ühtlast niisutamist närimis-ja kõnehäirete vältimiseks.


Ebaküllaldase süljeerituse põhjused ja tagajärjed

Kserostoomia on kliiniline sümptom, mida peaks kindlasti alati uurima. Tavaliselt kaebab patsient suukuivust, valu ja põletavat tunnet suus. On oluline eristada kas keel on kuiv või mitte. Kui kserostoomia on seotud märgatava janu tõusuga, siis on selle aluseks on organismi dehüdratiseerumine (veetustamine), mitte ebaloomulik süljenäärmete talitlus. Kui kserostoomia on püsiv, tekib tavaliselt limaskestale ja/või keele epiteelile atroofia. Tavaliselt toimub limaskestal bakterite juurdekasv ja kaariese tekkest saab tõsine probleem. Probleemid tekkivad eelkõige söömise ja rääkimisega. Eriti sagedane on kserostoomia esinemine vanematel inimestel ja see takistab omakorda proteeside kandmist. Vähihaigetel patsientidel on enamusel kserostoomia ja ka diabetus mellitusega haigetel võib esineda limaskesta dehüdratiseerumist. Kiiritusravi peale ja kaelale võib põhjustada süljenäärmete põletikku, alafunktsiooni või atroofiat. Kserostoomial on ka mitmeid teisi põhjusi. Patsiendid, kellel on söömisega probleeme, on samuti riskipatsiendid. Paljud inimesed, kes on stressis, kurdavad kuiva suu üle ja selle põhjustajaks võivad olla antidepressandid.

Ajutise kserostoomia põhjustajana võivad olla ravimid, akuutne või krooniline süljenäärmete põletik, emotsionaalsed reaktsioonid või organismi dehüdratisatsioon.

Püsiva kserostoomia põhjustajad:

  • Kõrge iga
  • Menstruatsiooni lõppemise järgsed aastad
  • Süljenäärmete hüpoplaasia või aplaasia
  • Kiiritusravi pea ja kaela piirkonnale
  • Organismi üldhaigus (diabetes mellitus - sukrutõbi, diabetes isipidus - suhkruta diabeet)
  • Esmane süljenäärmete haigus (kasvaja, aktinomükoos e. kiirikseentõbi)
  • Sjörjensi sündroom - tundmatul põhjusel tekib krooniline põletik millele on iseloomulik välissekretsiooninäärmete, nagu süljenäärmete ja pisaranäärmete lümfotsüütide kogumid ja suurenemine ning erituse vähenemine, mille tagajärjeks on suu ja silmade kuivus
  • Mürgistus (tsingi, botulism - botuliini tekitatud mürgistus)
  • Raua puuduse aneemia ja teised toitumisega seotud häired
  • Kahheksia - raske vaegtoitumise seisund, toidupuudusega või raske üldhaigusega kaasnev halb üldseisund

Kserostoomia ravi:

Ära tunda ja siis eemaldada või parandada kõik kahju tegevad faktorid.

  • stimuleerida süljenäärmeid, et suurendada sülje eritust (närida ksülitooliga närimiskummi, kasutada Biotene hambapastat)
  • efektiivne sülje asendus, kasutades kunstlikku sülge Oralbalance geel.
  • võib määrida limaskesta oliiviõliga
  • hammaste õige puhastamine süljeeritust soodustava hambapastaga (nt Biotene Original) või hambageeliga (nt Oralbalance Gel)
  • suu loputamine fluori sisaldava suuveega (NB alkoholi ei tohi sisaldada)
  • juua vett

Sülg pakub häid võimalusi haiguste varajaseks diagnoosimiseks. Teades sülje ja süljes leiduvate mikroobide ning bakterite hulka, saab hambaarst kasutada sülge hambakaariese vältimiseks või peatamiseks.

Süljetestid

Hambahaiguste kliiniline diagnostika on spetsiifiline ja tunnetuslik. Määratlevaid süljeteste kasutatakse selgitamaks välja hambahaiguse tekkepõhjusi. Süljetesti käigus on võimalik määrata sülje eritumiskiirust nii stimuleeritud kui puhkeolekus, määrata süljes sisalduvate erinevate bakterite osakaalu jne. Testi tulemus võimaldab hinnata, kas hambaaukude (caries) areng on kiire või milline on organismi vastupanuvõime. See aitab kaasa ravile ja patsiendile õigete suuhügieeni võtete õpetamisele. Testid on kui röntgenpildid, mille kasutamisel saavutatakse tulemus, mida üksnes kliiniline uuring ei pruugi paljastada.

Märksõnapilv