Küsimus nr 34

Piret küsis (18. aug 2001)
Minu 3-aastane poeg ei taha hambaid pesta. Ta ei lase seda teha minul ega tee ise, ei hambapastaga ega ilma, ei meelituste, sundimise ega hirmutamisega. Mu taip hakkab juba lõppema. Muidu on ta väga hea laps, kuid niipea, kui ma hambaharja välja võtan, surub ta suu tihedasti kokku. Palun aidake!
Hambaarst.ee Hambaarst.ee admin vastas (2001-08-20 17:13)
See tundub olevat selline faas, mille iga laps läbi teeb – see on asi, mille üle neil on täielik kontroll. Kuid vahepeal tuleks siiski hambad võimalikult puhtad hoida. Üldiselt paistab, et tunnustamine ja väikesed preemiad tasuvad end paremini ära kui sundimine. Mõned vanemad on leidnud pääsetee, kui nad pesevad hambaid lastega koos. Mõnikord teeb hambapesu meeldivamaks sellest mängu tegemine. Mõned vanemad on harjamiseks välja mõelnud ka spetsiaalse laulu, mis asja veelgi lõbusamaks teeb. Kuigi õhtune hammaste pesemine on eriti tähtis, on see lastele tihti päeva kõige raskem aeg, kuna nad on väsinud ja pahurad. Sellises keerulises eas võib aga hammaste pesemise aega varieerida, pestes hambaid näiteks hommikul või päeval pärast uinakut, kui laps pole veel väsinud. Võite hammaste pesemise mängu siduda ka näiteks vannis käiguga, kui see teie lapsele eriti meeldib. Abi võib olla ka hambapastade vahetamisest, sest näiteks erinevate firmade piparmündimaitselised hambapastad on tihti väga erineva maitsega.

Kui te pole veel hambaarsti juures kontrollis käinud, oleks nüüd õige aeg seda teha. Lisaks hammaste seisukorra hindamisele saab hambaarst või suuhügienist teie pojaga rääkida ja veenda teda hammaste pesemise vajalikkuses. Mina olen püüdnud lastele asju selgitada sõnadega, millest nad kindlasti aru saavad. Võib näiteks öelda, et kui nad hambaid ei pese, hakkavad hammaste vahel elama "Sööbik ja Pisik", kes võivad hammastesse hakata maju ehitama, mis paneb hambad valutama. Loomulikult peab selgitamisel ja hääletooni valimisel arvestama lapse iseärasustega (iga, sugu jne). Kindlasti ei tohi laste intelligentsust alahinnata. Tihti on abi ka sellest, kui lapsega räägib suuhügieenist keegi perekonnatuttav, mitte tema oma ema-isa. Mõnikord, kui lapsed ei kuula oma vanemaid, kuulavad nad teiste täiskasvanute sõna.