Kuidas võidelda hambaravihirmuga

Dr Stuart M. Ellis
2. nov 2001


Enamik inimesi muutuvad hambaraviprotseduuride eel ärevaks, kuid on inimesi, kes selle murega ise hakkama ei saa. Artiklis vaadeldakse hambaravifoobia erinevust tavalisest ärevusest ja sellest üle saamise võimalusi.
Vaata lisaks:

Lapsed ja hirm hambaarsti ees
Beyond Fear
Dental Phobia Treatment Center
Dental Phobia and Anxiety

Kohe hammustab! Enamik inimesi muutuvad hambaraviprotseduuride eel ärevaks, kuid on inimesi, kes selle murega ise hakkama ei saa. Hirmu põhjuseid on mitmeid, kuid enamasti lähtuvad inimesed lapsepõlves saadud ebameeldivatest kogemustest. Kahjuks jäetakse hambaravifoobia sageli tähelepanuta, mistõttu sellised inimesed hakkavad hambaarsti vältima, süvendades nii oma hambaprobleeme veelgi. Hirm hambaarsti ees ja hambaravifoobia on kaks täiesti erinevat asja, kuid ka hambaravifoobiat on võimalik ravida.

Hambaravifoobia

Foobia on tavalisest ärevusest üsna erinev. Enamasti väljendub see "vältiva käitumisena" s.t patsient teeb kõik, et hirmutavat olukorda vältida. Vältimine on lihtne kõrgusefoobia või lendamise foobia korral, kuid hambaravi korral ei saa seda lõpmatuseni edasi lükata.

Enamasti pöördub hambaravifoobik hambaarsti poole alles viimases hädas, sageli siis kui valu ei lase enam elada. Foobik on enamasti teadlik, et hambaravihirm on põhjendamatu, kuid samas ei suuda ta ka mingit muudatust oma mõttemaailmas läbi viia.

Foobilisest situatsioonist saadud paanikahäirega kaasnevad südame puperdamine, haiglane tunne, nohusus, minestamiseelne tunne. Selle tulemusel võib foobiline patsient olla neist paanikasümptomitest veelgi enam häiritud, millele võib järgneda minestamine või kontrollimatu värisemine.

Sageli kaasneb foobilisel patsiendil ka mingi valehäbi arsti ees, kuid uskuge HEA hambaarst on näinud kõike ning oskab delikaatselt kohelda igasuguste probleemidega patsiente.

Mida saab enda aitamiseks teha?

Esiteks tuleb leida sümpaatne hambaarst ning oma probleemist temaga rääkida. Omale vastuvõtuaega registreerides võiks ka registraatorile öelda, et olete hirmunud ja ei soovi esimesel korral mingeid hambaraviprotseduure, vaid soovite arstiga lihtsalt rääkida. Kui olete hambaarstiga oma hirmust rääkinud, olete ilmselt ka selgusele jõudnud kas arst sobib teile.

Sobiv arst oskab teile rahulikult ja arusaadavalt selgitada, millistest vahenditest võib hirmu vastu võitlemisel abi olla. Et te ette juba üht-teist teaksite, tutvustame ka siinkohal neid võimalusi põgusalt.

Veenisisene rahustav süst

... ehk intravenoosne sedatsioon tähendab, et veeni süstitakse rahustit, mille tulemusel enamik (ca 99%) patsiente tunneb sügavat lõdvestumist ning rahulolu. Kuna tänapäeval kasutatakse väga peeni ja häid süstlanõelu, ei tunne patsient süsti ajal peaaegu mingit valu. Ka kõige ärevamad patsiendid on võimalik nii edukalt maha rahustada.

Paljudel patsientidel esineb sellise süsti toimel lühiajaline osaline või täielik mälukaotus. Seetõttu on hambaravifoobikule selline tehnika eriti meeltmööda, kuna hirmutavast protseduurist ei jää mingeid mälestusi. Erinevalt üldanesteesiast on patsient küll täielikult lõdvestunud, kuid siiski teadvusel. Seetõttu välditakse mitmeid üldanesteesiaga kaasnevaid võimalikke probleeme.

Veenisisene süst on üldjuhul patsiendile täiesti kahjutu, kuid ei sobi siiski kokku mõnede meditsiiniliste seisundite korral - näiteks kopsuhaigused, mõned südamehäire liigid, tüsedus ja anoreksia.

Sissehingatav rahusti

... ehk inhaleeritav sedatsioon tähendab, et patsient hingab spetsiaalse maski abil läbi nina sisse lämmastikoksiidi ja hapniku segu (naerugaasi), mis on praktiliselt lõhnatu ja organismile täiesti ohutu. Rahustava efekti suurus sõltub sissehingatava lämmastikoksiidi osakaalust. Patsient saab seda ise hõlpsasti reguleerida, hingates soovi korral läbi suu tavalist õhku. Gaasisegu rahustav efekt kaob pärast maski eemaldamist suhteliselt ruttu. Naerugaasi toimel muutub patsient rahulikuks, tundes kerget eufooriat, kuid samas tunnetades oma keha väga hästi. Naerugaas mõjub kõige paremini lastele, mistõttu nende korral kasutatakse seda rahustava efekti saavutamiseks kõige enam.

Kuna patsient hingab naerugaasi ka välja, võib see sagedasel või pikemaajalisel kasutamisel mõjuda ka hambaarstile ja tema abilisele. Selle tõttu eelistavad paljud hambaarstid naerugaasi kasutamisele siiski muid rahustamise viise. Kuigi naerugaas ise on odav, on selle kasutamiseks vajalik seadmestik kallis. Seetõttu on vajalik aparatuur olemas vaid vähestel kabinettidel.

Söödav rahusti

Suu kaudu manustatavad rahustid (tabletid või siirupid) on meditsiinis, sh hambaravis kasutusel juba pikka aega. Kahjuks pole selline rahusti siiski ideaalne, kuna väga raske on ennustada, kui kiiresti saabub rahustav efekt - mõne patsiendi korral kuluvad selleks vaid mõned minutid, mõnel aga kuni 45 minutit. Seega tuleb patsiendile planeerida väga palju aega (mis tähendab raha) ning ka patsiendile ei mõju selline pikaajaline ootamine hästi.

Üldanesteesia

Foobilise patsiendi korral on see hambaarsti äärmuslik vahend rahustunud oleku saavutamiseks, kuna selle protseduuri tagajärjel kaotab patsient teadvuse. Kuigi see võib tunduda patsiendile kõige mugavam, kasutatakse seda alles siis, kui muud rahustavad meetodid ei aita. Kuna üldanesteesia korral tuleb teada väga täpselt patsiendi üldist meditsiinilist tausta, võib selline protseduur keerulisematel juhtudel isegi eluohtlikuks osutuda. Seetõttu kasutatakse üldanesteesiat foobilise patsiendi rahustamiseks äärmiselt harva ja ka sel juhul teeb seda spetsiaalse väljaõppe saanud anestesioloog.

Kuigi üldanesteesia korral ei mäleta patsient hirmutavast situatsioonist midagi, on sellest vähe abi hambaravifoobiast üle saamiseks - iga visiidi ajal "magamapanek" võib foobiat hoopis süvendada. Ka on üldanesteesiast ärkamine palju pikaajalisem ning ebameeldivam kui ükski teine rahustamisviis.

Hüpnoos

Osav hüpnotisöör ja kogenud suukirurg võivad hambaravifoobiaga imet teha. Sellisel juhul eelneb ja järgneb hambaravivisiidile üks või enam hüpnoteraapilist seanssi. Kuigi see on üldjuhul efektiivne meetod, tuleb siiski meeles pidada, et hüpnoos mõjub erinevatele inimestele eri tugevusega. Kuna hüpnoosi efektiivsus on meditsiinis vaidlustatud teema, on ilmselt väga raske leida sobivat hüpnotisööri ja hambaarsti, kellel oleks omavahelise koostöö kogemused. Harvadel juhtudel suudab väljaõppe saanud hambaarst ise tekitada patsiendil hüpnoosilaadse seisundi.

Teiseks takistavaks teguriks on sellise protseduuri kõrge hind, kuna ühe asemel tuleb maksta kahele professionaalile. Kuna hüpnoteraapia on sageli ka väga aeganõudev protsess, läheb selle läbiviimine hambaravikabinetis samuti rohkem maksma.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapiat on kasutatud ärevuse ja foobiate raviks juba aastaid, kusjuures seda võib teha ka koos hüpnoteraapiaga. Psühhoterapeut (psühhiaater või psühholoog) püüab jõuda foobia tekke põhjusteni (näiteks lapsepõlves tekkinud hirmud vm) ning seejärel viia patsienti järk-järgult oma hirmuga "vastamisi". Näiteks võib koostöös hambaravitooli lähedal istuva psühhoterapeudiga alustada lihtsate ja vähem hirmutavate hambaraviprotseduuridega (nt hammaste poleerimine) ning liikuda siis samm-sammult keerulisemate poole. Kui on võimalust, saab foobiline patsient mõistva hambaarsti korral viibida teise patsiendi (mõne tuttava) hammaste ravimise juures, et end tasapisi hirmutava situatsiooni ja ümbrusega harjutada.

Sõprade tugi

Mõni hambaravi foobia all kannatav patsient, suudab end kokku võtta ja tunneb end kindlamalt, kui hambaraviprotseduuri juures saab viibida mõni lähedane inimene (nt hea sõber või pereliige). Kui arvate, et sellest võib abi olla, ärge kartke seda oma hambaarstilt küsida. Jagatud mure on ju pool muret.

Kraniaalne elektroteraapiline stimulatsioon

Sellist keerulist nime kannab protseduur, mida viiakse läbi seadmega Alpha-Stim SCS. Kui enamiku rahustavate protseduuride korral antakse patsiendile mingeid arstimeid, siis selle USA-s kasutusele võetud aparaadi korral seda tegema ei pea. Patsiendi pea külge kinnitatakse paar elektroodi, mis saadavad ajusse elektromagnetilisi laineid. Protseduur on valutu ning efekt kohene - patsient tunneb rahuolu, lõtvumist ja keha "muutub raskeks", kusjuures patsient saab efekti suurust ise vastava nupu abil kontrollida. Enamik ärevaid patsiente on seda seadet ainult kiitnud, kuna pärast väljalülitamist rahustav efekt kaob täiesti ning ei esine järelmõjusid. Seega saab patsient kohe pärast hambaarsti külastamist juhtida autot ja jätkata muid tähelepanu nõudvaid päevatoimetusi (erinevalt näiteks üldanesteesiast ärkamisest).

Kuigi sellise tehnika kasutamine on hambaravis alles esimestes katsefaasides, tõotavad senised tulemused sellele suurt tulevikku.