Riina Runnel, Tiia Soo
2. nov 2001
Inimese suus on üle 100 000 erineva liigi mikroobe. Suuõõne temperatuur, sülg ja söömisel suhu jäävad toidujäägid moodustavad bakterite eluks ja kasvuks soodsad tingimused. Suuõõnes elunevad mikroobid on piirkonniti väga erinevad. Suurem osa hambakatus olevatest bakteritest on anaeroobid s.t nad ei vaja elutegevuseks hapnikku.
Hammaste ja nende tugikudede raviprotseduuride ajal tungivad bakterid sügavale kudedesse ja vereringesse. Hamba eemaldamine põhjustab 5–15 minutit kestva bakterite leviku vereringesse. Tervele inimesele ei ole see ohtlik. Kui inimese vastupanuvõime on haiguse tõttu langenud või organismis on bakterite kinnitumiseks soodsad tingimused, võivad suust alguse saanud põletikul olla tõsised tagajärjed.
Vastupanuvõimet alandavad mitmed haigused, kaasasündinud immuunpuudulikkus (inimese organismil puudub kaitse bakterite vastu ja tekivad sagedased haigestumised) ning mõnede haiguste korral kasutatav ravi (nt kasvajate vastased ravimid ja kiiritus). Bakteritele soodsad kinnitumistingimused on neil inimestel, kellel on organismis proteese (südame tehisklapp, veresoonte protees vm). Kaasasündinud südamerikked ja varem põetud südame sisekesta põletik (endokardiit) suurendavad vastuvõtlikkust põletikele hambaravi ajal. Kõige suuremas ohus on endokardiiti põdevad patsiendid, kuna peamine südame sisekesta põletiku tekitaja on suust pärinev viridans-rühma streptokokk.
Hammaste ja suuõõne ravi tehakse alati enne
- organismi vastupanuvõimet alandava (immuunsupressiivse) ravi alustamist
- enne elundisiirdamist (sellele järgneb alati immuunsupressiivne ravi)
- enne avatud südamelõikust
- enne liigeseproteesi paigaldamist.
Kui patsiendil on südame sisekesta põletik ja hammaste ravi on vältimatu, tarvitatakse enne ravi antibiootikume, et vältida bakteriaalset infektsiooni. Patsienti raviv südamearst annab ettekirjutused ravimite kasutamiseks. Enne hambaravi tuleb teha antibiootikumprofülaktikat neile patsientidele, kellel on või on olnud:
- varasem endokardiit
- kaasasündinud südamerike
- ravimata või ravitud südameklapi rike
- veresoonte protees (asetamisest on möödunud vähem kui 6 kuud).
Antibiootikumprofülaktika on soovitatav, kui patsiendil on:
- glomerulonefriit ehk neerupäsmakeste põletik
- liigeseprotees.
Suu ja hammaste korrapärane ravi on eriti oluline diabeetikutel ja infektsioos-allergiliste haiguste (reuma) põdejatel võimalike põletikekollete ärahoidmiseks.
Suuõõne korrapärane ravi ja pidev kontroll on väga tähtsad patsientidel, kellel on:
Mõned üldhaigused mõjuvad suu limaskestale, hammastele ja kinnituskudedele. Teisest küljest, suu haigused, eriti põletikulised haigused, mõjuvad üldisele tervisele. Üldhaigused avaldavad mõju ka arenevatele hammastele. Üldhaiguse diagnoosi ei panda ainult suu probleemide põhjal, kuid sageli on suuõõne leiud esimene märk haigusest. Kui hambad ei lõiku õigeaegselt, on vale kahtlustada koheselt tervise üldhäireid, kuna hammaste normaalne suhulõikumise aeg on erinev. Luustumist mõjutavatest pärilikest ja põetud haigustest lähtuvad muutused on näha ka lõualuudes ja hammastes.
Osteoporoosi (luudehõrenemist) diagnoositakse sageli röntgenuuringul, mida tehakse, kui luumurd on tekkinud väikese trauma tagajärjel. Luustumist ja hammaste arenemist aeglustavad rahhiit (D-vitamiini puudus), kilpnäärme- ja kasvuhormoonide vähesus.
Rahhiit ei ole tänapäevalgi haruldane kaltsiumi vähesuse tõttu toidus ja sellest tingituna esineb sageli hambaemaili arenguhäireid.
Suuõõs on söögitoru algusosa. Tihti on söögitoru- haigused näha ka suu limaskestal ja hammastel.
Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on krooniline peensoolehaigus, mida tekitab teraviljas leiduva valgu-gluteeni talumatus. Gluteeni sisaldav toit põhjustab neil inimestel peensoole limaskesta kahjustusi ja seeläbi ka teiste toitainete imendumise häireid. Haigusel on pärilik eelsoodumus: inimene on gluteeni suhtes ülitundlik. Toitainete imendumishäire tõttu halveneb ka hambaemaili moodustumine väikelastel ja hammastele tekivad põikivaod, kergemal juhul värvimuutused. Harvemaks kaebuseks on suu limaskesta põletik, mille korral esinevad aftid (pindmised erosioonid), mis on väga valulikud.
Juba lõikunud hammastel võib tekkida söövitusi maohappe sattumisel suhu ja selle kokkupuutel hammastega. Pidev oksendamine või maosisu tagasivoolamine (gastroösofagiaalne refluks) on küllalt sagedased põhjused hammaste keemilise söövituse ehk erosiooni korral.
Rohkem kahjustuvad tagumised hambad. Normaalselt kaitseb hambaid sülg. Selline kaitse puudub arenguhäiretega lastel, kellel kasutatakse süljeeritust vähendavaid ravimeid ja harvaesinevate haiguste korral, kui sülje hulk on puudulik.
Suu limaskest nagu ka nahk on epiteel ehk kattekude. Üldhaiguste tekitajad levivad veresooni mööda ka suu limaskestale. Suu limaskesta muutus võib olla abiks haiguse määramisel, kuid püsivaid muutusi ei teki. Laste lööbeliste nakkushaiguste (sarlakid, leetrid, punetised, tuulerõuged) korral võib lööve esineda ka suuõõne limaskestal. Väga iseloomulik on punetav, tursunud ja vaarikat meenutav keel sarlakite korral. Suu limaskesta põletik ja aftid tekivad peamiselt väikelastel herpes-viirus infektsiooni puhul.
Verehaigused põhjustavad suu limaskesta värvimuutusi, verevalumeid ja põletikku suuõõnes. Mõne aneemiavormi korral lisandub limaskesta kahvatusele keele näsade kadumine, keele pind muutub siledaks ja läikivaks. Leukeemia esimeseks tundemärgiks võib olla igemete veritsus, mis algab iseenesest või väikesest traumast (nt hammaste pesemine). Verevalumid limaskestal ja kehal on märgiks kapillaaride kahjustusest või hüübimissüsteemi häirest. Pikaajaline C-vitamiini puudus põhjustab igemepõletikku ja veritsust kapillaaride kahjustuse tõttu.
Leukeemia või muude kasvajatega kaasnevad suu kahjustused on enamasti ravist põhjustatud. Kasvajate raviks kasutatavad ravimid ja kiiritus alandavad suu limaskesta vastupanuvõimet bakteritele ja seentele, vähendavad limaskesta haavandite paranemisvõimet ja süljeeritust. On väga oluline, et suu ja hambad oleksid ravitud enne kasvajavastase ravi alustamist.
Üldhaiguste korral, millega kaasnevad suukaebused, tuleb ravi- ja hambaarstil koostööd teha. Praktikas on seda raske läbi viia ja seetõttu on tähtis mõlemapoolne teadlikkus.