Teekond siit sinna ja tagasi

dr Derek Mahony
29. mai 2006


Edward H. Angle domineeris ortodontia arsenali, diagnoosi ja ravi planeerimist pea pool sajandit, kuni Charles Tweed edukalt vaidlustas oma mentori ekstraktsioonivaba mantra.

Eesmärk

Edward H. Angle domineeris ortodontia arsenali, diagnoosi ja ravi planeerimist pea pool sajandit, kuni Charles Tweed edukalt vaidlustas oma mentori ekstraktsioonivaba mantra. Tweedi poolt kasutatavatel diagnoosidel ilmnes aga tõsiseid piiranguid ning ilmselgelt põhjustas see liiga paljude hammaste eemaldamist. See põhjustas omakorda pehmete kudede välimuse rikkumist, mis ei meeldinud patsientidele ega nende arstidele. See artikkel kirjeldab ja illustreerib, kuidas uued laiendamistehnikad erinevad kvalitatiivselt Angle’i omadest ning kuidas need tehnikad pakuvad patsientidele ja arstidele vähem invasiivseid ja mugavamaid ravivõimalusi, mis ei ohusta patsientide näo väljanägemist.

Sissejuhatus

Eelmise sajandi esimese kolmandiku vältel domineeris ortodontide hulgas üks mees, Edward H. Angle, tekitades oma monomaniakaalse kontrolliga intellektuaalse loiduse. See tunnustus ei kahanda mingil juhul Angle’i panust – eriti tema selget ja lihtsat klassifikatsiooni koos breketiga (ingl. k. edgewise bracket). Mõlemad leiutised on kestnud terve sajandi ning see ei ole teaduses keskmine saavutus. Sellele vaatamata tema limiteeritud diagnostika ja ravi planeerimise kõhklematu heakskiit ortodontide poolt takistas antud teadusharu arengut enam, kui aitas, ning viimase sajandi teine pool kulus esimese poole tardumusest üle saamiseks.

Angle’i mõju kestis, kuni temast lahtiöelnud õpilasel, Charles H. Tweedil,[1] oli piisavalt julgust ja objektiivsust Angle’i ekstraktsioonivaba suuna kahtluse alla seadmiseks. See ei olnud intellektuaalsete võimete hiigelsuur hüpe. Tweed lihtsalt ja ausalt tunnistas, et kui 100 protsendil oma patsientidest esineb retsidiive, võib diagnostikas ja/või ravi planeerimises miskit valesti olla.

Dr. Tweed käitus selle väljakutsega silmitsi olles õigesti – mitte nagu muistsed hambaarstid, kes tõrelesid noore kolleegiga, kes kirjeldas oma ülikorrektset endodontilise täidise tehnikat igakuisel hambaarstide konverentsil. Vana mees kirjeldas enda poolt kasutatavat tehnikat, mis kujutas taskunoaga otsast teravaks lõigatud tavalise tiku toppimist kanalisse. Kui noor hambaarst küsis seepeale, kas paljud nendest juurekanali täidistest õnnestuvad lõpuks, vastas vanem mees: „Iga kuradi kord!”

Dr. Tweed, väsinuna ortodontilistest abstsessidest, püüdis erinevalt oma eelkäijatest parandada puudujäägid, mida ta nägi Angle’i filosoofias. Mõned ütleksid, et ta parandas üle, kuid seda öelnuna peaksime avaldama austust igaühele, kellel on oskusi ja hulljulgust edukalt vastu vaielda oma õpetajale ja tema käsilastele. Tweed’i edu tuletab meelde C.S. Lewise märkuse: „Ükski geenius pole nii õnnelik kui see, kellel on oskused ja võimed teha hästi seda, mida teised on teinud halvasti.”

Sellele vaatamata ma ei usu, et Tweedil oleks õnnestunud avalikustada oma ekstraktsiooni tehnikat kirjeldav töö, kui Dr. Angle oleks veel elus olnud. Angle’i mõju tema nime kandvas ühiskonnas oli liiga võimas, et lubada sellist kõrkust noorelt tõusikult. Kuid nagu Samuelson, MIT majandusteadlane, kunagi märkis: “Teadus areneb aeglaselt – matus matuse haaval.” Nii see oli ja on ortodontias.

Ekstraktsioonivaba filosoofia

Peale breketi (ingl. k. edgewise bracket) ja klassifikatsiooni on Angle’i kõige kestvam pärand tema uskumine ekstraktsioonivabasse ravisse. Angle katsetas edutult premolaaride eemaldamisega, kasutades samal ajal lapikut kaart, kuid ta ei lahendanud kunagi juurte paralleelseks muutmise probleemi vältimaks ekstraktsiooni kohtade avanemist. Kui tema ei suutnud seda teha, ei suuda seda järelikult ka keegi teine ning see põhjustas vaenuliku vastuseisu igasugustele ekstraktsioonidele ja tungiva nõudmise kaarte laiendamiseks, et kõik hambad ära mahutada.

See dogma püsis domineerivana mitukümmend aastat, enne kui Tweed propageeris premolaaride eemaldamist, mis põhines tema diagnostilisel kolmnurgal, mis oli ortodontide esimene süstemaatiline ravi planeerimise strateegia. Tweed sai samaaegselt toetust ühelt teiselt endiselt Angle’i soosikult Austraaliast, Raymond Beggilt,[2] kes oli uurinud aborigeene ja jõudnud järeldusele, et looduse poolt on emaili kulumine ettenähtud. Ta otsustas, et enne ortodontilist ravi hambaid eemaldades võivad ortodondid jäljendada loodust. Tweedi ja Beggi ekstraktsiooni filosoofiad saavutasid lõpuks ülekaalu ning nad jäid mõneks ajaks vastuseismata.

Mitmed aastad hiljem avaldas Holdaway[3, 4] oma artiklid, mis pakkusid välja pehmeid kudesid kui diagnoosi määravat omadust. See vaidlustas Tweed’i kitsa diagnostilise ulatuse, mis keskendus alumistele esihammastele ning jättis pehmed koed täielikult kõrvale. Tweed’i kolmnurk algatas hoiaku, mis rõhutab hammaste eemaldamisel enam ettenägelikkust ja kaalutlemist. Peagi lisasid teised oma avastused pehmetest kudedest ja ülemistest esihammastest kui peamistest diagnoosi ja raviplaani määrajatest.[5-7]

Alates antud eriala tekkimisest koos Dr. Angle’iga pole diagnoosil kunagi olnud liigset tähtsust, sest kõik said sama ekstraktsioonivaba ravi sama laiendava aparaadiga. Imekspandav selle kõige juures on see, et ortodontiliste andmete kogumine ei saanud kunagi tähtsaks. Paar kuud tagasi hooples üks ortodont, et pärast teistsuguse ravirežiimi käivitamist ravib ta 98 % oma patsientidest ilma ekstraktsioonideta. Võiks tunda kiusatust küsida, kas ta siiani kogub andmeid, kuna sellise diagnostilise kindlusega on andmed ilmselgelt ülearused. Ortodondid ei tohiks raisata patsientide aega ja raha jäljendite võtmisega, tsefalomeetriliste röntgenitega või ravi simulatsioonide teostamisega, kui kõik raviplaanid on praktiliselt samasugused. Sellise ettemoodustatud järelduse saamiseks pole vaja ortodontilisi andmeid.

Ilmselgelt ei toonud see üks-suurus-kõigile ravi planeerimine patsientidele kasu sada aastat tagasi ning ega too ka praegusel ajal. Kuid selline lihtsus äratab paljudes ortodontides jätkuvalt suurt huvi. Ortodondid uhkustavad, et nad on teadlased, ning ilma igasuguse kahtluseta saavad nad head teaduspõhist haridust; kuid on vaja ainult natuke anekdootliku informatsiooni, et varjutada paljude antud eriala professionaalide teaduslikku otsustusvõimet. Albert Szent-Györgyi’l oli arvatavasti rohkem õigus, kui ta ise arvatagi oskas, kui ta ütles: „Aju ei ole mõtlemise organ, vaid organ ellujäämiseks just nagu küünised ja kihvad. See on loodud selliselt, et me aktsepteerime tõena ainult seda, mis on meile kasulik.”

Ükskõik kui tähelepanuväärselt ortodontiline ravi muutub, toob see meie patsientidele minimaalset kasu, kui sellega ei kaasne meie diagnostiliste ja prognostiliste teadmiste arengut. See jääb ortodontidele esmatähtsaks. Ortodondi peaksid suhtuma kahtlusega igasse uude ravimeetodisse, millel puuduvad võrdväärsed arenenud diagnostilised teadmised. Patsiendid on juba saanud üleliia palju ortodontilist ravi ja liiga vähe diagnostikat.

Instrumentaarium

Esimesed väärhambumuse korrigeerimise katsed kasutasid lihtsaid suuri traadist kaari, mis ligeeriti valeasendis hammastele. Pierre Fauchard Prantsusmaalt arendas modernse aparaadi eelkäija – laienduskaare (Joonis 1). See seade pakkus ainult kallutavat kontrolli ühes tasapinnas ning osutus peagi ebapiisavaks pöörete kontrollimiseks. 1887. aastal võttis Edward H. Angle tarvitusele E kaare, s.o. laienduskaar, mille labiaalsel asetsevat traati toetavad molaaridel kinnitid ja mujalt on traat ligatuuridega hammaste küljes (Joonis 2).


Joonis 1: Fauchard’i laienduskaar

Joonis 2: Angle’i E kaar

Metallurgia areng 20 sajandi alguseks võimaldas arstidel ümbritseda kõik hambad võrude ja joodistega, millega võis kontrollida horisontaalset pöörlemist. Angle töötas 1911. aastal välja populaarse kinnituse, mida teatakse kui tuubi ja võru konstruktsiooni (Joonis 3), ning see rahuldas arstide paljud vajadused; kuid see nõudis ebaharilikku käteosavust, kannatlikkust ja oskusi, mistõttu hambaarstid töötasid välja lapiku kaare breketi (Joonis 4), mille Angle võttis tarvitusele aastal 1916. See pakkus head kontrolli kahes tasapinnas ning sai kiiresti populaarseks. Lapiku kaare kinnitus oli ka esimene kord, kui ortodontilised kinnitused said nimeks breket. [8]


Joonis 3: Tuubi ja võru konstruktsioon

Joonis 4: Lapik kaar

Kui Angle tõi välja lapiku kaare, oli ta juba alustanud tööd breketiga (ingl. k. edgewise bracket), peamiselt täiendusena oma lapikule kaarele. Sellel vaatamata ei tulnud breketi idee täiesti valmina Angle’i viljakast peast, vaid arenes aeglaselt koos mitmete kordamistega (Joonis 5). Kui Angle mõistis, et see breket suudaks pakkuda kolmemõõtmelist hammaste kontrolli horisontaalse, ühesuunalise asetusega ja kõikide hammaste samaaegse haaramisega, muutis ta breketit mitmeid kordi, kuni saavutas tulemuseks #447 (Joonis 6) aastal 1928. See saavutas varakult hambaarstide entusiastliku heakskiidu kogu Ameerika Ühendriikides ning varjutas lõpuks teised kasulikud ortodontilised aparaadid nagu McCoy avatud tuubi aparaat, Atkinsoni universaalne aparaat ja Johnsoni topelttraadi kinnitus.


Joonis 5: Angle’i breketi erinevad variatsioonid


Joonis 6: Angle’i 447 breket “ortodontilistest mehhanismidest hiliseim ja parim”

Breketi (ingl. k. edgewise bracket) universaalne paigaldusmehhanism ja kestvus kinnitasid Angle’i häbitut väidet, et see pakub „ortodontilistest mehhanismidest hiliseimat ja parimat”.[9] Uuendajad on lisanud väikseid, kuid praktilisi kohandusi nagu roteeruvad tiivad, kaksikfunktsiooniga breketid, erinevad tasapinnad, eelreguleeritud aparaadid, lingvaalsed aparaadid jne., aga põhiolemus on jäänud samaks. Iga instrument, mis eriti meditsiinis on püsinud praktiliselt muutumatuna ja sama kasulikuna peaaegu terve sajandi jooksul, kõlab uskumatuna. Autotööstuses oleks see võrdväärne Fordi T mudeliga, mida peetakse autonduse elutarkuse kehastuseks.

Peale tiibade lisamise ja breketi dubleerimise kaksikfunktsiooniga breketi tegemiseks on Angle’i leiutis säilinud praktiliselt muutumatuna. Holdaway[10] soovitas nurgeliseks muutmist ankurdamise, paralleelsete juurte abistamiseks ja hammaste kunstlikuks liigutamiseks, samas kui Lee[11] oli ehitanud mõned eesmised breketid, millel oli võime pöörata intsisiive. Kuid Andrews oli see, kes arendas välja aparaadi, mis annaks hammastele edasi erinevaid liigutusi tegemata muutusi traadis – järelikult sirge traadi aparaadi (ingl. k. Straight Wire Appliance).[12]

Eelreguleeritud ortodontilised aparaadid on erialas domineerinud viimased 30 aastat ning usk nendesse ei näita vähenemise märke, kuigi paljud on küsitavaks pidanud üks-suurus-kõigile ideed.[13-18]

Ja jälle tagasi

Frankeli[19] funktsionaalsete aparaatide töö avaldamine näitas märkimisväärset hambakaarte laienemist ja äratas uuesti huvi ekstraktsioonivaba ravi vastu. Sellele vaatamata vajas Frankeli mehaanika eemaldatavate aparaatide kasutamist ning see ei leidnud vastukaja paljudelt ortodontidelt ja nende patsientidelt. Pärast väikest ärevust USA-s jätkasid Frankeli aparaadi regulaarset kasutamist vähesed spetsialistid.

Vaatamata sellele juhtis ortopeediliste aparaatide edukas kasutamine ortodontide tähelepanu võimalusele laiendada kaart minimaalsete jõududega. Kuigi alumised silmahambad osutavad märkimisväärset vastupanu laiendamisele, näitavad alumised premolaarid ja esimesed molaarid kindlat ja stabiilset laienemist. Brader[20] vihjas sellele oma tööga kolmefokaalsel ellipsikujulisel kaarel, kuid ta ei jätkanud, kuidas see võiks anda laiemaid ja rohkem järeleandlikke kaare kujusid.

Väikese jõuga titaanist spiraalsed laiendajad on näidanud oma võimet muuta kaart lateraalselt[21] ning hiljuti Damon[22] pakkus välja, et väikesed kaare jõud koos passiivse tuubi ja väikese traadi ja valendiku vahelise suhtega võimaldavad hammastel dentoalveolaarselt laieneda kõikides tasapindades. Damon arvab, et pisikeste väikese jõuga traatide nagu Copper Ni-Ti™ (Ormco Corporation, Orange, CA) kasutamisega saavutatakse ideaalne bioloogiline jõud, mida on juba ammu välja pakkunud mitmed uurijad. [23] [24, 25]

Ise fikseeruvad breketid, mis moodustavad tuubi, tekkisid mitukümmend aastat tagasi, kui Ormco Edgelok[26] oli esimene ning järgnes peagi Speed breket[27]. Mõlemad varajased ise fikseeruvad süsteemid kannatasid selle all, et sirge traadi aparaadi fenomen debüteeris ligikaudu samal ajal ja et ei hinnatud piisavalt, mida uued titaanist traadid võisid saavutada.

Damon on alates aastast 1995 kindlaks jäänud oma versioonile ise fikseeruvast breketist (Joonis 8) ning on põhiliselt muutnud traatkaarte tüüpe ja nende kasutamise järjekorda. Tema kogemus on näidanud, et paljude patsientidega saab ta sageli kõrvaldada molaaride distaliseerumise, ekstraktsioonid (välja arvatud need, mida on vaja bimaksillaarse protrusiooni vähendamiseks) ja kiire palatinaalse laiendamise. Seda järjepidevalt tehes pakub ta vastupandamatut kliinilist tõestusmaterjali.[22]

Damoni breket on oma olemuselt tuub, mis on loodud õigete mõõtmetega soodustamaks vajalikus kohas libisevat mehaanikat ja piisavat lõtku pöörde süsteemis ning pöördumise kontrolli kasutades suurema läbimõõduga traate. Damon alustab ravi laia traadile mõeldud valendikuga ja 0,014 või väiksema diameetriga kõrgtehnoloogiliste traatkaartega. Ravi alustamine suurte mõõtmetega passiivse kaare piluga ja väikse diameetriga traadiga vähendab pilude nurkade kõrvalekaldeid. See vähendab rakendatavat jõudu ja hõõrdumist paindumisel (Joonis 7).


Joon. 7: Kõrvalekalded


Joonis 8: Damon 3 breket avatuna ja suletuna

Kõige loogilisem küsimus, mida lugejad võiksid esitada, oleks see, et miks on Damonil olnud edukaid laiendamisi, samas kui Angle’il polnud. Arvatavasti erineb natuke laiendamise kvantiteet, aga laiendamise kvaliteet pakub totaalset muutust. Mollenhauer[28] on sama palju välja pakkunud oma väikeste jõudude lähenemisega. Kuigi Angle kasutas lapikut kaart, (mis on õhuke, õrn traat) olid kaare tegelikud mõõtmed 0,036 x 0,022 tolli. Selle traadi külge ligeerimine kurnaks periodonti ja takistaks toetavat dentoalveolaarset arengut. Uue luu moodustamise asemel toetav dentoalveolaarne süsteem lihtsalt painduks ja ravi lõppedes läheks kiiresti tagasi algolekusse. Nutikad arstid näevad seda sageli molaaride distaliseerumisel suuväliste aparaatide kasutamisest ning n.ö. ravivad üle sellise liikumise, et kompenseerida tagasikulgevat luu paindumist.

Schwartz [25] väitis, et on vaja 20 kuni 26 g/cm² jõudu kapillaaride kollabeerumiseks periodontaalligamendis. RPE-dega ja suuväliste aparaatidega on see jõud vahel üle 10 naela!

Profitt [29] väidab, et optimaalsed jõu suurused ortodontiliseks hamba liigutamiseks peaksid olema ainult piisavalt suured, et stimuleerida rakulist aktiivsust ilma periodontaalligamendi veresoonte täieliku sulgumiseta.

Tõeline biomehaanika püsib optimaalse jõu tsoonis, s.t hoiab jõudusid alla kapillaarse vererõhu. Konventsionaalsed kinnitussüsteemid (o-võrud ja roostevabad ligatuurid ja vedruklambrid) muudavad püsimise optimaalse jõu tsoonis peaaegu võimatuks, kuna paindumine ja hõõrdumine on tõusnud.

Kõige tähtsam arstidele antav Damoni hoiatus on, et tema süsteemiga ei kasutataks tavalist mehaanikat, ning ma nõustun sellega täiesti. Kui ma hakkasin kasutama Damoni süsteemi, kasutasin ma endiselt tavapärast traatkaarte järjekorda ning nendest uutest ja kallimatest breketitest oli vähe kasu. Sellest hoolimata, kui ma hakkasin kasutama breketeid vastavalt Dr. Damoni soovitusele, nägin ma fenomenaalseid muutusi. Järgmine patsient iseloomustab tüüpilisi reaktsioone Damoni süsteemi poolt pakutavale biomehaanikale:

Kokkuvõte

Paradigma muutus meie praeguses mõtlemises on uskumine, et alveolaarluud saab väikeseid kliinilisi jõude kasutades muuta ja sellele uue kuju anda. Kasutades väikest jõudu, madala hõõrdumisega ortodontiat, võimaldab alveolaarluu hammaste liigutamist tervikuna kõikidesse suundadesse.

Väikeste jõududega ortodontia järgselt paistab alveolaarluu ehitus aja jooksul täiustuvat, nii et arstid peaksid olema väga loovad selles suhtes, kuidas säilitada sobivaid bioloogilisi jõudusid kõikide ravietappide jooksul..

Ortodontide hulgas on hetkel huvi kvalitatiivselt erineva laiendava biomehaanika vastu, mis pakub patsientidele võimalust vältida distaliseerijate, kiirete palatinaalsete laiendajate ja paljude asjatute ekstraktsioonide kasutamist. Seda võimaldavate breketsüsteemide vastu peaks olema suurim austus ning arstid peaksid neid kasutama vastavalt soovitustele väikeste jõududega.

Ma olen märganud enamike Damoniga ravitavate juhtude puhul lühemat raviaega ja vähem ebamugavust patsientidele. Kasutusala paistab täiskasvanute ja laste vahel olevat võrdne. Need märgatavad muutused on piisavad põhjused, et seada kahtluse alla minu eelnevad kasutuses olnud jõudude süsteemid.

Kirjandus:

  1. Tweed, C.H., The Frankfort mandibular incisor angle (FMIA) in orthodontic diagnosis, treatment planning and prognosis. Angle Orthod, 1954. 24: p. 121-169.
  2. Begg, R., Begg orthodontic theory and technique. 3rd ed. 1977, Philadelphia: W.B. Saunders Co.
  3. Holdaway, R.H., op. cit., A soft tissue cephalometric analysis and its use in orthodontic treatment planning, Part II. Am. J. Orthod., 1984. 85(4): p. 279-293.
  4. Holdaway, R.H., A soft tissue cephalometric analysis and its use in orthodontic treatment planning, Part I. Am. J. Orthod., 1983. 84(1): p. 1-28.
  5. Alvarez, A., The A Line: A New Guide for Diagnosis and Treatment Planning. J. Clin. Orthod, 2001. 35(9): p. 556-569.
  6. Creekmore, T.M., Where teeth belong and how to get them there, J. Clin. Orthod, 1997. 30(9): p. 586-608.
  7. Sarver, D.M., Profitt, W.R., Special Considerations in Diagnosis and Treatment Planning. 4th ed. Orthodontics - Current Principles and Techniques, ed. Tom Graber. 2005, St. Louis, MO: Elsevier Mosby. 1213.
  8. Renfroe, E.W., Technique Training in Orthodontics. 1st ed. 1960, Ann Arbor, MI: Edwards Brothers Inc. 230.
  9. Angle, E.H., The latest and best in orthodontic mechanism. Dental Cosmos, 1929. 71: p. 164-174, 260-270, 409-421.
  10. Holdaway, R.A., Bracket angulation as applied to the edgewise appliance. Angle Orthod, 1952. 22: p. 227-236.
  11. Lee, I.F., Andrews, L.F., Straight Wire, the Concept and Appliance. 1989, San Diego, CA: L.A. Wells Company.
  12. Andreiko, C., JCO interviews Craig Andreiko, DDS, MS, on the Elan and Orthos Systems. J. Clin. Orthod, 1994. 28(August): p. 459-472.
  13. Sachdeva, R., SureSmile technology in a patient-centered orthodontic practice. J. Clin. Orthod., 2001. 35(April): p. 245-253.
  14. Melsen, B.F., Giorgio, Biomechanics in Orthodontics, Libra Ortodonzia.
  15. Creekmore, T.C., R., Straight Wire: The Next Generation. Am J.Orthod & Dentofacial Orthop, 1983. 104(July): p. 8-20.
  16. Dellinger, E.L., A scientific assessment of the straight-wire appliance. Am J Orthod, 1978. 73: p. 290-299.
  17. McGann, B.D., Individual patient (IP) appliances. World J. Orthod, 2005. 6(2): p. 189-192.
  18. Frankel, R., The Frankel Appliance (The Function Corrector(Removable Orthodontic Appliances, ed. T.G. Neumann. 1977, Philadelphia, Pa: W. B. Saunders Company.
  19. Brader, Dental arch form related with intraoral forces: PR=C. Am. J. Orthod., 1972. 61(June): p. 541-561.
  20. Williams, M.O., White, L.W., A Rationale for Expansion. World J. Orthod, Pending Publication.
  21. Damon, D.H., Treatment of the face with biocompatible orthodontics. 4th ed. Orthodontics - Current Principles and Techniques, ed. Tom Graber. 2005, St. Louis, MO: Elsevier Mosby. 1213.
  22. Reitan, K., Tissue behavior during orthodontic tooth movement. Am J Orthod, 1960. 46: p. 881-900.
  23. Rygh, P., Elimination of hyalinized periodontal tissues associated with orthodontic tooth movement. Scand J Dent Res, 1973. 81: p. 467-480.
  24. Schwartz, A.M., Tissue changes incidental to orthodontic tooth movement. Int J Orthod Oral Surg Radiography, 1932. 18: p. 331.
  25. Wildman, A.J., Lee, I.F., Hice, T.L., Lang, H.M., Strauch, E.C. Jr., The Edgelok Bracket. J Clin Orthod, 1972. 6(11): p. 613-633.
  26. Hanson, H., Dr. G. Herbert Hanson on the Speed Bracket. J. Clin. Orthod., 1986. 20(3): p. 183-189.
  27. Mollenhauer, B., Ultralight forces for simultaneous orthodontics and orthopedics: part III. dentofacial orthopedics. World J. Orthod, 2000. 1: p. 195-201.
  28. Profitt, W., Contemporary Orthodontics 3rd edition

Vaata lisaks:

Angle Damon breketid