Mikroorganismid: sõbrad või vaenlased? (2.osa)

Dr. Mikael Zimmerman
25. mai 2006


Artikli teine osa tutvustab suus esinevate viiruste, prioonide, suuseente ja algloomade mõju hambaravi kvaliteedile.
Vaata lisaks:

Mikroorganismid: sõbrad või vaenlased? (1.osa)

Viirused

Hambaravis võib viiruseid kohata teatud limaskesta haiguste korral ja infektsiooni vältimise seisukohast verega ülekantavate haiguste puhul. Viirused hõlmavad mikrobioloogias eraldi grupi, kuna neil puudub iseseisev ainevahetus ja nad ei suuda iseseisvalt paljuneda. Vastupidiselt bakteritele häirivad viirused peremeesraku ainevahetust ja kasutavad viimaseid paljunemiseks.

Viiruse nukleoidi ümbritseb kaitsev proteiinkiht ehk kapsiid. Osadel viirustel on kapsiidist väljaspool ümbris ja ilma ümbriseta viiruseid kutsutakse katmata viirusteks. Kapsiidist väljaspool olevate osade abil kinnitub viirus peremeesraku teatud retseptoritele. Katmata viirused on tavaliselt väiksemad ja taluvad keskkonna muudatusi.

Üldiselt taluvad nad desinfitseerivaid preparaate, samas kui kapsiidiga viirused on tavalistele puhastusvahenditele tundlikumad. Inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV) on näide kapsiidiga viirusest, mida saab keemiliste desinfitseerimisvahenditega kehast väljaspool hõlpsasti inaktiivseks muuta.

Enamus viiruseid on tundlikud kuumusele: 30 min. jooksul kuumutamisel üle 60°C juures kaotavad paljud tüübid oma võime põhjustada haigust. Erandiks on hepatiit-B viirus, mis võib lühikese aja jooksul taluda temperatuure vahemikus 90 ja 100°C.

Viirusinfektsiooni ravimiseks tuleb blokeerida ükskõik milline ühendus viiruse ja peremeesraku vahel. See tähendab peremeesraku metabolismis funktsiooni omavate retseptorite blokeerimist või raku sees toimuvate funktsioonide segamist. On oluline mõista, et antibiootikumidel puudub toime viirusinfektsioonidesse – vastupidi, antibiootikumid mõjutavad normaalset mikrofloorat, nõrgendades seega peremeesorganismi kaitsemehhanisme ja avades võimaluse bakteriaalsete infektsioonide levikuks.

Hambaravis tuntakse hästi taasesinevat huule herpest. Kuid herpes viiruse vastaste antikehade skriiningul pidage meeles, et seropositiivseid on oluliselt suurem grupp. Ka seropositiivsesse gruppi kuulujad võivad viirust edasi kanda, kuigi neil pole kunagi olnud herpese villi – neile viidatakse kui „vaiksetele viiruse varjajatele”. Herpese infektsiooni on tuvastatud hambaravi töötajate sõrmedel (küüne kutiikul), mis omakorda toob esile korraliku käte hügieeni tähtsuse.

Enamus viiruseid on tundlikud tavalistele alkoholi baasil valmistatud käte desinfitseerimisvahenditele.


Immuunpuudulikkusega patsientidel võivad mikroorganismid
põhjustada tõsist ja valulikku seisundit.

Prioonid

Kurikuulsa hullu lehma tõvega seostatud prioonid on patogeenid, mis koosnevad erilistest geneetilise koodita proteiinimolekulidest ja mida võib leida inimeste ja loomade kesknärvisüsteemis. Prioonid põhjustavad haiguse, kui normaalsed proteiinimolekulid muudavad kuju ja arenevad välja defektsed vormid. Need kogunevad rakus ja lõpuks hävitatakse, vabastades prioone, mis transporditakse naaberrakkudesse ja mis põhjustavad ajukoe poorset muundumist.

Prioonid on väga resistentsed ja säilivad aurusterilisatsioonil 132-138°C juures. Siiski on aurusterilisatsiooni kombineerimine naatriumhüpokloriti töötlusega väga tõhus. Prioonidespetsiifiline desinfitseerimine on vajalik ainult piiratud situatsioonides ja tervishoiu töötajaid risk tavaliselt ei ohusta. Kõrge riskiga patsientide aju, seljaaju ja silma kude on kõrge riskiga koed ning nendega saastunud instrumendid vajavad rangeid sterilisatsiooniprotseduure.

Seened

Arvatavast 250000 maailma seeneliigist on teada alla 100 inimese primaarse patogeeni. Enamus seeninfektsioone pole nakkavad, kuid omandatakse kokkupuutel loodusliku allikaga, kus organism eksisteerib saprofüüdina. Seeni saab jagada pärmseenteks ja hallitusseenteks. Pärmseened on tavaliselt üherakulised ja moodustavad ringjaid, kahvatuid või mukoidseid kolooniaid ning on kõige tavalisemad seened inimorganismis. Seeninfektsioonidega patsiente tuleks uurida põhjalikumalt, kuna see võib viidata lokaalsele või üldisele immuunpuudulikkusele.

Algloomad

Algloomad on lihtsaimad ainuraksed organismid ning nende olemasolu on täheldatud hambaravi veesüsteemides. Parasiitide nakkused jätkavad maailmas suremise põhjustamist oma ebatavaliselt keeruka antigeense struktuuri tõttu. Eksisteerib mitmeid algloomade infektsioone, mis immuunpuudulikkusega patsientidel põhjustavad tõsiseid haigusnähte. Algloomadel on seentega palju sarnaseid biokeemilisi omadusi. Nende elutsükkel koosneb mitmest erinevast morfoloogilisest vormist, millest igaühel on erinev antigeenne struktuur.

Ka parasiidid võivad vastusena peremeesorganismi immunoloogilisele kaitsele muuta oma antigeenset struktuuri. Pneumocystis carinii on tavaline oportunistlik infektsioon HIV/AIDS patsientidel. Kuigi diagnoositud algloomade põhjustatud suuõõne haiguste esinemine on väike, on immuunpuudulikkusega patsientidel tuvastatud suuõõne infektsioonide korral erinevat tüüpi amööbe.

Kokkuvõte

Hambakaariest ja parodondi haiguseid põhjustavad patogeensed bakterid, samas kui viirus- ja seeninfektsioonid on tavalised põhjused suuõõne limaskesta patoloogiliste seisundite korral. Siiski nad kõik vastavad infektsioonhaiguste kriteeriumitele ning hambaravi töötajad peaksid neid vastavalt ka ravima. Peamiseks kontseptsiooniks hambaravis peaks olema põhjalikud teadmised elu mikrobiaalsetest vormidest ja nende vastastikusest toimest inimorganismiga.

Mis puudutab varustust, teadmisi ja professionaalset lähenemist, siis vastavalt praegusele ja ennustatavale suuõõne infektsioonhaiguste tasemele ei saa restauratiivsetele töödele orienteeritud hambaravi enam professionaalsetel, eetilistel ja moraalsetel alustel õigustada sobivana.

---
Tõlge ajalehest DPR Europe (aprill 2006): Meelis Rajasalu