Mikroorganismid: sõbrad või vaenlased? (1.osa)

Dr. Mikael Zimmerman
25. mai 2006


Bakterite, viiruste, seente, prioonide ja algloomade poolse riski mõistmine võib viia hambaravi parema kvaliteedini.
Vaata lisaks:

Mikroorganismid: sõbrad või vaenlased? - 2.osa »

Infektsioossete mikroorganismide kindlaks määramine ja nende tekitatava kahju takistamine on võrreldav turvakontrolliga lennujaamades: enamus on „sõbralikud” ja mängivad olulist rolli maapealses elus, kuid osad on „terroristid” ja ohuallikaks kõigile. Kõikides tervishoiusüsteemides on oluline tarvitada meetmeid „terroristide” peatamiseks, samas kui sõbralikele mikroorganismidele püütakse teha võimalikult vähe kahju. Kindel arusaam mikroorganismidest on aluseks tõhusale infektsioonikontrollile hambaravis.

Tavaline väärarusaam on, et patogeense mikroorganismiga infitseeritud isikul tekivad pärast 24 kuni 48 tunnist inkubatsiooniperioodi ägedad sümptomid. Ainult väikesel osal inimestest areneb tegelikult haigus pärast kokkupuudet. Siiski on oluline mõista, et kõik koloniseeritud isikud on potentsiaalsed nakkusallikad ja võivad levitada infektsiooni teistele. Siin saavutab olulise tähtsuse hambaarstilt patsiendile ja patsiendilt patsiendile ülekanne.

Bakterid

Bakteritel on suuõõnes oluline roll nii normaalse mikrofloora kui ka haigustekitajate seas. Hapnikuvaba keskkonda eluks vajavad bakterid ehk anaeroobid elavad väiksema tõenäosusega peremeesorganismist väljaspool. Anaeroobsed bakterid on sageli haigustekitajad, mis on peamine põhjus infektsioonide algatamiseks. Hambaravis on see üks olulisi põhjuseid subgingivaalseks depuratsiooniks ja skeileri kasutamiseks.















Hambakatt on suuõõne biofilm. Kemikaalidel on biofilmis olevatele mikroorganismidele piiratud toime, kuid mehhaaniline puhastamine võib selle hävitada.

Seeninfektsioone peaks alati tõsiselt ravima, kuna need viitavad patsiendi lokaalsele või üldisele immuunpuudulikkusele.

Nahainfektsioone võivad põhjustada nii bakterid kui ka seened. Antud juhul saab mõlemaid infektsioone ravida lokaalselt.


Ebasobivates tingimustes moodustavad mõned bakterid spoore, ümbritsedes ennast kapsliga, mis on väga vastupidav veetustamisele, hapetele ja kuumusele, sealhulgas mitmetunnisele keetmisele. Seetõttu kasutatakse steriliseerimisseadmete katsetamisel endospoore. Steriliseerimise eesmärgiks on hävitada igasugune mikrobiaalne elu, sealhulgas suured kogused väga resistentseid bakteriaalseid endospoore. Desinfitseerimine hävitab praktiliselt kõik tuntud patogeensed mikroorganismid, kuid mitte tingimata bakteriaalseid endospoore, mistõttu desinfitseerimine pole nii turvaline kui steriliseerimine. Tänapäeva hambaravi kasutab sageli õõnsaid instrumente ja poorseid vahendeid, mis vajavad auruga sterilisatsiooni koos nn. B-tsükliga (sealhulgas eelnevaid ja järgnevaid vaakumimpulsse kindlaksmääratud ja eelseadistatud vaakumi tasemel).

Puudulikult puhastatud instrument võib olla vaba mikroorganismidest, kuid kaetud toksiinidega, mis võivad põhjustada organismis ägedaid põletikulisi reaktsioone. Instrumentide puhastamist ja desinfitseerimist peaks teostama võimalikult ruttu pärast kasutamist, kuna kuivanud bioloogilist materjali on palju keerulisem eemaldada kui värskeid ladestusi. Automatiseeritud töötlemisseadmed, nagu näiteks pesu desinfitseerijad ja ultraheli puhastid, parandavad puhastamisprotsessi kvaliteeti ja pakuvad selleks ohutuimat ja usaldusväärseimat võimalust. Kui kohene kasutusjärgne töötlemine pole võimalik, peaks instrumendi enne puhastamist ja desinfitseerimist puhtaks pühkima või hoidma seda niiskena (eelistatult desinfektsioonilahuses), et takistada bioloogilise saaste kuivamist.

Teatud bakterid võivad moodustada biofilmi, mida suuõõnes tuntakse kui hambakatt. Biofilmis oleval bakterite koloonial on väga kõrge resistentsus nii kemikaalidele, antibiootikumidele kui ka pH ja temperatuuri muutustele. Kui võrrelda naatriumhüpokloriti toimet üksikule bakterirakule ja samale bakterirakule biofilmi koosseisus, näeme, et biofilmis sama toime saavutamiseks peab kontsentratsiooni tõstma 3000 korda. Seetõttu on ühel kloorheksidiiniga suuloputusel piiratud toime, kui seda ei teostata koos mehhaanilise puhastamisega. Kui määrata kindlaks õige bakteri tüüp, saab infektsioone tõhusalt ravida antibiootikumidega.


Loe edasi 2.osa »

---
Tõlge ajalehest DPR Europe (aprill 2006): Meelis Rajasalu

NB! Meie leht kasutab küpsiseid (cookies) veebiliikluse analüüsimiseks ning kasutajakogemuse parandamiseks. Jätkates veebilehe kasutamist, nõustud küpsiste salvestamisega sinu arvutisse.