Kuidas motiveerida patsiente müofunktsionaalse ravi korral

Ortodontilise ravi käigus on patsientidel sageli häiritud kõne, segatud neelamine, valust või funktsionaalsetest piirangutest tingitud ebamugavustunne ning ebakindlus teiste inimeste ees. Seega on sellist ravi läbiviival arstil oluline meeles pidada, et patsientide mured on reaalne ja tõsine probleem, millega nad peavad oskama toime tulla, et ravi edukalt lõpule viia.

Ebamugavuse ja valuga harjutakse tavaliselt 2-7 päeva jooksul pärast ravi algust, kui patsient kannab aparaati 24 tundi ööpäevas. Kuna aga Trainer-tüüpi aparaate tuleb kanda vaid 1-2 tundi päeval ning kogu öö, siis kulub sellega harjumiseks rohkem aega. Veelgi enam – patsientidel, kes ettekirjutusi korralikult ei järgi, võib jääda mulje, et nad ei harjugi aparaadist põhjustatud ebamugavusega, mistõttu on oht ravi katkestamiseks.

Sellepärast on Trainer-aparaatidega ortodontilise ravi planeerimisel ja teostamisel äärmiselt oluline patsienti õigesti motiveerida. Mida suurem on patsiendi maloklusioon ning mida enam tunneb ta sellest tingitud valu ja ebamugavust enne ravi, seda lihtsam on sellist patsienti motiveerida. Palju raskem on motiveerida neid noori patsiente, keda on ravile toonud nende vanemad, kuna tegelik ravivajadus ei pruugi olla nii suur ja patsient ise ei tunne ravi järele vajadust ega mõista selle põhjendatust. Motivatsioon pole kuigi kõrge ka neil patsientidel, kes loodavad ravist vaid esteetilist tulemust ning ei pea funktsionaalsuse paranemist oluliseks. Enamasti pole sellistel patsientidel ka ravieelseid valusid.

Funktsionaalsete aparaatidega ravi alustav arst peab olema teadlik, et Trainer-tüüpi aparaadi kandmiseks on patsienti palju raskem veenda, kui näiteks veenda teda ravima valu põhjustavat infektsiooni. Patsient on „nõus tegema kõike“, et valust vabaneda. Olukorra muudab patsiendile veel raskemaks see, kui enne ravi polnud tal mingeid valusid, kuid müofunktsionaalsete aparaatidega kaasneb ebamugavus, valu, kuiv suu. See on peamine põhjus, miks ravist tahetakse loobuda. Seetõttu tuleb juba enne ravi alustamist patsiendile selgeks teha, et raviga kaasneb alguses tõenäoliselt nii suurenenud ebamugavust kui valu, kuid neist tuleks üle olla, et saavutada esteetiliselt ja funktsionaalselt rahuldav eesmärk. Kui võimalikust valust patsiendile kohe ei räägita ja ta hiljem seda tundma hakkab, kaotab ta oma arsti vastu usalduse.

Kõige väiksema koostöövalmidusega patsiendid on lapsed, kuna nad ei mõista enamasti müofunktsionaalse aparaadi kandmise vajadust. Teismelised on lisaks sellele väga mures oma ebahariliku välimuse pärast ning kardavad sattuda eakaaslaste pilgete alla. Seetõttu tuleb nii patsientidele kui nende vanematele väga lihtsalt ja üheselt mõistetavalt selgitada ravi käiku ja eesmärke. Järgnevalt väike näide, kuidas sellist patsienti motiveerida.

Alustuseks võib rääkida: “Kujutame ette, et oled klassis. Sul on 24 klassikaaslast, kes mahuvad kõik oma kohtadele istuma. Aga sel aastal otsustati teie klassi juurde võtta 8 uut õpilast. Kui uued õpilased klassi saabuvad, on selge, et nende jaoks pole ruumi. Ja nüüd tuleb see ruum uute õpilaste jaoks kuidagi tekitada, et kõik oleks rahul. Kuidas sina selle probleemi lahendaksid?“

Tavaliselt vastab teismeline selle peale: „See on ju lihtne – saadame nad teise kooli“. Kuid sel hetkel seostame asja tema jaoks karmilt ortodontilise probleemiga: „Just selline asi on juhtumas sinu suus – sul on hetkel 24 hammast, millele lisandub 8 uut hammast (või 4, kui ainult tarkusehambad puuduvad). Nende jaoks pole suus piisavalt ruumi. Sa pakkusid, et uued klassikaaslased võiks teise kooli saata, kas me peaks siis sinu suus need 8 uut hammast välja tõmbama? Oled sellega nõus?“ Loomulikult tuleb selle peale patsiendilt konkreetne „EI“ ja te saate jätkata: “Mõtleme nüüd palju parema lahenduse peale. Kas klassiruumi ei saaks muuta kuidagi suuremaks, et uusi õpilasi paremini ära mahutada? Seda sama saaks ilmselt teha ka sinu suus – kui me sunniksime sinu suu veidi kiiremini kasvama, tekib sinna ruumi juurde ja uued hambad mahuvad paremini ära. Ja mis kõige tähtsam – ma ei pea ühtki hammast eemaldama. Kas sa mõistad seda?“

Nüüd peaks patsient tunduvalt paremini mõistma, mis tema suus toimumas on ning kuidas ravi teda aidata saab. Sel hetkel ongi sobiv demonstreerida talle Trainer-aparaati ning ühtlasi hoiatada võimalikest ebamugavustest ning võimalikust valust (eriti hommikul ärgates). Sellest hoolimata kaob ebamugavustunne paari nädalaga. Kõige olulisem argument noorele patsiendile on aga see, et „Ma ei pea siis ühtegi hammast välja tõmbama“.

See oli aga alles esimene samm. Sellest hetkest alates peab olema nii patsiendile kui vanematele selge, et nad osalevad ravis algusest lõpuni ning ravi õnnestumise eest vastutab mitte ainult patsient, vaid ka tema vanemad, kellel on motiveeriv ja toetav roll. Motivatsiooni on suhteliselt lihtne tõsta „premeerimisega“ - tuleks kokku leppida ravi läbimise sammud ja millised preemiad patsienti iga sammu läbimisel ootavad. Soovitavalt võiks sellised väiksed preemiad oodata patsienti iga nädala lõpul, kui ta on raviplaanist korralikult kinni pidanud. Arsti juurde tulles võib aga patsiendilt küsida, kui mitu preemiat ta vahepealsel ajal kogus.

Loomulikult on igal arstil välja kujunenud oma motiveerimistehnikad ning tore oleks neid teineteisega selle artikli kommentaaride osas jagada.