Oksa saagimisest millel istume...

Dr. Marek Vink
3. jaan 2006


Dr M.Vink kutsub kõiki osalema mõttevahetuses, et selgitada välja "Eesti teed" kaariesehaiguse kontrolli alla saamiseks

Eelmise aasta kevadel üritasin samanimelise foorumiga hambaarst.ee-s käivitada mõttetalguid kaarieseennetuse vajalikkuse kohta Eestis. Kahjuks veeb kui meedium meie hambaarstkonnas väga laialdast vastukaja ei tekitanud ning nii rauges ka hoog... Aga lootus sureb viimasena, nii prooviks seekord paberil alustada ja veebis jätkata, sest avaramalt kui vaid hambaaugu täitmisest mõtlemine peaks loomuliku osana arsti elukutse juurde kuuluma. Ehk siis kutsun kõiki osalema mõttevahetuses, et selgitada välja "Eesti teed" kaariesehaiguse kontrolli alla saamiseks. Mis puutub siia oksa saagimine? Lihtsalt - kui kaarieseennetuse tööd korralikult teha, siis pole hambaauke täitva hambaarsti elukutse tulevikus enam vajalik!

Et diskuteerimine mugavam oleks, avan selle artikli õrritavate alapealkirjadega teemad ka hambaarst.ee foorumis. Et keegi end oma arvamusavaldustes kõrge ametiposti või muul põhjusel kammitsetuna ei tunneks, on netifoorumis võimalik kasutada varjunime. Ka mõõdukalt irooniline leimamine, kuni väga isiklikuks ei minda, kuulub loomuliku osana netikeskkonda. Nii et, andkem tuld! Kuna kõik algab mõtteviisi muutmisest, siis alustagem mitte ainult patsientide seas levinud eelarvamuste üle diskuteerimisest.

Sünnipäraselt halvad hambad

Kuskilt on alguse saanud suhtumine, nagu oleks auk hambas kurja saatuse saadetud vältimatu needus, mille hoolikas hambaarst iga-aastase läbivaatuse käigus avastab ja ära plombeerib. "Halbu hambaid" pole olemas, vaid kaaries on ebatervislikust käitumisest tingitud infektsioonhaigus. Kaaries on tervislike eluviisidega hõlpsalt kontrolli all hoitav. Erandi moodustavad kaasasündinud, süsteemsest haigustest ja ravimitest tingitud kahjustused. Kas hambaarst on oma tööd teinud "nii nagu peab", kui ta ei suuda haigust, mille tagajärjel tekivad uued kaariesekahjustused, kontrolli all hoida?

Augu hambasse saamine on väga raske töö

Regulaarse toitumisega, janujoogiks vett kasutades või perfektsete suuhügieeniharjumustega pole hambaaugu tekkimine võimalik. Ehk siis hambad püsivad terved läbi elu nagu loodus on need ette näinud. Kaariesekahjustuse tekkimiseks on samaaegselt vajalik piisavalt paksu virulentse pisikukoloonia olemasolu, mida peab toitma piisavalt sageli samas vältides fluoriidiga hamba kõvakoe vastupanuvõime tõstmist. Ehk siis - hambasse augu saamine on väga keeruline aega ja vaeva nõudev töö!

Kaaries on pärilik haigus

Kaaries on bakteriaalne nakkushaigus. Pisik on "päritav" perekonna-liini pidi. Nakatajaks on tavaliselt ema (või muu lähisugulane) süljekontakti kaudu. Lutt, lusikas ja suule suudlus on tavalisimad nakkusteed. Tihti "päritakse" boonusena sama liini pidi ka hammastele ebatervislikud toitumisharjumused. Nakatutakse tavaliselt 18-30 elukuul piimapurihammaste suhulõikumise järel. Seepärast on just see periood, mida nimetatakse infektsiooniväravaks, hammaste tervise seisukohalt määrava tähtsusega. Tervisekasvatustööd on optimaalne alustada lapseootel ja väikelaste emadest. Eesti ei saa kaariest kunagi kontrolli alla, sest profülaktiline töö algab alles lapse lasteaiaikka jõudes, kui haigus on juba "päritud".

Ärme pese hambaid rohkem...

Reklaamihambaarstid räägivad, et hammaste harjamine kaks korda päevas hoiab hambad terved. Selline kvantiteeti rõhutav jämedakoeline soovitus on eksitav. Tähtsamaks tuleb pidada mehhaanilise puhastamise kvaliteeti. Happerünnaku tekitamiseks piisavalt paksu biofilmi kasvatamiseks kulub umbes kaks ööpäeva. Lihtsustatult võime siit järeldada, et ka ülepäeva hambaid pestes on need võimalik terved hoida. Muidugi juhul, kui hambad katust puhtaks hõõruda. Ei ole lootust, et hambaharja harjased ulatuksid puhastama hammastevahelisi kontaktpindu, olgu kimbud harjavabriku turundusosakonna poolt määratud värvidega mistahes nurga alla suunatud. Hammaste kontaktpindade puhastamine on võimalik individuaalselt sobivat abivahendit kasutades. Mida peaks ette võtma hambaarstiga, kes patsienti adekvaatse suuhügieeni osas ei instrueeri ega motiveeri ehk ei tegele haiguse põhjusega?

Dieedinõuanded pisikutele

Happerünnaku kahjustuse tekkeks tuleb hamba pinnal vohavat pisikukolooniat piisavalt sageli toita, sest toidukordade vahele jäävad suured vaheajad võimaldavad süljel happerünnaku tulemused nullida. Rusikareegel on, et taasmineraliseerumiseks kulub kolm korda rohkem aega, kui hambakoest mineraalide väljaviimiseks. Sõltuvalt katukihi paksusest ja toiduaine suus viibimise ajast võib üks happerünnak kesta tunde. Kui bakteritele manustada piimhappe tootmiseks sobivaid toiduaineid varem, kui on jõutud eelmise happerünnaku kahjud remontida, tekibki kaariesekahjustus. Kolm kuni neli põhitoidukorda ja toidukordade vahel janujoogiks tarbitav vesi hoiab bakterid "näljapajukil" ja seega hambad terved. Nii lihtne ongi?!

Kommid söödud - hambad terved!

Väide, et hambad lagunevad just kommide söömise tagajärjel, ei pea paika. Ka hakkliha süües tekib happerünnak. Vaid siis kui hammaste pinnal pole kattu, ei saa happerünnakut tekkida. Ohutult (põhitoidukordade ajal) maiustada saab ka siis, kui hügieen pole täiuslik. Karta tuleb vahenäksimisi, mis suus pidevalt asetleidvat de- ja remineraliseerumisprotsessi hambakõvakoe kahjuks pöörab. Ka kord nädalas asetleidvad kommipäevad on hea võimalus magusaisu "kontrollitult" rahuldada. Sellise marulise süsivesikuterikka päeva mineraalikaotus taastub ülejäänud nädala "normaalsete" päevadega. Kelle töö on neid tõsiasju patsiendile seletada?

Fluor on mürk!

See jürilinalik hüüdlause on suutnud paljusid fluoriidita hambapastat kasutama hirmutada. Ükskõik milline element või aine valesti kasutatuna on mürgine. See, et arenenud tööstusriikides viimastel kümnenditel asetleidnud oluline kaariese vähenemine on saavutatud tänu hambapastadesse lisatud fluoriidile, on teaduslik fakt. Et happerünnak suudaks hambavaapa lahustada peab see olema vastuvõtlik ehk kergesti lahustuv. Fluoriidita hambapastat kasutava inimese hambavaap hakkab lahustuma pH 5,5 juures. Fluoriidiga tugevdatud apatiit alles pH 4,5 juures, milleni tavapärane happerünnak ei laskugi.

Kuigi fluorimürgistus saab tekkida seda alla neelates, ei tasu fluoriidiga hambapastat suust korralikult välja loputada, sest hamba pinnakihti piisava "lao" moodustumiseks peab fluoriid hambaga piisavalt kaua kontaktis olema. Ka fluoroosikahjustusega hambad vajavad lokaalselt optimaalses kontsentratsioonis võimalikult sageli fluoriidi.

Hamba "plombeerimine" on kahjulik

Täidised pole igavesed ning vajavad mingi aja pärast "väljavahetamist". Nii jõutakse mõne ringi järel olukorrani, mil hammas materjali kaotuse tõttu proteesi vajab või tüsistuste tõttu eemaldatakse. Seega võib hambasse täidise asetamist pidada hambale kahjulikuks. Emailiga piirnev kaariesekahjustus remineraliseerub haiguse põhjusi kõrvaldades. See tõsiasi peaks panema nii patsienti kui hambaarsti huvituma haiguste põhjuste väljaselgitamisest ja kõrvaldamisest. Kahjuks on (ka haigekassa) hambaraviteenuse hinnakiri restauratiivset ravi pealesuruv...

Terved hambad või raha tagasi!

Blend-a-medi telereklaamist tuttav lause on õiget suunda näitav. Kui hambaarsti-patsiendi suhe õigesti toimib, siis võiksid kõik hambaarstid sarnase põhimõttega lepingu sõlmimisega nõus olema. Lepingu mõlema osapoole koostöös on kaariesehaiguse kontrolli all hoidmine igati võimalik. Ja seda mitte aasta jooksul, nagu hambapastareklaamis, vaid läbi elu.

Võib-olla peaks haigekassa või kindlustusselts lepinguid sõlmides nõudma hambaarsti ja patsiendi vahelisi koostöölepinguid? Ja lepingu rikkuja saaks muidugi trahvitud.. Hetkel "trahvitakse" täisikka jõudnud patsiente omavastutusega, kuid kas mittekvaliteetse töö eest peaks trahvima peaks ka hambaarste?

Anname diplomi tagasi?

Shokeerida kedagi nõudes tagasi tema arstidiplomit võib tunduda julmavõitu, kuid ärgem unustagem, et loetav üllitis on sellises võtmes just diskussiooni tekitamiseks... Miks peaks keegi oma arstidiplomi ära andma? Siis, kui ta ei ole pädev oma igapäevatöös. Kuidas kõige lihtsamini hinnata, kas hambaarst oskab oma tööd? Küsime tema lapse hammaste tervise kohta. Kui hambaarsti lapsel leidub hambakaariest, võime sellest järeldada, et ta oma tööd ei valda. Kui professionaal ei suuda oma lapsel, kelle tervise eest ta seaduse järgi ka lapsevanemana kuni lapse vastutusteadlikku ikka jõudmiseni vastutab, hambaid tervena säilitada, ei suuda ta seda tõenäoliselt teha ka oma patsientidel. Tehniliselt korrektselt hambasse täidise asetamiseks ei pea ülikoolis arstiks õppima. Shoki leevendamiseks tunnistan, et ka ettepaneku autor on pidanud oma lapse hambaid ravima (juureravi protseduurid trauma tagajärgede ravimiseks).

Laste tasuta hambaravi pole hea

"Tasuta täidised" ei motiveeri lapsevanemaid ega hambaarste haigust ära hoidma. Alles siis, kui ebatervislikust käitumisest tingitud haiguse tagajärjed ise kinni maksma peaks, motiveeriks see haigust ära hoidma. Praegu veeretatakse materiaalne vastutus haigekassa kaudu maksumaksja kaela. Ehk siis see raha võetakse meie kõigi taskust. Seega peaksime justkui kõik olema huvitatud selle raha mõistlikumast kulutamisest. Kuid kas ikka oleme? Haigekassaga lepingusõlminud hambaarste see "tasuta" hambaraviraha ju toidabki...

Mõtteviisi muutmine kõige raskem?

Mõtteviisi peavad muutma nii arstid kui patsiendid. Eesti hambaarstidel (nagu ka sotsiaalametnikel ja poliitikutel) pole põhjusliku ega preventiivse ravi põhimõtted sugugi veel prioriteetsed. Ning ka patsient ei saa veel aru, et iga inimene peab ise oma kapitali, mida me terviseks nimetame, kontrollima. Mõtteviisi muutmine aga eeldab riiklikul tasemel süsteemset tervisekasvatuslikku tööd. Ka hambaarstid peaksid süüvima arsti elukutse juurde lahutamatult kuuluvasse elukestvasse õppesse.

Kes vastutab, kui tervis käest ära läheb? Milline on riigi (poliitikute?) vastutus, kes ei ole oma kodanikke piisavalt kasvatanud-koolitanud, et nad oskaksid tervist säilitada? Milline on arstide ja nende erialaorganisatsioonide vastutus? Kas me üldse oleme huvitatud oksa saagimisest, millel istume?