III klassi väärhambumusega alalõualuule asetatud lõuatsi kape raviefektid

H.chang jt
17. dets 2004


Lõuatsi kapega ravi efekte alalõualuu III klassi väärhambumusel on uuritud ulatuslikult tsefalomeetriliste analüüside põhjal. Siiski ei ole sellega võimalik tuvastada alalõualuu luuliste muutuste tegelikke kohti.
Vaata lisaks:

Müofunktsionaalsed raviaparaadid.

Eesmärk: Lõuatsi kapega ravi efekte alalõualuu III klassi väärhambumusel on uuritud ulatuslikult tsefalomeetriliste analüüside põhjal. Siiski ei ole tavalise tsefalomeetrilise analüüsiga võimalik tuvastada alalõualuu luuliste muutuste tegelikke kohti. On oluline selgitada seost alalõualuu taaskujundamisel lõuatsi kape raviga rakendatud mehaanilise jõuga. Metoodika ja materjalid: antud uurimuses kasutati lõuatsi kape jõust ja/või kasvamisest tingitud alalõualuu geomeetrilis-morfoloogiliste muutuste uurimiseks lihaspinge analüüsi. Tulemused: see geomeetrilis- morfoloogiline analüüs näitab, et alalõualuu deformatsioon tuleb esile osaliselt suuruse muutuse ja osaliselt kuju muutuse tõttu. Lihaspinge põhiliste vektorite suund ja ulatus võib pakkuda selle deformatsiooni kohta rohkem informatsiooni. Kokkuvõte: lihaspinge analüüs võib näidata muutuse ulatust alalõualuu geomeetrilise suhtelise paigutuse ulatuses ravi efektide ja/või kasvu muutuste tõttu, nagu on näha tsefalomeetrilistel külgülesvõtetel.

 

III klassi väärhambumus on suuresti luustikul põhinev hambumuse tüüp. Alalõualuu prognatismi või III klassi väärhambumust prognaatse alalõualuuga on sageli käsitletud kui kõige tõsisemat näo muutust. Lõuatsi kapet soovitatakse kasvavatele patsientidele, kellel on mõõdukalt protrusiivne alalõualuu ning suhteliselt normaalne ülalõualuu anterio-posterioorne asend ja suurus.

Lõuatsi kape toimet on ulatuslikult uuritud, kasutades tsefalomeetrilisi analüüse. Kuid tavalisel tsefalomeetrial on teatud piirangud. Tavalise tsefalomeetrilise analüüsiga ei ole võimalik kindlaks määrata oletatavate kraniofatsiaalsete muutuste tegelikke asukohti. Kuna luuliste struktuuride bioloogilised muutused tekivad jõu all olevates kohtades, tuleks uurida biomehaanilisi vastuseid, nagu pinged ja ortopeedilised jõud, koos morfoloogiliste muutustega alalõualuus. Selline lähenemine võib olla suure tähtsusega, et selgitada alalõualuu taaskujundamise mehhanismi ja edaspidi pakkuda ortodontidele kliinilisi näidustusi ortopeediliseks lõuatsi kape raviks.

Morfoloogiliseks hindamiseks on arendatud ja sisse viidud uued kirjeldavad meetodid, mis on olulised täiendused võrreldes tavalise tsefalomeetriaga. Thompson märkis, et kahe bioloogilise vormi kujumuutus võib olla geomeetriline (deformatsioon või transformatsioon), muutes ühte vormi teiseks vastavalt bioloogilisele vastavusele.

Nende lähenemistega on eelis vältida registreerimist suvalistes referentspunktides. See väldib eksiteele viivaid järeldusi registreerimisel kasutatud orientiiride asendite suhteliste muutuste tõttu, nagu tavalises tsefalomeetrilises analüüsis.

Kui pingutajalihase analüüs kombineerituna FEMi (finite element modeling) või FESAga (finite element scaling analyses) lubab ainult kindlatel orientiiridel suuruse ja kuju muutuste jagunemise visualiseerimist, piirab analüüsi kaasatud ulatuslik algseisu suurus selle võimet peegeldada täpset informatsiooni. Lihaspinge analüüs koos õhukese suulae ühenduse (TPS) kaardistamisega pakub detailsemat informatsiooni deformatsioonidest geomeetrilise paigutuse ulatuses ja määratud orientiiride vahel. Morfoloogilisi muutusi vaadeldakse kui algse geomeetrilise paigutuse deformatsiooni lõplikuks kujuks. Algse geomeetria deformatsiooni kujutletakse graafiliselt kui põhiliste pingevektorite kogumikku koos lõõgastuse/kontraktsiooni pingega, mis määrab deformatsiooni suuna ja ulatuse algse geomeetrilise paigutuse raames. Suuruse muutused salvestatakse kui põhiliste pingevektorite tulemus, samas kui kuju muutuse mõõdud arvutatakse kui maksimaalsete ja minimaalsete põhiliste pingevektorite suhe.

Selle uuringu eesmärgid on kahekordsed: esiteks uurida alalõualuu muutusi poiste grupis, kellel on III klassi väärhambumus, ning keda on või ei ole ravitud lõuatsi kapega, kasutades lihaspinge analüüsi; teiseks, et uurida põhiliste pingevektorite jagunemise tõhusust, et näidata alalõualuu taaskujundamist.

 

Metoodika ja materjalid

Valim

Valim koosnes neljast III klassi väärhambumusega poisist. Kahte neist raviti lõuatsi kapega, kaks ei saanud ravi. Esimene patsient (joon.1) oli 7 aastat ja 2 kuud vana. Temal oli suure alalõualuunurgaga alalõualuu prognatism eesmise risthambumusega varajases vahetuvas hammaskonnas. Patsient sai lõuatsi kape ravi 2 aastat ja 2 kuud, korrigeerides eesmise risthambumuse.


Joonis 1. Tsefalomeetriliselt jälgitud lõuatsi kapega ravitud kõrge nurgaga III klass.
Enne ravi (a). Pärast ravi (b).

 

Teine patsient (joon.2) oli 7 aastat ja 11 kuud vana. Temal oli väikese alalõualuunurgaga alalõualuu protrusioon koos III klassi hambumusega piimakaniini osas, I klassi hambumusega molaari osas ja eesmise risthambumusega. Teda raviti 2 aastat ja 6 kuud ning vabaneti eesmisest risthambumusest.


Joonis 2. Tsefalomeetriliselt jälgitud lõuatsi kapega ravitud madala nurgaga III klass.
Enne ravi (a). Pärast ravi (b).

 

Kolmas patsient (joon.3) oli 7 aastat ja 1 kuu vana. Temal oli III klassi väärhambumus varajases vahetuvas hammaskonnas koos III klassi hambumusega piimamolaari ja piimakaniini osas ja eesmise risthambumusega. Patsient ei saanud ravi; eesmine risthambumus säilis.


Joonis 3. Tsefalomeetriliselt jälgitud ravimata kasvav III klassi patsient.
Algne (a). Lõplik (b).

 

Neljas patsient oli 7 aastane. Temal oli III klassi väärhambumus koos III klassi hambumusega piimamolaari ja piimakaniini osas. Ühel pool oli I klassi jäävmolaar ja vastaspoolel III klassi jäävmolaar. Temal oli samuti eesmine risthambumus. Patsient ei saanud ravi. Eesmine risthambumus paranes iseenesest ja molaaroklusioonist sai I klassi hambumus 9 aasta ja 7 kuu vanuselt.


Joonis 4. Tsefalomeetriliselt jälgitud ravimata III klassi patsient koos algse
väärhambumuse iseenesliku paranemisega. Algne (a). Lõplik (b).

 

Igalt patsiendilt võeti ravi eelsed ja järgsed tsefalomeetrilised ülesvõtted. Sobivat tarkvara paketti kasutati 12 homoloogse alalõualuu orientiiri digitaliseerimiseks (joon.5). Kõigi nelja patsiendi topelt digitaliseeritud orientiiride erinevused uuriti 1 nädalase vahega metoodika vigade hindamiseks. Süstemaatilist viga ei leitud ja erinevused olid aktsepteeritavad (<1%).

Joonis 5. Kasutatud alalõualuu orientiirid. Cd= condylon (alalõualuupea tagumise kontuuri kõige väljaulatuvam punkt); Pb=ramuse tagumie piir (funktsionaalse oklusaalpinna ristumine ramuse tagumise piiriga); Ar=articulare (alalõualuuharu tagumise serva ja koljupõhimiku joone ristumine); Gol=gonioni ristumine (alalõualuukeha alumise kontuuri puutuja ja alalõualuuharu puutuja ristumine); Me=menton (Lõuatsi (pehmete kudede) kõige alumine punkt); Gn=gnathion (kõige eesmine ja alumine punkt alalõualuu pehmetel kudedel); Pog=pogonion (kõige välja ulatuvam osa lõuatsil); Pm= kõige ülemistagumine punkt sümfüüsil, kus lõuatsi kontuur muutub nõgususest kumeruseks; B=B punkt (kõige sügavam punkt mandibulaaralveoolis); Id=Infradentale (Kõige ülemine, eesmine punkt alalõualuu alveolaarharjal); Lib=alumiste intsisiivide lingvaalne luuline kontakt (alveolaarluu lingvaalne kontakt alalõualuu keskmise intsisiiviga); Ab=ramuse eesmine piir (funktsionaalse oklusaaltasapinna ristumine ramuse eesmise piiriga).

 

 

Lihaspinge analüüs

See uuring viidi läbi peamiselt TPS analüüsiga, et kaardistada punkte alalõualuu anatoomiliste orientiiride raames ravi eelsetel ja järgsetel tsefalograafidel.

Lihaspinge analüüs ühendati seejärel ühenduse kaardistamise funktsiooniga, et saada kahe paigutuse suuruse ja kuju muutusi. Nende muutuste jagunemine kaardistati värvide abil igale algasetusele, et saada geomeetriliste muutuste graafiline näit. Maksimaalsed ja minimaalsed põhilised pingevektorid ekraniseeriti graafiliselt koos algse asendiga, et näidata lõõgastuse ja kontraktsiooni suunda ja ulatust alalõualuu geomeetria raames. Lihaspinge analüüsi ja TPS kaardistamise tarkvara kirjutati MATLAB 5,3 keeles ja seadistati personaalarvutile (233 MHz Pentium). Kõik andmete väärtused salvestati 4,016 kolmnurksetest elementidest igas asetuses.

 

Tulemused

Ravitud grupp

Esimese patsiendi (joon 6) alalõualuu asetus näitas negatiivset allomeetriat üleneva haru ülemises osas liigese ja ramuse tagumise piiri vahel ja mentaalregioonis. Vastukaaluks esines positiivne allomeetria alalõualuu kehas ja alaneva haru alumises osas, eriti goniaalnurgas, intsisiivide alveolaarosas ja kondülaarpeas. Kuju muutuselt oli alalõualuu väliskuju homogeenne alalõualuu kehas ja üleneva haru alumises osas. Anisotroopsed muutused esinesid kondülaarpeas, üleneva haru ülemises peas, goniaalnurgas ja intsisiivide alveolaarosas. Maksimaalsed põhilised pingevektorid lõõgastusfaasis esinesid suundades, mis olid perpendikulaarsed alalõualuu kehaga ja kondülaarpeaga ning horisontaalsuundades üleneva haru ülemise osaga. Enamus minimaalsetest põhilistest pingevektoritest esinesid samuti lõõgastusfaasis, kuid ulatus (vektori pikkus) oli väike. Vaatamata sellele suured suruvad pinged toimisid mööda üleneva haru ülemise osa pikka telge mentaalregiooniga perpendikulaarses suunas.

Joonis 6. Ravitud suure alalõualuunurgaga III klassi alalõualuu lihaspinge analüüsi graafiline näit (1. patsient).

Joon 6a. Suuruse muutused näitasid negatiivset allomeetriat üleneva haru ülemises osas ja mentaalregioonis ning positiivset allomeetriat teistes regioonides.

Joon 6b. Kuju muutused olid väga homogeensed, anisotroopsusega mõnedes regioonides.

Joon 6c. Maksimaalsed põhilised lihaspinged koos tõmbepingega toimisid suures osas suundades, mis olid perpendikulaarsed alalõualuu kehaga ja kondülaarpeaga.

Joon 6d. Minimaalsed põhilised lihaspinged koos suruvate pingetega toimisid mööda üleneva haru ülemist osa ja mentaalregioonile.

 

Teisel patsiendil (joon 7) näitas alalõualuu asetus negatiivset allomeetriat, mis paiknes sümfüüsi regioonis ja goniaalnurgas. Suur osa alalõualuust koos kondülaarpea, keha ja intsisiivide alveoolidega näitasid positiivset allomeetriat. Üleüldine alalõualuu asetus oli väga isotroopne, koos tõestusega anisotroopsusest, mis piirnes intsisiivide alveoolideja juuretipu piirkonnaga kuju muutusel. Maksimaalsed põhilised pingevektorid lõõgastusfaasis toimisid suundades, mis olid perpendikulaarsed kondülaarpeaga, üleneva haru ülemise osaga, alalõualuu kehaga, sümfüüsi regiooniga, välja arvatud mentaalregioonis, millel olid suruvad jõud. Minimaalsed põhilised pingevektorid koos suruvate jõududega mõjusid suundades, mis olid perpendikulaarsed goniaalnurgale, ja suundades, mis olid horisontaalsed sümfüüsi regiooniga.

Joonis 7. Ravitud väikse alalõualuunurgaga III klassi alalõualuu lihaspinge analüüsi graafiline näit (2. patsient).

Joon 7a. Suuruse muutused näitasid negatiivset allomeetriat sümfüüsi regioonis ja goniaalnurgas ning positiivset allomeetriat teistes regioonides.

Joon 7b. Kuju muutused olid väga isotroopsed, koos tõestusega anisotroopsusest, mis piirnes intsisiivide alveoolide regioonidega.

Joon 7c. Maksimaalsed põhilised lihaspinged koos tõmbepingega toimisid kondülaarpeas, üleneva haru ülemises osas, alalõualuukehas ja sümfüüsi regioonis.

Joon 7d. Minimaalsed põhilised lihaspinged koos suruvate pingetega toimisid goniaalnurgas ja sümfüüsi regioonis.

 

Ravimata grupp

3. patsiendi alalõualuu paigutus näitas positiivset allomeetriat kogu alalõualuu ulatuses, eriti intsisiivide alveoolide ja suprapogonionaalregioonides, välja arvatud väikesel mentaalregioonis asuval alal (joonis 8a). Kuju muutuse analüüsi järgi oli alalõualuu paigutus väga homogeenne, välja arvatud intsisiivide alveoolide ja mentaalregioonis (joonis 8b). Maksimaalsed põhilised pingevektorid lõõgastusfaasis toimisid alla ja ette suundades mööda üldist alalõualuu morfoloogiat ning üles ja ette suundades intsisiivide alveoolil (joonis 8c). Minimaalsed põhilised pingevektorid nii lõõgastus- kui ka kontraktsioonifaasis olid väikesed kogu alalõualuul (joonis 8d).

Joonis 8. Ravimata kasvava III klassi alalõualuu lihaspinge analüüsi graafiline näit (3. patsient).

Joon 8a. Suuruse muutused näitasid positiivset allomeetriat kogu alalõualuu ulatuses, välja arvatud väikesel alal mentaalregioonis.

Joon 8b. Kuju muutused olid väga homogeensed, välja arvatud intsisiivide alveoolide ja mentaalregioonis.

Joon 8c. Maksimaalsed põhilised lihaspinged koos tõmbepingega toimisid mööda kogu alalõualuu pikkuse suunda ja intsisiivide alveoolides.

Joon 8d. Minimaalsed põhilised lihaspinged koos suruvate pingetega toimisid alalõualuukehas ja ülenevas harus.

4. patsiendil näitas alalõualuu paigutus positiivset allomeetriat peaaegu kogu alalõualuu ulatuses, eriti intsisiivide alveoolides. Siiski oli negatiivne allomeetria sümfüüsi regioonis ja alalõualuukeha kõige eesmises osas (joonis 9a). Kuju muutuse poolest oli alalõualuu paigutus esiletulevalt isotroopne, välja arvatud intsisiivide alveoolides ja tagumiste hammaste alveoolides (joonis 9b). Maksimaalsed põhilised pingevektorid lõõgastusfaasis toimisid suundades, mis olid perpendikulaarsed alalõualuukehaga ja üleneva haruga, eriti intsisiivide alveoolides, ning horisontaalsed kondülaarpeaga (joonis 9c). Minimaalsed põhilised pingevektorid lõõgastusfaasis toimisid suundades, mis olid horisontaalsed üleneva haruga ja alalõualuukeha tagumise kahe kolmandikuga ning perpendikulaarsed kondülaarpeaga (joonis 9d). Sellele vaatamata kontraktsioonifaasi minimaalsed põhilised pingevektorid toimisid alalõualuukeha eesmises kolmandikus, sealhulgas intsisiivide alveoolide ja sümfüüsi regioonis.

Joonis 9. Ravimata, ise paranenud algse väärhambumusega III klassi alalõualuu lihaspinge analüüsi graafiline näit (4. patsient).

Joon 9a. Suuruse muutused näitasid positiivset allomeetriat peaaegu kogu alalõualuus, negatiivse allomeetria tõestusega sümfüüsi regioonis ja alalõualuukeha kõige eesmises osas.

Joon 9b. Kuju muutused olid eelkõige isotroopsed, välja arvatud intsisiivide ja ka tagumiste hammaste alveoolide piirkonnas.

Joon 9c. Maksimaalsed põhilised lihaspinged koos tõmbepingetega toimisid perpendikulaarsetes suundades kogu alalõualuuga, välja arvatud mentaalregioonis.

Joon 9d. Minimaalsed põhilised lihaspinged koos tõmbepingetega toimisid suundades, mis olid horisontaalsed üleneva haruga ja alalõuakeha tagumise kahe kolmandikuga. Survepinge toimis intsisiivide alveoolides, sümfüüsi regioonis ja alalõualuukeha eesmises kolmandikus.

 

 

Arutelu

On oluline selgitada alalõualuu ümberkujundamise seost ortodontiliste aparaatide poolt tekitatava mehaanilise survega. Esiteks on oluline paremate meetodite olemasolu luu ümberkujundamise hindamiseks ja kindlaks määramiseks. Selle saavutamiseks on vaja esile tuua kaks punkti: ümberkujundamise jagunemist peaks kajastama kindla resolutsiooniga; ja peaks tõestama, et sobivad näitajad tabavad ümberkujundamise. Sellest vaatenurgast on traditsioonilised tsefalomeetrilised analüüsid, lineaarsed ja nurkmõõdulised referentspunktide vahelised mõõtmised piiratud. Alternatiivselt on Richtsmeier ja Cheverud märkinud, et morfoloogilise terviku lagundamine on võimalik, kasutades lihaspinge analüüsil põhinevat FEM või FESA vastavat süsteemi. FEM ja FESA kasutavad referentspunktide kogumikke vormimaks väikeste kinniste regioonide elemente kindlaks määrates kuju ruumi, kuid katsealuste erinev jaotus mõnedel juhtudel pakub võrdlemisi erinevaid deformatsiooni mustreid. Tulemus sõltub valimist. Veelgi enam, on aktsepteeritud referentspunktide puudus ning suhteliselt suured elemendid luuakse. Uuringu all oleva objekti vormi ulatuses on muutused punktist punktini homogeensed. Antud uuringus kasutati lihaspinge analüüsi koos TPS kaardistamisega uurimaks transformatsioone ja deformatsioone alalõualuu geomeetrilises paigutuses patsientidel, kellel on III klassi väärhambumus, lõuatsi kape raviga või ilma. TPS kaardistamisega loodi 4,016 kolmnurksed elemendid pakkumaks sobivat resolutsiooni pinge konvergentsiks (valimist sõltumatu). Alalõualuu ümberkujundamise visualiseerimiseks kasutati nelja näitajat: suuruse muutus, kuju muutus, maksimaalne põhiline vektor ja minimaalne põhiline vektor.

 

Tulemuste põhjal on kõige ilmselgemad ja olulisemad patsientide 1, 2 ja 4 jälgimine, alalõualuu kasvupinge oli peamiselt suunatud perpendikulaarselt alalõualuu pikiteljega koos teatud regioonidega, mis näitasid pikitelje suunalist kontraktsiooni. 3. patsiendil säilis eesmine risthambumus, alalõualuu kasvupinge oli alalõualuu pikitelje suunaline. 1. patsiendil oli korrektsiooni mehhanism võrdlemisi erinev. Vähenemise regioon oli peamiselt kondülaarkaelas. Esimese patsiendi kõrge alalõualuu tasapinna nurk ja teise patsiendi madal alalõualuu tasapinna nurk võivad selgitada vastavate patsientide vahelise erinevuse. See erinevus tekitaks See erinevus tekitaks erinevaid ortopeedilise surve mustreid. Mis veelgi olulisem, see jälgimine näitab, et põhiliste pingevektorite jagunemine võib pakkuda väärtuslikku visuaalset seletust skeletaarse III klassi morfoloogiliste muutuste kohta.

Värvilised näidud suuruse ja kuju muutustest pakuvad ulatuslikku ümberkujundamise tulemuste kvantitatiivset jagamist. 3. patsiendil oli suuruse muutus üsna homogeenne ja ainult teatud regioonides esines väike suuruse vähenemine (<10%). Patsientidel 1, 2 ja 4 oli suuruse vähenemise väärtus üle 20% ja suuruse muutuse värvilised näidud näitasid väga erinevaid mustreid. Lisaks sellele näitasid kuju muutused lokaalset efekti ja 3. patsiendil oli minimaalne kuju deformatsioon. Kuna antud uuringus uuriti ainult 4 patsienti, ei tohiks suuruse ja kuju muutuste tulemusi laiendada üldise ravi efektidele. Nende nelja patsiendi erinevad jagunemised (nii väärtustelt kui ka mustrilt) viitavad, et individuaalne erinevus on oluline tegur III klassi morfoloogia hindamisel. Seega on vajalikud suuruse ja kuju muutuste kaks näitajat, kuna need võivad seletada individuaalsete juhtude detailset ja kvantitatiivset ümberkujundamist.

Lihaspinge analüüs näitas, et kõrge alalõualuu tasapinna nurgaga III klassi väärhambumuse (1. patsient) ravi lõuatsi kapega tekitas survet kondülaarkaela regioonis ja alalõualuu sümfüüsi antero-inferioorses osas. Madala alalõualuu tasapinna nurgaga III klassi väärhambumuse (2. patsient) sarnase ravi korral näitas lihaspinge analüüs survet alalõualuu nurga ja alalõualuu sümfüüsi antero-inferioorse osa regioonis. Edukalt ravitud patsientidel võib lõuatsi kape ravi efekti alalõualuu struktuuridele seletada, kui kondülaarset kasvu ette suunas koos samaaegse sümfüüsi sagitaalse edenemise piiramisega.

Kui kasvav III klassi väärhambumus jäeti ravita, näitas lihaspinge analüüs alalõualuu üleüldist deformatsiooni koos pikenemisega alalõualuu kondülaarregioonis ja alalõualuu sümfüüsi anteroposterioorses osas. Sellel patsiendil võib alalõualuu kasvu näha kui kondülaarset kasvu üles ja taha suunas ning sümfüüsi kasvu ette ja alla, juhtides juurdekasvu mööda alalõualuu kogupikkuse suunda, muutes III klassi väärhambumuse halvemaks. Ravimata neljandal patsiendil paranes III klassi väärhambumus ise, näidates survet alalõualuu sümfüüsi antero-inferioorse osa regioonis ja alalõualuukeha kõige eesmises osas. See on sarnane lõuatsi kapega edukalt ravitud III klassi väärhambumusele.

Horisontaalse lõualuude suhte paranemisel on suur tähtsus skeletaarse III klassi väärhambumuse ravis kasvu ajal. Ishikawa et al avaldas, et ortodontiliste lähenemiste tõhusus sõltub peamiselt iga patsiendi individuaalsetest lõualuude kasvu omadustest lisaks jõu suurusele, ravi ajastamisele ja ajale, kui kaua aparaate on kantud. Nad pakkusid välja, et lõuatsi kape ravi tõhusus III klassi ravis on tugevalt seotud individuaalsete alalõualuu kasvu omadustega. Sellele vaatamata on III klassi väärhambumusega lõualuude kasvu omaduste mitmekesisuse kohta vähe teada, kuigi palju teadmisi on saadud näo morfoloogiliste omaduste erinevustest.

Peab märkima, et lihaspinge analüüs üritab, nagu iga teinegi morfomeetriline tehnika, numbritega iseloomustada bioloogilist nähtust. Lihaspinge meetodit saab kasutada saamaks kahe vormi vaheliste morfoloogiliste erinevuste kvantifitseeritud ja graafilist esitust. Selle morfomeetrilise analüüsi tulemused vihjavad, et alalõualuu deformatsioon tekib osalt suuruse muutuste ja osalt kuju muutuste tõttu. Põhiliste lihaspingete suund ja hulk võib selle deformatsiooni kohta rohkem informatsiooni pakkuda. Kahemõõtmelises analüüsis on maksimaalne põhiline vektor, kas kõige positiivsem või kõige vähem negatiivne pinge, mis on mõõdetud ühes põhisuunas. Minimaalne põhiline vektor on väikseim positiivne või kõige negatiivsem pinge vastastikku ristsuunas. See uurimus demonstreeris meetodit, mis on kasulik vormi ja vormi muutuste analüüsis ning lahendab mitmed probleemid, mis on omased kraniofatsiaalse kasvu uuringutes tavalistelt kasutatavatele meetoditele. See meetod kaasati siia uuringusse kasutamiseks kahemõõtmeliste andmetega. See meetod on ka sobiv analüüsimaks kolmemõõtmelisi (3D) kujutusi, mis muutuvad kliinilises töös järjest kättesaadavamaks. Lõuatsi kape raviga 3D alalõualuu lihaspinge analüüs on hetkel teostamisel. Saaks võimalikuks ülemaailmne ja lokaalne alalõualuu ümberkujundamine. Sedasi ei paku lihaspinge meetod ainult täpselt sõnastikku alalõualuu deformatsiooni kirjeldamiseks, vaid aitab ka kliinilises ortodontias kompuutri abil lõuatsi kape ravi planeerimist.

Lihaspinge analüüs näitas erinevaid kuju muutusi alalõualuu paigutuses lastel, kellel oli III klassi väärhambumus raviga või ravita ning algse väärhambumuse paranemine või mitte.

 

 

Kokkuvõte

Lihaspinge analüüs näitab transformatsiooni ulatust alalõualuu geomeetrilises paigutuses ravi efektide ja/või kasvu muutuste tõttu, nagu on näha tsefalomeetrilistel külgülesvõtetel. Kolmnurksete elementide resolutsioonide arv ja geomeetrilise näidu neli näitajat (suuruse muutused, kuju muutused, maksimaalsed põhilised pingevektorid ja minimaalsed põhilised pingevektorid) teevad tasa tavalise tsefalomeetria puudused ja näitavad kahe referentspunktide paigutuse vahelist erinevust kui bioloogilist deformatsiooni. Edasine uuring alalõualuu individuaalsetest kasvu omadustest ja lõuatsi kapega alalõualuu ravi tõhususest suure hulga III klassi väärhambumusega patsientide ravis lihaspinge analüüsi kasutades, on õigustatud.

 

Tõlkinud: Meelis Rajasalu

Vaata lisaks:

hambumusanomaalia kape