Vähenenud süljeeritus - põhjused ja tagajärjed - 2.osa

Torsten W.RemmerbachTõlkinud:Kristiina Murre
25. nov 2004


Heerfordt-sündroom. Krooniline sialoadeniit (süljenäärmepõletik). Vähenenud süljeerituse diagnostika, süljetestid. Ravivõimalused.
Vaata lisaks:
Hambapasta Biotene

Vt lisaks: 1.osa

Heerfordt-sündroom

Haigus on tuntud nii epitellioidrakulise sialoadeniidi kui ka palavikulise uveoparotiidi all. Sündroomi defineeritakse kui ekstrapulmonaalse sarkoidoosi manifestatsiooni koos epiteloidrakulise parotiidi, uveiidi ja palavikuga.

Sümptomid on sümmeetrilised, harva valusad turses parotis ja pisaranäärmed. Kulg on krooniline, harva akuutne, ilmneb episoodidena. Tavaliselt paranevad granuloomid spontaanselt, muidu üldjuhul nad fibroseeruvad või hüaliniseeruvad. Sel juhul näärmeparenhüüm kahjustub aeglaselt ja annab märku läbi hüposalivatsiooni. Komplikatsioonidena esinevad Nervus facialise pareesid ja amülaasi moodustamine. Diagnoosi kinnitus peaks järgnema histoloogiliselt, samuti võivad olulist informatsiooni anda rindkere röntgenülesvõte ja bronhiaallavaazid. Raviks kasutatakse kortikosteroide.

Krooniline (retsidiveeruv) sialoadeniit

See on ühe- või kahepoolne mädane süljenäärmepõletik ja enamasti retsidiveerub valuste hoogudena. Sialoadenitis esineb imikutel ja vanematel patsientidel (alates 50-ndatest), sagedamini tekib naistel. Enamasti on haaratud parotis ja keelealused süljenäärmed. Ägeda faasi põhiliseks sümtomiks on valu ja mäda. Retsidiivide vaheaegadel jääb vähene valulikkus, kusjuures tuleb ette näärme suurenemist ja vastavalt erinevates staadiumites kõvenemisi, millele järgneb hüposalivatsioon ja näärmeparenhüümi destruktsioon.

Etioloogiliste faktoritena viivad haiguseni resistentsuslangus erinevate haiguste foonil, nagu tuumorkahheksia, infektsioonhaigused, ureemia, kaugelearenenud ainevahetushäired. Nii võivad hüposalivatsiooni korral viirused või bakterid (streptokokid, pneumokokid) retrograadselt läbi ava näärmekoesse tungida, mis tekitab põletiku koos aatsinuse atroofiaga. Pikemaajaline seisund ja tihedad ägedad episoodid viivad tõusvale koe armistumisele ja kuni süljevoolu vähenemiseni ja täieliku kaotuseni. Ägeda mädase süljenäärmepõletiku raviks kasutatakse antibiootikume, tihedate ägedate hoogude kordumisel kasutatakse viimase abinõuna näärme eemaldamist.

Mälumine

Süljesekretsiooni võib oluliselt mõjutada pikka aega kestev mälumisvõime vähenemine. Näiteks ebapiisava hambaproteesi, väljendunud paradondihaiguste ja hambakõvakudede kahjustuste korral. Suukuivusega patsientidele tuleb tähelepanu pöörata, et nende toitumine oleks korraldatud nii, et oleks tagatud piisav mastikatsioon (N: täisteraleib saia asemel, suhkruvaba närimiskumm söögivaheaegadel). Mälumisprotsess indirektselt ei lase aatsinustel atrofeeruda.

Teised põhjused

Veekaotus, eelkõige pikemaajalised kõhulahtisused, verekaotused, haigused veetasakaalu häiretega ja diureetikumid viivad eksikoosini sekundaarse kserostoomiaga.

Diagnostika

Põhineb Anamneesil. Patsientilt tuleb suukuivuse kohta küsida, sest paljud ei kaeba seda ise. Spetsiifilised esitatavad küsimused selgitavad esimestel minutitel, kas on suukuivuse põhjuseks on hüposalivatsioon. Veel küsitakse toitumis- ja söömisharjumuste, nikotiini ja alkoholi tarbimise kohta. Kas patsient teab, et ta norskab? Kas nina ja õhuteed on kinni? Küsimused üldhaiguste kohta, eelnenud süljenäärmete häired, kiiritused pea ja kaelapiirkonnas, kaebused mao-ja soolepiirkonnas.

  1. Ekstra- ja intraoraalne leid
    Ekstraoraalne inspektsioon, palpatsioon: nägu, silmad (!), pea, kael (asümmeetriad, värvimuutused, uudismoodustised jne). Palpeeritakse regionaalseid lümfisõlmi ja kõiki suuremaid süljenäärmeid.
  2. Perioraalne ja intraoraalne suu limaskesta inspektsioon ja palpatsioon
    Uuring ei erine tavalisest praktilisest patsiendi uuringust, erilist tähelepanu tuleb pöörata suurte süljenäärmete väljumisavade palpatsioonile. Lisaks peab teostama silmade ja ninapiirkonna inspektsiooni.

Sülje mõõtmine

Põhimõtteliselt peaks mõõtmine hommikul toimuma, kella 9-11 vahel, nii saab välistada päevase kõikumise. Patsient peab 2 tundi enne proovi hambaid ja proteese puhastama ja peale seda mitte enam sööma. Patsient teavitatakse sialomeetria-protseduurist. Kõigepealt kogutakse sülge rahuolekus – suuremate mälumisliigutusteta sülitab patsient 2 min sülge 10ml-sse mõõtmisnõusse, mõned sekundid enne mõõtmist peab patsient kõik sülje alla neelama.

Pärast 2 min. pausi närivad patsiendid nätsu (või parafiini), pärast harjumist 20-40 sek. peavad nad jälle kogu sülje alla neelama ja edasi koguma 2min. sülge teise silindrisse.

Pärast kogumist peavad proovid nii kaua seisma kuni vaht on kadunud. Eemaldatakse toidujäägid,veri jms – nüüd arvutatakse süljevool minuti kohta. Väga väikse tulemuse korral (alla 0,2ml) peaks (gravimeetrilist) mõõtmist kordama kliinikus.

Teised uuringud diagnoosi kinnituseks

Ultraheliuuring, sialograafia, mikrobioloogilised uuringud ärritaja ja resistentsuse suhtes, PH-väärtuse kindlakstegemine, puhverdusvõime, HLA-tüpiseerimine jt

Ravi

Sai juba kirjeldatud haiguspildi juures räägitud. Kokkuvõtvalt peak skserotoomia etioloogilised faktorid kõrvaldama, nii peaks näiteks raviarst võimalusel kserogeensed ravimid sellistega asendama, mis mõjutavad süljeproduktsiooni vähe või üldse mitte.

Eesmärk: rohkem elukvaliteeti

Sümptomaatilise ravi eesmärgiks on patsiendi üldseisundi parandamine ja elukvaliteedi tõstmine. Järgida tuleks järgmisi punkte:

  • sagedased kordusvisiidid
  • kunstliku sülje andmine,
  • ravi pilokarpiiniga,
  • piisav vedeliku saamine,
  • mälumise soodustamine (toitumissoovitused),
  • suuhügieeni parandamine,
  • paradondi ravi,
  • korrapärane hammastepuhastus koos fluoriseerimisega,
  • infektsiooni profülaktikana loputused antibakteriaalsete vahenditega,
  • patsiendile tagada optimaalne protees.

-------------
Tõlkinud: Kristiina Murre