Mikroobid nahal ja suus

Liina Ilves
17. sept 2004


Tänapäeva maailm on endaga kaasa toonud kiire elutempo, ülerahvastatuse ja rohked sotsiaalsed kontaktid. See on loonud soodsa pinnase ulatuslikuks nakkushaiguste levikuks.
Vaata lisaks:
Infektsioonhaigused

Väljavõte Dentes Tervishoiukoolis tehtud lõputööst "Mikroobide tõkestamine" 2001.a, juhendajad: Terje Altosaar, Riina Runnel
----------------------------

Sissejuhatus

Tänapäeva mehhaniseeritud maailm on endaga kaasa toonud kiire elutempo, ülerahvastatuse ja rohked sotsiaalsed kontaktid. See on loonud soodsa pinnase ulatuslikuks nakkushaiguste levikuks. Kõige enam inimelusid nõudnud nakkushaigusteks on kujunenud AIDS, tuberkuloos, B - hepatiit ja gripp. Uute nakatumisjuhtude ennetamine ja vastavate abinõude rakendamine on saanud oluliseks osaks ravimeditsiinis.

Nakkuste vältimisega on tegeletud juba tuhandeid aastaid. Ka Piiblist võib leida ülestähendusi juutidest, kes järgisid kuumsterilisatsiooni , käte pesu ja eraldamise põhimõtteid ning kasutasid kemikaale haava puhastamiseks. Eelmine sajand tõi endaga kaasa kiire arengu aseptika ja sterilisatsiooni vallas. Avastati suur hulk kemikaale ja füüsikalisi tegureid ning barjääritehnikaid tõkestamaks tõvestavate mikroobide edasi kandumist.

Aastast aastasse suureneb üha enam raskete infektsioonihaigete osakaal hambaravis. Nende patsientide ravi nõuab suurt vastutust ning teadmisi nakkushaiguste levikust ja tõkestamise viisidest. Praktikas võib ette tulla juhtumeid, mil nakkushaigustele omased välised sümptomid jäävad inimesele endale kui ka hambaravi personalile märkamatuks. Infektsioonhaigust peetakse kõige nakkavamaks just enne haiguse sümptomite ilmnemist. Seetõttu oleks mõistlik igat patsienti võtta kui potentsiaalset nakkusallikat. Vaja oleks viia miinimumini risk nakatuda ise või nakatada järgmisi patsiente.

Kuidas aga saavutada selline puhtuse tase, et igasugune mikroobide levik hambaravis oleks välistatud? Olen oma senise erialase praktika käigus pidanud tõdema, et hambaravi, kui väga spetsiifilise ravi võtted erinevad mitte ainult piirkonniti vaid ka sama asutuse siseselt. Arvan, et kõige suuremat peavalu ja tulisemaid väitlusi hambaarstiabiliste töös on tekitanud just hügieeni nõuded. On ju see suuremalt jaolt nende vastutusel. Haigused on aga silmale nähtamatud ja aseptiline tegevus nõuab teataval määral intuitsiooni. Sageli planeeritakse suurema kasumi eesmärgil patsientide raviajad liiga lühikesed ning liigse kiirustamisega unustatakse elementaarsedki hügieeninõuded. Siit ka erinevus koolis õpetatava teooria ja töös rakendatava praktika vahel. Koolipingis õpitu võib jäädagi vihiku kaante vahele kui töötingimused seda ei võimalda.

MIKROOBID

Mikroobid ehk mikroorganismid on mikroskoopilised inimsilmale nähtamatud elusorganismid. Mikroobide hulka kuuluvad bakterid, seened, viirused, algloomad, mükoplasmad, riketsiad ja spiroheedid.

Mikroorganismid olid esimesed elusorganismid meie planeedil. Nad ilmusid Maale juba 3-4 miljardit aastat tagasi. Mikroobid on teadaolevalt ka enamlevinud elusorganismid maailmas. Neid leidub kõikjal, nii vabas looduses: õhus, pinnases ja vees kui ka siseruumides.. Oma elutegevuse käigus lõhustavad ja sünteesivad nad orgaanilisi ühendeid. Tänu sellele on meie planeet säilinud elamiskõlbulikuna. Ainete ringkäik ilma mikroorganismide kaasosaluseta oleks võimatu. Seega on mikroobid tõelised looduse sanitarid, sest tänu neile ei ole inimkond veel uppunud oma jäämetesse.

Lisaks eelnevale on bakteritele iseloomulikud 4 järgmist omadust:

  • väiksed mõõtmed (0,15-20 ?m),
  • võime kasutada elutegevuseks erinevaid ühendeid,
  • vastupidavus äärmuslikele keskkonnatingimustele (kuumaveeallikad, liustkud),
  • kiire paljunemine.
  • Bakterid paljunevad amitootiliselt e. otsese pooldumise teel. Ühest rakust saab kaks tütarrakku. Paljunemine toimub geomeetrilises progressioonis. Soodsatel tingimustel iga paari kümne minuti järel. Bakterite kasvuks soodsateks tingimusteks on:

  • optimaalne temperatuur, pH ning keskkonna mineraalne koostis,
  • piisavalt toitaineid,
  • aeroobidel hapniku olemasolu, anaeroobidel selle puudumine,
  • piisaval hulgal vaba e. aktiivse vee olemasolu,
  • fotosünteesivad bakterid vajavad ka valgust.
  • Analoogsed tingimused on vajalikud ka spooride e. bakterite eoste arenguks.

    Mikroobid on väga huvitav ja mitmekesine elusorganismide liik. Võttes arvesse mikroorganismide morfoloogilisi, füsioloogilisi ja biokeemilisi tunnuseid, on teadlased koostanud bakterite klassifikatsiooni. Selle tundmine on oluline igale meditsiinitöötajale, saamaks ettekujutlust nakkushaigusi põhjustavatest mikroorganismidest.

    Meditsiiniliselt olulisemad mikroobigrupid on toodud joonisel 1. Sellel skeemil on kujutatud prokarüoote ehk ilma tuumata rakke . Prokarüoote jaotatakse kuude erinevasse meditsiiniliselt olulisse gruppi. Neist neli kuuluvad nn. tüüpiliste bakterite hulka n. o. grampositiivsed või gramnegatiivsed ning kera- või pulgakujulised mikroorganismid. Seejuures erinevad grampositiivsed mikroobid gramnegatiivsetest palju enam kui kerakujulised mikroobid pulgakujulistest. Näiteks perekonda Staphylococcus kuuluvad mikroobid on oma omadustelt sarnasemad grampositiivsete pulgakujuliste Lacobacillus?ega kui gramnegatiivsete kokkidega (nt.Neisseria). Inimestele põhjutsavad nakkushaigusi enamasti just grampositiivsed kerakujulised ja gramnegatiivsed pulgakujulised bakterid. Ülejäänud kahte gruppi kuuluvad atüüpilised mikroorganismid: spiroheedid, mükoplasmad, aktinomütseedid, obligaatselt e. valikuliselt itratsellullaarsed klamüüdiad ja riketsiad. Eraldi seisva rakusiseste mikroobide rühma moodustavad viirused. Algloomad ja parasiitsed seened kuuluvad eukarüootide hulka.

     

    Inimkeha normaalne mikrofloora

    Mikroobid ei elune mitte ainult väliskeskkonnas, vaid neid leidub ka kõigis elusorganismides. Terve inimese kehas arvatakse olevat 10 korda enam baktereid kui on tema enda keharakke. Seega 1013 keharakuga inimesel on 1014 mikroobi (Mikelsaar jt. 1998:89). Mikroobide arvukus varieerub vastavalt inimkeha piirkonnale (tabel 1). Kõige enam on leitud mikroobe inimese seedetraktist (Brilene jt 1998:37).

    Mikroobide hulk erinevas inimkeha piirkonnas. Tabel 1.

    Anatoomiline asukoht Bakterite hulk per/ml v.g Anaeroobide ja aeroobide suhe
    Nina 103 - 104 3 - 5:1
    Sülg 108 - 109 1:1
    Hamba pind 1010 - 1011 1:1
    Igeme tasku 1011 - 1012 1000:1
    Magu 102 - 105 1:1
    Peensool 102 - 104 1:1

    (Brilene jt. 1998:37)

    Enamik inimkehas leiduvaid mikroobe on peremeesorganismi suhtes heatahtlikud ja moodustavad inimesega vastastikku kasuliku koosluse. Sellist bakterite kooslust nimetatakse normaalseks mikroflooraks.

    Organismi mikrofloora tähtsus seisneb:

  • Organismi immuunsüsteemi stimuleerimises
  • Seedeprotsessis osalemises - toitainete lõhustamine, ensüümide stimuleerimine
  • Ainevahetuses osalemises - vitamiinide, aminohapete ja lühikese ahelaga rasvhapete süntees
  • Organismi kolonisatsiooniresistentsuse tagamises - tõkestab patogeensete mikroobide pääsemist samale territooriumile.
  • Inimorganism on avatud süsteem, kuhu satub pidevalt uusi mikroobe, kuid nad kõik ei jää püsima. Organismi teatud osades eristatakse vastavalt juurdumisele residentmirofloorat ja transiitmikrofloorat. Residentmikrofloora ehk sümbiootilise mikrofloora moodustavad mikroobid, mis on selles keskkonnas juurdunud. Transiitmikrofloorasse ehk mitte sümbiootilisse mikroflorasse kuuluvad mikroobid, mis jäävad sellesse keskkonda püsima vaid lühikeseks ajaks. Seejärel nad hukkuvad või tõrjutakse välja kas residentmikrofloora või organismi kaitsemehhanismide poolt.

    Igal inimesel on talle ainuomane mikroorganismide kooslus. See on tingitud ühelt poolt mikroobide valikust, millega vastsündinu mikrofloora formeerumise ajal kokku puutus, teiselt poolt tema rakkude individuaalsest retseptoorsest aktiivsusest. Inimorganismi mikrofloora pole siiski täiesti püsiv. Liigiline koosseis võib sõltuvalt vanusest, toitumisest, haigusest, keha temperatuurist, niiskusest või antibiootikumide tarvitamisest varieeruda.

    Mikrofloora territoriaalsed nihked on sageli hospitaalinfektsiooni tekke aluseks. Seetõttu on kasulik teada, kus mingi mikroob tavaliselt paikneb. Hambaravis puututakse enim kokku nahalt või suuõõnest pärit mikroobidega. Nihked naha ja suuõõne normaalmikroflooras võivad soodustada transiitmikrofloora teket.

     

    Naha mikrofloora

    Naha mikrofloora on rikkalik ja mitmekesine. Ühel ruutsentimeetril on 104 mikroobi. Nahal ja tema sekreetidel (rasul, higil) on tugev antibakteriaalne toime, mistõttu sinna sattunud juhuslikud mikroobid hukkuvad 20 - 30 minuti jooksul. See on võimalik tänu naha happelisusele, mille pH on tavaliselt 5,6 ning marrasnaha rakkude pidevale uuenemisele.

    Nahk, eriti käed, on pidevas kontaktis erinevate mikroobidega. Niiskemad naha pinnad, nagu on seda peopesad, on tihedamalt kaetud mikroobidega kui käsivarred, mis on kuivemad alad. Naha residentmikrofloora asub näärmetes ja karvade nääpsudes. Pesemine küll vähendab naha pinnal leiduvate juhuslike mikroobide üldhulka, kuid avab samal ajal nahapoorid ning seetõttu naha pinnale jõudvate mikroobide hulk isegi kasvab. Hoolimata naha pidevast kokkupuutest väliskeskkonnaga, on seal elunevate mikroobide liigirikkus arvatust väiksem.

    Naha residentmikrofloora moodustavad peamiselt grampositiivsed mikroobid:

    • Staphylococcus epidermidis
    • Staphylococcus aureus
    • Streptococcus sp.
    • Proprionbacterium acnes
    • Corynebacterium sp.
    • Lactobacillus sp.
    • Micrococcus sp.
    • Candida albicans jt. seened

    Suuõõne mikrofloora

    Vastsündinu suuõõs on steriilne, aga mõne tunni kuni päeva jooksul areneb imikul lihtne suu mikrofloora. Esimese eluaasta lõpuks kujuneb välja täiskasvanule omane mikrofloora. Täiskasvanud inimese süljes leiduvate mikroobide hulk on ligi 6 biljonit 1 ml kohta ja sisaldab endas vähemalt 30 liiki erinevaid mikroorganisme. Enamus süljes leiduvatest bakteritest paiknevad keelel ja vähem limaskestadel. Kõige enam baktereid - ligi 200 biljonit mikroobi 1 gr kohta on leitud hamba plakist ja igemetasku vedelikust (vt. tabel 2).

    Suuõõne residentmikrofloorasse kuuluvad:

    • Streptococcus sp.
    • Lactobacillus sp.
    • Staphylococcus sp.
    • Haemophillus sp.
    • Viridans streptococci
    • Spiroheedid

    Suuõõne mikrofloora kujunemise määravad mitmesugused tegurid: spetsiifiliste bakterite adhesiivsus, suuõõne keskkonna tingimused (pH, oksüdeerumis - redutseerumisvõime), hammaste olemasolu või nende puudumine. Mikrofloora kujunemisele aitavad kaasa ka mitmed lisafaktorid: toitumine ja dieet, suuhügieen, suitsetamine, hospitaliseeritus, rasedus, antibiootikumide tarvitamine, hamba kaariese või periodontaalhaiguste olemasolu, sülje koostis (iooniline tugevus: mineraalained, proteiinid, süsivesikud ning lüsosüümide ja spetsiifiliste immunoglobuliinide sisaldus) ning geneetilised või rassilised faktorid.

     

    Suuõõne bakterite protsendiline paigutus. Tabel 2.

    Bakter Keel Igeme äär Sülg Põsk Igemepealne plakk
    S. mutans 0,3 - 0,2 0,5 3,9
    S. sanguis 9,0 - 47,0 29,0 75,0
    S. salivarius 55,0 0,5 47,4 10,7 0,7
    B. melaninogenius 0,4 4,5 0,4 0,3 0,3
    Lactobacillus sp. - 1,5 - - >0,1
    Treponema sp. - - 0.01 - >0,01

    (Newman jt. 1988:413)

    Mikroorganismid satuvad suuõõnde enamasti toiduga, joogiga või käte jt. objektide kaasabil, mis kannavad endas tolmu ja baktereid. Terve limaskest on tõhus kaitse suuõõnde sattunud mikroobide vastu. Kui aga ravi käigus vigastatakse instrumendiga igeme kudesid, võivad mikroobid kanduda edasi koe sügavamatesse kihtidesse kas igemetasku vedelikku või periodontaaltasku kaudu. Suuõõnes eksisteerib peremees - parasiidi kompleks, mis võib kaotada tasakaalu kui teatud mikroobid saavutavad ülekaalu võrreldes teistega.

    Süljes leiduvaid sterptokokke, laktobatsille ja aktinomütseete seostatakse hambakaariese tekkega. Nende mikroobide hulk suureneb tunduvalt, kui hammaste vahele jääb toidu osakesi. Nende toitainete lõhustamisel saavad bakterid piisavalt oma elutegevuseks vajalikku energiat. Eriti kergesti omastavad bakterid madalmolekulaarseid lahusuvaid süsivesikuid nagu sahharoos ja laktoos. Seetõttu on kaariese risk suurem neil, kes söövad sagedasti suhkruid sisaldavat toitu.

    Sülge on siiani peetud üsna õigustatult homoöstaatiliseks vedelikuks, mis ümbritseb plakki. Sülg on tuntud oma mikroobidevastaste omaduste poolest ning ta takistab bakterite kasvu ja nende kinnitumist hamba pinnale. Teatud tingimustes võib aga süljest saada toiduallikas suuõõnes paiknevatele mikroobidele. Ta sisaldab ligikaudu 1% tahkeid osiseid, sealhulgas glükoproteiine, anorgaanilisi soolasid ning milligrammi jagu mikrofloora jaoks olulisi vitamiine. Sellest kogusest piisab, et ülal pidada baktereid neil perioodidel, mil inimene ei söö (toidukordade vahel, une ajal).