Kuidas närimiskumm Eestisse jõudis

13. märts 2009

Ehkki Kalev üritas nätsu tootma asuda juba 1960-ndate lõpus, tuli siinsetel nätsufännidel mitmeid aastaid oodata, kuni igatsetud kohalik imeasi hammaste vahele jõudis. Polnuks kosmonaute, jäänuks näts Kalevis tootmata.

Vaata lisaks:
• Biolase Technology Inc

"Tegelikult hakkas Kalev juba 1967. aastal nätsu tootma, kuid mõnekuiseks see esiotsa jäigi," räägib Kalevi maiustustemuuseumi juhataja Otto Kubo. Närimiskumm, esimene omaaegses Nõukogude Liidus, sai nimeks Tiri-aga-Tõmba ning muutus päevapealt defitsiidiks. Õnnelikumad ehk siis need, kel vajalikke tutvusi, mäletavad siiani oma elu esimest Eesti nätsu. Olnud hirmus asi.
"Olin aastal 1967 Viitna järve ääres allveespordilaagris ja keegi oli Kalevist saanud kamaka ehtsat nätsu," meenutab oma tirimis-tõmbamiskogemust fotograaf Tõnu Talivee. Imetabane pruunikaskollane kamakas osutus nii kõvaks olluseks, et närimistüki eraldamiseks läks käiku kirves. "Oli ikka kõva näts, närida ju võis, kui hambad suus, aga proteesiomanikud poleks sellega küll hakkama saanud," muigab Talivee. See, et siinne nätsukatsetus osutus kiviseks olluseks, polnud põhjuseks, miks Kalevil imeasja tootmine lõpetada kästi.

Nätsutamise kole komme
Kubo räägib, et kurja juur oli hoopis Nõukogude Liidu tervishoiuminister akadeemik Petrovski, kes võttis pähe ja saatis toiduaineministrile kurja kirja. "Ta kirjutas, et nätsutamise kommet ei ole sobilik juurutada nõukogude elanikkonna hulgas," muheleb Kubo. "See kiri tegi siinsele närimiskummi-tootmisele kiire lõpu."
Kuid Kalev ei andnud alla. Kommivabriku äärmiselt aktiivne direktor Edda Maurer leidis nupuka lahenduse, kuidas närimiskummi tootmisele eluõigus kätte võidelda. Kubo pajatab, et Maureri eestvõttel saadeti Kalevi nätsu näidised Moskva lähistele Tähelinna kosmosekeskusesse. Kosmos - see oli tollal võlusõna.
"Nätsu näidistega tutvusid sealsed juhtivad teadlased ning jõudsid järeldusele, et Kalevi närimiskummil on kõrged maitse- ja hügieeniomadused ning värskendav mõju," lausub Kubo. "Lisaks seegi, et närimiskumm parandavat vastupidavust lennumasina õhkutõusmisest ja maandumisest põhjustatud rõhumuutustele, vähendavat unetunnet ning suitsetamisvajadust." Sellest piisas, et kosmosekeskus alustaks Kaleviga koostööd ning näts ikka kommivabriku repertuaari jõuaks.

Kohvriga kosmonaut
Kuivõrd kõik, mis vähegi kosmosega seostus, oli riigis äärmiselt salajane, pole Kubo sõnul ühelgi tollasel dokumendil kriipsugi tegelikust põhjusest, miks Tähelinn hirmsasti närimiskummi vajas. "Tegelikult oli nätsuihaluse põhjus imelihtne," naerab Kubo ja peab pika pausi. Mis värk siis oli? "Kosmoselaevas, kus kaaluta olek, on keeruline hambaid pesta, selle asemel nätsu närida aga suisa mugav." Kuulus Tähelinn tegi koostööd Tõravere observatooriumiga: ühiselt uuriti helkivaid ööpilvi. Seega tuiskas lendur-kosmonaut Gubarev alatasa Tõraveres ringi ning astus ka Kalevist läbi. "Ja siis käis ta ka kohvriga Edda Maureri kabinetis närimiskummi järel," muheleb Kubo.
Igal juhul olid kosmonaudid, need oma aja kangelased, näritavast imeasjast pöördes. 1976. aastal kirjutas toosama "kohvriga mees" ehk kosmonaut Gubarev Kalevi külalisraamatusse kiidusõnu nii nätsu kui ka vabriku maiustuste kohta. Ta lisas, et kosmoselaeva pardal võiks olla veelgi rohkem Kalevi märki kandvaid tooteid. Tänasel päeval veel koomilisema maiguga sissekande tegi samasse raamatusse lendur-kosmonaut Gret?ko, kes väisas kommivabrikut Moskva olümpia-aastal: "Teie toodang toob inimestele rõõmu nii Maa peal kui ka kosmoses. Praegugi on teie toodang tiirlemas orbiidil kosmoselaeva Saluut 6 pardal."
Seni, kuni Kalevi nätsu närisid valitud kosmosepersoonid, tuli eestlastel loota välismaasugulaste lahkusele või ärikate aktiivsusele. 1976 oli nätsumurede aeg otsas: seni vaid väikestes kogustes siin-seal nähtud kohalik näts ilmus ka lihtinimeste ellu. Tollased jõnglased mäletavad klassiekskursioone, mis neid kodukohast Tallinna viisid, peatuseks Tartu maantee toidupood. Kui poodi sadas sisse suure bussi täis lapsi, kes kõik tahtsid nätsu osta, ei pandudki poodi lõunaks kinni, vaid aiva teenindati. Oli õnnelik ja uhke tunne minna koju tagasi peotäie nätsuga. Kohalik nätsupadjake maksis 15 kopikat. Aastaks 1980 oli kohal ka välismaise väljanägemisega Eesti näts - viis lehte läikivas piltidega pakis.
"Moskva olümpiamängude purjeregati eel ostis Nõukogude Liit neli närimiskummiliini Saksamaa Liitvabariigist, millest üks sai üles pandud Kalevisse," pajatab Kubo.
Siinne nätsumajandus kulges tõusuteed ka pärast olümpiamänge. 1980. aastate algul hakkas Kalev tootma täidisnätsu. Maitseid oli kolm: koola, piparmünt ja metsmaasikas. Asi kiskus juba vägagi välismaaks. "Kui Kalevil need täidisega nätsud tulid - ooh, see oli tase," kiidavad tänased täiskasvanud omaaegset hitti. Parim oli koolaga, selline välismaamaitseline.

Kuidas Kalevi nätsust välismaist tehti
Kalevi nätsu sai kerge vaevaga väljamaiseks disainida: võeti näts, näriti hirmsasti ja kui tükk oli piisavalt pehme, lasti punase pastapliiatsi tuubist ollusele peale punast pastat ja näriti edasi. Teiste ees sai kelkida, et hammaste vahel pole mitte kohalik toodang, vaid Pedro või Donald. Pedro näts oli tõeline klassika.
Kuna Kalevi näts oli tõeline defitsiit, välismaa nätsust ei tasunud unistadagi, otsustasid paar sõbrannat ise välismaa nätsu toota! Ja mitte lihtsalt välismaa nätsu, vaid lausa värvilist. Kõigepealt närisid nad Kalevi nätsu suus pehmeks. Selleks, et nätsule värvi lisada, tuli koos nätsuga närida erinevaid värviandvaid taimi. Näiteks kollase nätsu sai saialilleõisi mäludes. Rohelise närimiskummi andsid piparmündilehed. Punasega oli asi keerulisem, punaseid lilli sel ajal ei õitsenud ja punaseid marju kasutada ei saanud, sest neil ju tükid sees. Sinise värviga oli ka jama, appi võeti pulbriks pudendatud värvipliiatsisöed. Kui näts oli ühtlaselt värviliseks näritud, siis polnud muud, kui sõrmede vahel pisikesteks kangikesteks voolida, tuhksuhkruga üle puistata ning hõbepaberisse mähkida.
Järgmiseks tuli leida endast nooremaid ullikesi, kes toote ära ostaksid. Hind oli nägude ja selle järgi, kui palju kellelgi kopikaid juhtus olema - umbes 10 kuni 20 kopikat tükk. Rikkaks selle projektiga siiski ei saanud, sest kaua aega ühe ja sama asjaga ei viitsinud ju keegi jännata.

Kasutatud materjale SL Õhtulehest

Esimesed nätsuelamused:

Villu Päärt, ajakirjanik:
"Umbes kaheksaselt korraldasin teistele oma õue kraadedele õnneloosi. Iga loos ei võitnud, aga võita võis Kalevi batoonikesi või iiriseid ja muud tavalisemat kraami.
Mul oli juba mitu kuud olnud salajastes varudes veel üks välismaa sugulaste toodud pakk Hubba Bubba nätsu - selline roosa ja särav, ihaldusväärne välismaa asi. Vahel võtsin ta välja ja nuusutasin. Ära süüa ei raatsinud. Seal loosilaual seisis ta peaauhinnana kõige nähtavama koha peal. Lõhnas viie meetri peale. Kõik muudkui võtsid loose ja lootsid, et saavad selle endale. Kahjuks nad ei teadnud, et peaauhinnaga piletit polnudki. Siiamaani on selle pärast häbi ja uuel ajal ei ole ma Hubba Bubbat suu sisse võtnud. Enda õigustuseks pean ütlema, et kõik see oli maha viksitud T?ehhoslovakkia lõbustuspargi munaveeretamismängult. Mina ei näinud seal kunagi, et keegi oleks karvase jänese või kristallvaasi võitnud, ikka anti mingi sõrmuseklõbak või näts. See viimane nii hästi ei lõhnanud."

Ain Mäeots, lavastaja:
"Olin algkoolipoiss, kui klassivennalt esimese nätsu ostsin. Klassivenna isa oli välismaalt nätsu toonud ja mina ostsin selle rubla eest. Kogu mu nädala taskuraha läks. Nätsul olid koomiksid ümber, Donald või Mickey, ei mäleta kumb. Igatahes oli see roosat värvi ning lõhnas kui välismaa lõhnaseep. Lõhn oli põhiline. Siis närisin seda nädal aega vähemalt. Tükikaupa - lõikasin aga noaga killukese ja siis närisin. Lisaks nätsule oli klassivend isa tagant pihta pannud erootilised mängukaardid, aga neid ma osta ei saanud, sest raha oli nätsu peale kulunud. Neist mängukaartidest tuli paksu pahandust ja alaealiste asjade komisjon, nii et näts ja paljad naised käisid käiskäes. Muuseas, tänaseks on sellest klassivennast saanud edukas ärimees."

Maria Avdju?ko, näitleja:
"Võisin olla viie-kuue-aastane, kui oma esimese närimiskummi sain. Elasin ju Tartus ja seal liikus neid imeasju vähe. Aga siis tuli Soomest külla üks väliseestlane, kellel oli kaasas kollane imepakike Juicy Fruit. Meie kutsusime seda tutti-fruttiks. Seda jagus mul kauaks, sest närisin seda imepisikeste tükikste kaupa: võtsin pakilt kõik mis võtta andis. Aga laste nätsuhimu oli tol ajal hirmus suur: elasin Annelinna paneelmajas ja paneelide vahel oli mingi imelik ehituskumm, mida lapsed välja kiskusid ja närisid, mina teiste seas. Kindlasti oli see jube mürgine, aga ikka närisime."

Jüri Nael, koreograaf:
"Olin oma esimese välismaa nätsu ajal täitsa väike. Viie- või kuueaastane. Minu naabritüdruku isa töötas Sovtransauto juhina ja tõi reisilt kaasa suitsunätsud: sellised sigaretikujulised ja magusa lõhnaga. Naabritüdruk kinkis neid naljakaid nätse kogu lasteväele. Point oligi see, et need olid sigareti moodi: näts ja suits ei tohiks nagu kokku käia. Küll ma närisin seda kaua! Igal hommikul panin suhu, nätsutasin ja õhtul panin kapi peale kuivama, et hommikul jälle närima hakata. Pidi ju seda hoidma, sest uut nätsu polnud kuskilt võtta."