Dr. Bob Kehoe
2. nov 2001
Õhkabrasiooni seadmes ehk nn "liivapritsis" suunatakse abrasiivosakeste juga suruõhu abil hambapinnale. Enamik õhkabrasiooni kasutuselevõtjaid põrkuvad alguses kokku rea probleemidega, mida nad ei oska oodatagi. Kuid 2-3 nädala möödumisel harjuvad nad uue süsteemi teistsuguse tunnetusega ning suudavad osakestejuga vastavalt vajadustele reguleerida ja suunata, avastades samas üha uusi nüansse.
Õhkabrasioon pole hammaste puurimine
Kuigi õhkabrasiooni edukus paistab tulevat iseenesest ja üleöö, kaasneb sellega alati küllaldaselt kasutajaid, kelle pühendumine tehnoloogiale on välja kasvanud vaid pidevast harjutamisest ja enesetäiendamisest. Ilmselgelt võtab selle tehnoloogia kõigi kasutusvõimaluste tundmaõppimine arstidel aega, kuid eelkõige tuleks teada järgmisi faktoreid. Mõned arstid loodavad kasutada õhkabrasiooni täpselt samadel aladel kui tavalist kõrgpööretega hambapuuri. See aga ei õnnestu, kuna selle tehnoloogia suhtelise lihtsuse tõttu loodavad paljud hakkama saada vähese harjutamise järel ja sageli ei süüvita põhjalikult selle parimatesse omadustesse.
Joonis 1
ENNE ja PÄRAST õhkabrasiooni seadmega Air-Flow prep K1 töötlemist ning silandi pinnale kandmist. Fotod: EMS
Õhkabrasiooni kasutusalad
Järgnevad soovitused ja tähelepanekud pärinevad õhkabrasiooni kogenud kasutajatelt: dr Maroon (Berliin, Saksamaa), dr Busch (Kansas City, USA) ja dr Davis (Watsonville, USA). Nad kõik kasutavad erinevate tootjate õhkabrasiooni süsteeme.
Õhkabrasiooni levinumad kasutusalad on:
- I, III, IV ja V klassi restoratsioonid, kuna ei teki vibratsiooni ning vähese ja keskmise kaariese korral (kas emailis või kergelt dentiinis) on meetod tavalisest puurimisest tunduvalt kiirem.
- Vanade täidiste ja amalgaamiplekkide eemaldamine ning kroonide sisemuse puhastamine tsementeerimisjääkidest
- Hamba pinnale väikeste kanalite loomine, mis aitab restoratsioonidel paremini kinnituda, ilma et tekiks vibratsiooni ja mikropragusid; pikaajalises perspektiivis on sellised restoratsioonid end täielikult tõestanud
- IV klassi korral, kus tegu on killu kaotanud lõikehambaga, töötab õhkabrasioon suurepäraselt; Eriti väärtuslik on see aga vanemate patsientide korral, kelle mandibulaarsete hammaste lõikeservad on kulunud.
Mõnikord võib õhkabrasiooni käsitleda ka tavalise kõrgsagedusliku hambapuuri täiendusena. Näiteks ulatuslike amalgaamtäidiste vahetamise korral tehakse esmalt anesteesia, siis eemaldatakse amalgaam puuri abil ning puhastatakse auk õhkabrasiooni kasutades.
Dr Davise arvates saab õhkabrasiooni kasutada 90% juhtudest, kusjuures enamasti karioossete kahjustuste, oklusaalpindade ja lõikeservade ravis. Näiteks sobib see meetod hästi oklusaalsete kvadrantide korral st nelja (pre)molaari (kas 4 esimest või 4 vasak- või parempoolset molaari) kiireks ja põhjalikuks puhastamiseks, kusjuures ilmneb parem adhesioon1.
Madalal rõhul töötades on võimalik ravida isegi hambakaela kaariest, kusjuures kude ei häirita ning ei tekitata igeme veritsust. Muidugi igemelähedase hambakivi korral pole võimalik seda õhkabrasiooni abil eemaldada.
Õhkabrasiooni ei tasu või ei saa kasutada amalgaami ja sügava hambakivi eemaldamisel (alumiiniumoksiidi abrasiivosakesed pigem kogunevad igeme pinnale, kui et põrkavad sealt ära). Kuid isegi sellistel juhtudel ravivad arstid patsiendi teisi vajadusi sama vastuvõtu jooksul õhkabrasiooni abil, et vältida edaspidiseid visiite.
Joonis 2 | Soovitav on hoida otsikut 3 kuni 5 mm kaugusel töödeldavast pinnast nii, et abrasiivosakeste juga langeb 30-60 kraadise nurga all. Mida väiksema nurga all õhujuga suunata, seda laiem on korraga töödeldav ala. Hambapinnalt tagasi põrkuvate osakeste voog tuleks püüda imurisse. Alustada tuleks igemepiirist, liikudes tasapisi hamba lõikeserva poole. |
Anesteesiat pole vaja
Õhkabrasiooni üks pühitsetumaid ja vaieldumaid aspekte on tema võime pakkuda "valuvaba" ehk "anesteesiavaba" hambaravi. See väide on kindlasti püüdnud paljude patsientide ja arstide tähelepanu, kusjuures viimased on sageli väga skeptilised. Busch, Maroon ja Davis vajavad õhkabrasiooni korral anesteesia abi väga harva, kuna peamine kunst on valida õhkabrasiooniks sobiv patsient ja haigusjuht. Pärast patsiendi suu esmast läbivaatust ning valu taluvuse ja ealiste iseärasuste kaalumist selgitatakse patsiendile, et 80-90% juhtudest on võimalik töötada ilma tuimestamiseta nii, et patsient tunneb end mugavalt. Seejärel küsitakse patsiendi nõusolekut jätkamiseks ilma tuimestamiseta. Vaid hüpersensitiivse kahjustatud pinna või sügavate kaviteetide korral tuleb õhkabrasiooni korral kasutada ka anesteesiat. Abrasiivosakeste vastu dentiini põrkumise käigus närvilõpmetes tekkivat kerget kipitust peab enamik patsiente talutavaks.
Kuigi reaalselt läheb õhkabrasiooni kasutamise korral anesteesiat vaja vaid 10% patsientidest, on siiski mõned patsiendid, kelle korral tuleb alati anesteesiat kasutada:
- patsiendid, kes võpatavad, kui ravi vajavat ala puudutatakse
- patsiendid, kelle hambapind on tundlik isegi õrna õhuvoolu suhtes
- patsiendid, kes muutuvad äärmiselt tundlikuks pelgalt hambaarsti nägemisest
Valutu hambaravi sõltub mitmetest faktoritest:
- Kui sügav on karioosne kahjustus?
- Millist õhusurvet lõikamisel kasutada?
- Millise diameetriga otsikut kasutada?
- Millise suurusega ja kui palju abrasiivosakesi kasutada?
Nende faktorite enesele selgeks tegemine on arsti väljaõppel olulisemad momendid.
Võimsus ei loe
Kuigi selle tehnoloogia vastuvõetavus ja populaarsus on kasvamas, on sel siiski omad vastased, kes kahtlevad, kas uus tehnoloogia suudab täita kõiki lubadusi. Parim viis õhkabrasiooni otstarbekuse ja vajalikkuse üle otsustamiseks on selle kasutamist ise proovida. Kahjuks katsetavad paljud arstid seda tehnoloogiat vaid lühiajaliselt, kusjuures püütakse kasutada vanu töömeetodeid. Kuid siin ei kehti põhimõte: mida võimsam, seda parem.
Dr Davis räägib: "Kui ma õhkabrasiooniga alustasin, tundus mulle, et vajan piisavalt kiireks lõikamiseks 80 psi. Nüüd on olen kasutanud seda süsteemi ligi kolm aastat ning 40-50 psi on normaalne. Olen näinud ka arste, kes üritavad kasutada õhkabrasiooni otsikut tavalise puurina, suunates selle otse hambale. Kuid kui otsik asetada hambale liiga lähedale, pole abrasiivosakestel enam kuhugi minna ja nad põrkavad tagasi otsiku suunas. See aga vähendab järgnevate osakeste liikumisenergiat, mis raskendab edasist lõikamist."
Millest alustada õppimist
Õhkabrasiooni tundmaõppimisel tasuks keskenduda järgmiste protseduuride põhjalikule omandamisele:
- optimaalse lõikamisnurga valimine
- otsiku ja abrasiivosakeste suuruse valimine
- otsiku hoidmine hambast optimaalsel kaugusel
- uuristamisaja valimine st kui kaua üht punkti mõjutada
- õhu surve valimine sõltuvalt preparatsiooni tüübist
Äärmiselt õpetlik on võrrelda õhkabrasiooniga ja kõrgsagedusliku hambapuuriga töödeldud hammaste elektromikrograafilisi ülesvõtteid. Need näitavad ilmekalt, et õhkabrasioon on õrnem ning hambapuuri poolt mõnikord tekitatavaid mikropragusid saab vältida.
Lisaks sellele tasub algul (enne patsientide kallale asumist) harjutada eemaldatud hammaste peal. Üllatusega võite märgata, et eemaldatud hammastel on palju rohkem hambakivi, kui te algul arvasite. Õhkabrasiooni kasutamise käigus saab teist hea vaatleja, mistõttu teil on vaja head suurendust ning eeskujulikku valgustust. Harjutamist tasub alustada hammastest nr 19, 20, 21, 28, 29 ja 30 (NB! ameerikapärane hammaste numeratsioon). Võtke algava kaariesega hambad, millele on teil hea visuaalne juurdepääs, ja püüdke uut süsteemi tunnetada.
Lisaks sellele, et õhkabrasioon pakub paremaid võimalusi hambakivi eemaldamiseks on tal ka teisi eeliseid. Õhkabrasiooniga töödeldud pindadel on parem adhesioon, mistõttu esineb vähem probleeme komposiitide ja tundlikkusega. Selle meetodi abil on ka kaariese avastamine varajasem. Paljud patsiendid on muutunud ravi suhtes sallivamaks. Arstide arvates tasub uus tehnoloogia end ära esimeste kasutuskuude jooksul. Siiski tasub hoolikalt kaaluda, kuidas õhkabrasiooni kasutamist siduda tavalise kõrgsagedusliku hambapuuriga.
Lühendatult ajakirjast "Dental Practice & Finance" July/August 1999