19. juuni 2003
See artikkel on saadaval ka PDF-formaadis:
Uusi_v6imalusi_patsientide_saastval_ravil.pdf (109 KB)
Konkreetsemalt tähendab see verekao vähendamise kontseptsiooni kirurgias, mida tutvustati samanimelises boksis hiljutisel messil Medifar 99. Aastakümnete jooksul religioossetel põhjustel verest ja verepreparaatidest keelduvate patsientide ravimisel saadud heade kliiniliste kogemuste tõttu on kogu maailmas kasvanud huvi vereülekande alternatiivide vastu.
Vereta kirurgia mõiste tuli käibele1950-ndatel USAs. Ajavahemikul 1957-77 tegid Ameerika nimekad kardiokirurgid dr Cooley ja dr Ott ilma doonori vereta 542 südameoperatsiooni. Aastaks 1981 olid nad operatsioone kokku teinud juba 1026, neist 22% Jehoova tunnistajate lastele. 1996. aasta veebruaris toimus Pariisis esimene rahvusvaheline vereta kirurgia sümpoosion, mille eesmärgiks oli tutvustada verekao vähendamise meetodeid ja vereülekande alternatiive, samuti seoses vereta kirurgiaga üles kerkinud õigusalaseid ja eetilisi küsimusi. Elavnenud huvi tõttu on pärast Pariisi sümpoosioni peetud rahvusvahelisi vereta kirurgia konverentse nii Euroopas kui ka Ameerikas.
Esimene Baltimaade verekao vähendamise meetodeid käsitlev sümpoosion peeti 1997. aasta aprillis Riias. 1998.aasta oktoobris toimus samalaadne üritus Moskvas Venemaa anestesioloogide ja reanimatoloogide VI kongressi raames. Läinud kevadel oli Moskvas ja Peterburis juba neli selleteemalist teaduslik-praktilist rahvusvahelist konverentsi ning terve aasta on juba tegutsenud esimene vereta kardiokirurgia osakond Moskvas.
Austrias Grazis rajas grupp arste 1998.aastal rahvusvahelise assotsiatsiooni NATA (Network for Advancement of Transfusion Alternatives), mis annab välja vereülekannete alternatiive tutvustavat ajakirja. Selle peatoimetaja on Pariisi anestesioloogia professor Jean Francois Baron. NATA ühendab anestesiolooge, kirurge ja transfusiolooge, andes neile võimaluse kliiniliste kogemuste vahetamiseks ja sellealase värske info levitamiseks multimeediakanalite kaudu. NATAga on liitumas ka meditsiinieetikale spetsialiseerunud juristid.
Üle 60 eri valdkonna eksperdi koostavad praegu referaatide kogumikku, mis ilmub lähiajal ja mida hakatakse uuendama iga aasta järel. Nii tagatakse ligipääs üha täienevale informatsioonile www.nataedu.org Seoses viimasel ajal vereülekande rohkete riskifaktorite ilmsiks tulekuga eelistab kasvav hulk patsiente oma ravis vältida vereülekandeid. Seda näitab Kanadas 1996.aastal läbiviidud uurimus, kus 89 protsenti neist, keda küsitleti, eelistasid vereülekannetele alternatiivi. Maailma suuremates keskustes ületas1998. aastal isiklikel põhjustel verest keeldunud patsientide arv usulistel põhjustel verest keeldunud patsientide arvu. Seetõttu tegutseb maailmas praegu juba 195 vereta meditsiini- ja kirurgiakeskust või -haiglat, kus on sisse seatud sellealane programm. Ka Eesti haiglates on vereülekannete sagedus viimaste aastatega vähenenud. Kuigi vereta kirurgia on mõnevõrra uudne mõtteviis, tundub nimekate kolleegidega vesteldes ja nende kogemusi arvestades, et sel on tulevikku mitte ainult suurriikides, vaid ka meil Eestis.
MAIE PÄRN, Kuressaare
Hippokratese toimetuselt
Enamik atroskoopilisi operatsioone on sisuliselt veretud, ka sapipõie eemaldamine on juba rutiinselt verekaotuseta. Läinud aasta oktoobris eemaldati Mustamäe haiglas patsiendil neer laparoskoopilise operatsiooni käigus. Kõik need meetodid säästavad haiget, kuna ei tekita verekaotust, mistõttu pole vajadust ka vereülekandeks. Ka Eestis on tehtud keerulisi ilma doonorivereta operatsioone nii täiskasvanutele kui lastele. Märkimist väärib Tartu Ülikooli Maarjamõisa haiglas hiljuti ühele 68-aastasele naispatsiendile tehtud aordi- ja mitraalklapi proteesimine ning samaaegselt trikuspidaalklapi plastika, mille käigus kasutati cell saver-it.
Seejuures pole määravaks ainuüksi haiguse kulg, meditsiinilised näidustused, arsti kogemused ja tehniline aparatuur, vaid ka see, kuidas patsiendi-arsti suhted on ühiskonnas reguleeritud. Vastastikune usaldus ja mõlemapoolne kindlustunne võib meditsiini selles suunas arendada Belgia arstid siirdasid maksa vereülekannet tegemata.
Kuna jehoovatunnistajatest patsiendid ei nõustu oma religioossete tõekspidamiste tõttu vereülekannetega, siis ei saa neile tavaliselt teha ka elupäästvaid operatsioone. Ajakirja The Lancet pressiteates andsid dr Olivier Detry ja tema kolleegid Belgia Liege'i ülikoolist teada, et neil õnnestus teha maksa siirdamine ilma vereülekannet ja verepreparaate kasutamata. Enne operatsiooni anti patsiendile suukaudu rauapreparaate ja erütropoetiini, mis kiirendab punaliblede moodustumist. Spetsialistid kasutasid seda meetodit punavereloome stimuleerimiseks, et patsient suudaks taluda operatsiooniaegset verekaotust. Veri, mis patsient operatsiooni ajal kaotas, filtreeriti läbi aparaadi ja juhiti tagasi kehasse. Spetsialistid on teinud pärast seda edukat operatsiooni järelduse, et jehoovatunnistajatele on võimalik edukalt maksa siirata ja seega pole nende puhul tingimata välistatud selline ainuvõimalik elupäästev protseduur.
Norra arstid päästsid 13,7-kraadini jahtunud inimese
"Kindlasti tahate teada, kuidas ma veel elus olen," naerab Anna Bågenholm. Ajalukku läheb rootslanna kindlasti - tunni jäävees veetnud naise kehatemperatuur langes 13,7-kraadini. Nii alajahtunud inimest pole varem päästa suudetud. Rootslanna Anna Bågenholm töötas kevadel Põhja-Norras Narviki haiglas arstina. Ühel kaunil kevadpäeval läks Anna kahe kolleegi seltsis mägedesse suusatama. Retk oleks peaaegu traagilise lõpu saanud Anna pudenes mäeservalt alla, otse pooljäätunud koske, ning jäi külma vette enam kui tunniks. Anna kolleegid kutsusid kohe abi ning üritasid naist ka ise jää alt kätte saada, kuid edutult. Bågenholm saadi kosest kätte alles siis, kui norra päästepatrull kohale jõudis.
Esimesena õnnetuspaigale juhtunud päästemehe Ketil Singstad sõnul olid tingimused erakordselt rasked. "Kinnitasime Anna ümber köie, kuid esialgu ei õnnestunud meil teda välja tirida, kuna tal olid alles suusad jalas. Vool oli ääretult tugev, ja vesi väga külm. Lõpuks puurisime jäässe augu ning sikutasime ta välja," meenutab Singstad. "See oli sekundite küsimus," lisab päästeoperatsiooni juhtinud Bård Mikelsen. "Õnneks tuli helikopter kohe, saime Anna kiiresti Tromsu haiglasse viia." Jäise supluse ajal jõudis Anna kehatemperatuur langeda 13,7 kraadini. Tema süda oli seisma jäänud. Anna lausa imelise pääsemise tagas see, et keha kiire jäätumise järel ei vaja aju enam palju hapnikku.
Tromsu arstid väärivad medalit, arvab Ullevåli haigla professor Anders Steen, juhtivaid hüpotermia eksperte Norras. Tema sõnutsi tuleb õiget tegutsemist alustada juba kohapeal, kuid esmatähtis on külmunud inimene võimalikult ruttu haiglasse saada. Kohapeal tuleks katsetada suust-suhu hingamist ning südamemassaaži, kuid inimest soojendada ei maksa. Tromsus kinnitati Anna kohe südame- ja kopsuaparaatide külge, mis temasse hapnikurikast verd pumpasid. Mõne aja pärast hakkasidki süda ja kopsud jälle tööle. "Mulle avaldas tõesti muljet see, kui õnnestunult päästjad minu puhul tegutsesid," tunnistas rootslanna üleeile. "Arstina olen näinud selliseidki juhtumeid, kui päästjad ei ole oma ülesannete kõrgusel."
Praegu tunneb Bågenholm end hästi ning on valmis peagi Narviki haiglasse tööpostile naasma - ainult vasak käsi on veel pisut jäik. Aja jooksul peaks seegi paranema, on arstid optimistlikud. Norra põhjapoolseima linna Tromsu haigla on külmunud inimeste elustamist aastaid praktiseerinud, kuid Annaga võrreldavat juhtumit pole neilgi. Nii rängalt jahtunud inimest pole maailmas varem ellu äratada suudetud.
Iltalehti, 08.10.99