Paragripiviirus - meditsiini kameeleon

11. juuni 2003


Paragripiviiruste poolt põhjustatud infektsioonidesse haigestub suur osa elanikkonnast juba lapseeas. Paragripp võib kliiniliselt väljenduda mitmete erinevate sündroomidena, seetõttu on seda viirust nimetatud ka "meditsiini kameeleoniks".
Ajakirjast HIPPOKRATES, november 1999(11)
See artikkel on saadaval ka PDF-formaadis:
Paragripiviirus.pdf (93 KB)

Paragripiviiruste poolt põhjustatud infektsioonidesse haigestub suur osa elanikkonnast juba lapseeas. Paragripp võib kliiniliselt väljenduda mitmete erinevate sündroomidena, seetõttu on seda viirust nimetatud ka "meditsiini kameeleoniks". Enamasti seostatakse paragripiviirust larüngiidi ja bronhioliidiga. Viimasel ajal on selgunud, et lisaks ülemiste ja alumiste hingamisteede infektsioonidele võib paragripiviirus põhjustada ka ilma respiratoorsete nähtudeta kulgevat palavikuhaigust ja kesknärvisüsteemi infektsioone.

Paragripiviirused (PGV) on paramüksoviiruste hulka kuuluvad RNAviirused. PGV isoleeriti inimesel esmakordselt1956. a. Algul kirjeldati seda kui larüngotrahheiiti tekitavat viirust. Hiljem leiti, et viirusel on 4 antigeenselt stabiilset alatüüpi. Paragripiviiruste alatüübid on struktuurilt sarnased ning omavad ühiseid antigeene, vaatamata sellele põhjustavad nad erineva raskusastmega haigusi. 4. tüübi paragripiviirus omab antigeenset ristreaktiivsust mumpsiga. Pärast viiruse hingamisteede epiteeli tungimist järgneb inkubatsiooniperiood, mis on varieeruv ning sõltub mingil määral viiruse tüübist: PGV 3 puhul on peiteperiood tavaliselt 24 kuni 48 tundi, PGV 1 puhul 4...5 päeva. Palavik püsib enamasti paar päeva, kuid mõningatel juhtudel võib kesta üle nädala ja olla ka retsidiveeruv (eriti neil, kellel tekib alumiste hingamisteede kahjustus). Pärast algset ägedat perioodi tekib sageli bronhiit ja viiruspneumoonia, viimast esineb enam lastel, kuid mõnikord ka täiskasvanutel (PGV3 infektsiooni puhul). Bakteriaalseid komplikatsioone esineb harva. Sarnaselt teistele viirusinfektsioonidele võib paragripp põhjustada kroonilise bronhiidi ja astma ägenemist. Viiruse eritus võib püsida kuu aega.

Kliinilised sündroomid

Paragripiviiruse poolt põhjustatud infektsioonid võib klassifitseerida ülemiste ja alumiste hingamisteede infektsioonideks ning mitterespiratoorseteks infektsioonideks (vt tabel 1).

Paragripiviiruse tekitatud kliinilised sündroomid (Tabel 1)

Ülemiste hingamisteede infektsioonid Alumiste hingamisteede infektsioonid
  • Rinofarüngiit
  • Sinusiit
  • Farüngiit
  • Suuõõne infektsioonid
  • Paratonsillaarne, retro- või parafarüngeaalne abstsess
  • Otitis externa
  • Otitis media
  • Mastoidiit
  • Uvuliit
  • Epiglotiit
  • Trahheiit
  • Larüngotrahheiit
  • Trahheobronhiit
  • Bronhioliit
  • Pneumoonia
  • Mitterespiratoorsed infektsioonid
  • Palavikusündroom
  • Aseptiline meningiit
  • Parotiit
  • Reye sündroom
  • GuillainBarré sündroom

(Lindquist, Demmler, 1998)

Tabelis 2 on toodud PGV tüüpide kliiniline iseloomustus ja haigestumise sesoonsus.

Ülemiste hingamisteede infektsioonid PGV1 seostatakse tavaliselt palaviku, nohu, ninakinnisuse ja köhaga, lümfadenopaatia enamasti puudub. PGV poolt põhjustatud ülemiste hingamisteede infektsiooni on teistest respiratoorsetest viirusinfektsioonidest raske eristada. Ülemiste hingamisteede infektsioone põhjustavad PGV kõik neli alatüüpi.

Alumiste hingamisteede infektsioonid

Kõige olulisemaks PGV põhjustatud haiguseks on larüngotrahheiit, paragripiviirus tekitab 20-40% kõigist larüngotrahheiitidest. Lastel võib see esineda aastaringselt, täiskasvanutest haigestuvad enam mehed, tüüpiliselt sügiseti. Larüngotrahheiiti põhjustavad tavaliselt alatüübid 1 ja 2, haigus algab kurguvalu, ninakinnisuse ja palavikuga. Kõige tüüpilisem sümptoom on kare, haukuv köha, võib tekkida ka striidor ja hingamisteede obstruktsioon. Vanematel lastel ning täiskasvanutel esineb tavaliselt ainult larüngiit.

Larüngotrahheiiti tuleb eristada võõrkehast, epiglotiidist, trahheiidist ja retrofarüngeaalsest abstsessist. Leukotsütoos ei ületa enamasti 20 000/mm3. Larüngotrahheiiti võib põhjustada ka Haemophilus influenzae, mille osatähtsus on viimasel ajal seoses vaktsineerimistega langema hakanud. Kindla diagnoosi annab viiruse määramine hingamisteede sekreedist. Läkaköha laadset sündroomi iseloomustab palavik ja paroksüsmaalne köha, PGV4 puhul on kirjeldatud alla 9-kuustel lastel ka apnoe teket. Läkaköha laadset sündroomi põhjustavad ka alatüübid 1, 2 ja 3.

PGV3 on RS-viiruse järel sageduselt teine bronhioliidi ja bronhopneumoonia tekitaja väikelastel. Bronhioliidi sündroomi seloomustab tahhüpnoe, vilistav hingamine, retraktsioonid ning rasketel juhtudel tsüanoos. Bronhopneumoonia puhul lisanduvad auskultatoorsed räginad ning röntgenülesvõttel on näha peribronhiaalseid ja interstitsiaalseid muutusi. Immuundefitsiitsetel haigetel võib PGV põhjustada raskekujulisi ja veniva kuluga alumiste hingamisteede infektsioone ning püsiva kopsukahjustuse ja hingamispuudulikkuse teket. Üks uuring näitas, et vahetult luuüdi transplantatsiooni järgselt saadud infektsioon võib pooltel juhtudest lõppeda letaalselt.

PGV poolt põhjustatud mitterespiratoorsed haigused

Sageli võib PGV põhjustada palavikuhaigust, millega ei kaasne hingamisteede patoloogiat. Knott kaasautoritega leidsid oma uuringus, et 18%-l PGV infektsiooniga haigetest diagnoositi ebaselge etioloogiaga palavikku. On teda, et PGV võib põhjustada kakesknärvisüsteemi infektsioone. PGV-d on isoleeritud sclerosis multiplexi põdevate haigete ajukoest (PGV1), Jaapani entsefaliidile sarnaneva ägeda entsefalopaatiaga haigete neelust ning febriilsete krampide(PGV1 ja PGV2), Reye sündroomi (PGV2 ja 3), GuillainBarré sündroomi (PGV3) ja meningiidiga (PGV14) patsientide liikvorist. On kirjeldatud ka üht seroloogiliselt tõestatud juhtu, kus paragripiviirus provotseeris varem migreeni allkannatanud patsiendil kobarpeavalu ataki.

Epidemioloogia

Paragripiviiruste poolt põhjustatud infektsioone esineb aastaringselt. Larüngotrahheiit (põhjustajaks PGV 1 ja 2) esineb lastel enamasti sügiseste epideemiatena. Täiskasvanud põevad tänu immuunsusele haigust kergemini. Vaatamata sellele võib sama viirusetüüp (eriti tüübid 2 ja 3) põhjustada mitu reinfektsiooni. PGV1 ja PGV3 põhjustatud esmasinfektsioonid tekivad enamasti väikelapseeas, haigus esineb tavaliselt puhangutena lastekollektiivides. PGV3 poolt põhjustatud haigus on endeemiline, väga kontagioosne, esineb aastaringselt ning põhjustab suurel osal lastest infektsioone juba esimesel eluaastal. PGV1 ja PGV2 esinevad enam epideemiatena. PGV4 põhjustab osade autorite väitel peamiselt kergekujulisi infektsioone. Lindquist kaasautoritega on aga leidnud, et lastel võib PGV4 põhjustada ka tõsiseid alumiste hingamisteede infektsioone ning aseptilist meningiiti.

Diagnostika ja profülaktika

Kliiniliselt ei ole haiguse täpne diagnoosimine võimalik. Näidustuse puhul võib viirust isoleerida koekultuurides, samuti võib erinevate meetoditega määrata infitseeritud rakkudes viirusantigeene, siinkohal ei tohi unustada, et paragripiviirus omab ühiseid antigeene mõningate teiste viirustega (mumps, Newcastle disease virus). Seroloogilised meetodid ei ole ägeda haiguse diagnoosimisel kuigi usaldusväärsed. PGV3 vastaseid antikehi esineb 90-100% alla 5 aasta vanustest lastest, PGV1 vastaseid antikehi 74% ja PGV2 antikehi 59%. PGV4 antikehi on viiendaks eluaastaks tekkinud 50% lastest. PGV levik toimub otsese kontakti teel või piisknakkusena. Keskkonnas on PGV ebapüsiv. Preventsioon on seetõttu suunatud kontaktide vältimisele (käte pesemine).

PGV vastu on katsetatud inaktiveeritud vaktsiine, mis on aga osutunud ebaefektiivseteks. Katsetamisel on nõrgestatud elusvaktsiinid, mida manustatakse intranasaalselt. Esialgsete uuringute tulemused on olnud palju lubavad, momendil vaktsiini ravimturul veel pole. Kliiniliselt kontrollitud uuringud efektiivse viirusevastase ravi osas puuduvad. Ribaviriin omab toimet nii in vivo kui in vitro. Inhaleeritavat ribaviriini soovitatakse kasutada langenud immuunsusega haigetel. Esialgu on ravi peamiselt sümptomaatiline larüngotrahheiidi puhul kasutatakse ratseemilise adrenaliini ja veeauru inhalatsioone.

Väidetavalt lühendab haiguse kestust ja vähendab intubatsiooni vajadust süsteemne kortikosteroidravi (deksametasoon) suurtes annustes. Keskmise raskusega ja raskete larüngotrahheiitide puhul soovitavad mõned autorid lastele inhaleeritavaid steroide (budesoniid). Teiste kliiniliste sündroomide puhul on ravi toetav - hapnik, bronhodilataatorid, antiflogistikumid, köhavastased vahendid ning superinfektsiooni korral antibiootikumid.