Äärmiselt kulunud hammaskondade proteetiline taastamine - 2.osa

8. apr 2003


Haigusjuhtude kirjeldused. Diskussioon. Kokkuvõte eemaldatava ajutise proteesi kasutamise eelistest.

Loe eelmist osa
---------------

Haigusjuhtude kirjeldused

1.haigusjuht

45-aastane naine kaebas valu mälumislihastes ja TML-is. Kliinilisel vaatlusel leiti, et patsiendil puuduvad alalõuas tagumised hambad ja sellest tulenevalt on hambumuse kõrgus vähenenud (joon. 1a). Ülemised eeshambad olid ülitundlikud. Tulenevalt eeshammaste kulumisest oli kadunud eesmine juhtivus ja takistatud oli ka alalõua liikumine.

Vastavalt kliinilisele leiule ja röntgenanalüüsile otsustati hambumust tõsta 6 mm võrra. Valmistati eemaldatav plaatprotees, et võimaldada patsiendil harjuda uue hambumuse kõrgusega ja vähendada ülemiste eeshammaste tundlikkust (joon. 1b ja 1c). Lõplik protees valmistati 10 kuud hiljem (joon. 1d).

2. haigusjuht

52-aastane mees kaebas valu ja raskust mälumisel. Kliinilisel vaatlusel ilmnes, et alumised tagahambad puudusid või olid kulunud (joon 2a). Mõõdeti ka langenud hambumuse kõrgus.

Planeeriti hambumuse kõrguse tõstmist 5 mm võrra. Valmistati eemaldatav plaatprotees, et võimaldada patsiendil harjuda uue hambumuse kõrgusega (joon. 2b ja 2c). Patsient kannab hetkel ikka veel ajutist proteesi (joon 2d), lõplik protees valmistatakse siis, kui adaptatsiooniperiood on lõppenud.

3. haigusjuht

38-aastane täieliku hammaskonnaga mees kaebas ülitundlikkust ja esteetilisi probleeme. Kliinilisel vaatlusel ilmnes hammaste kulumine ja sügav hambumus eeshammaste osas (joon. 3a ja 3b). Lisaks märgati ka alalõua liikumise piiratust ja hambumuse kõrguse vähenemist.

Olukorda hinnati kliiniliselt ja radioloogiliselt ning otsustati tõsta hambumust 8 mm võrra. Valmistati akrüülist ajutine eemaldatav protees. Hambumuse tõstmise tagajärjel kaebas patsient valu, väsimust ja krampe mälumislihastes. Seetõttu vähendati algselt planeeritud uut hambumuse kõrgust ja otsustati tõsta hambumust järk-järgult. Patsient oli võimeline harjuma esialgse hambumuse kõrguse tõstmisega 4 mm võrra, teised 4 mm saavutati kahes osas. Ajutist proteesi kasutati 6 kuud ja selle kõrgust tõsteti järk-järgult. Lõplik protees valmistati siis, kui patsient oli täiesti harjunud uue hambumuse kõrgusega.

Diskussioon

Ulatuslikult langenud hambumuse kõrgusega patsientide proteetiline rehabilitatsioon on riskantne ja probleemne, kuna stomatognaatset süsteemi tuleb vaadelda ühtsena. Uuringud on näidanud, et TML ja mälumislihased adapteeruvad madalduva hambumusega, kuna see protsess toimub pika aja jooksul. Mõndadel juhtudel kulub hamba kliiniline krooniosa kuni igemeni, kuid hammas säilitab vitaalsuse. Kui aga esinevad esteetilised probleemid suu eesosas, mälumishäired ja kulumisest põhjustatud hammaste ülitundlikkus, on proteetiline rehabilitatsioon vältimatu.

Selliste hammaskondade taastamisel on ebatõenäoline, et töö käigus õnnestub säilitada olemasolevat, vähenenud hambumuse kõrgust. Kulunud hammaste lühikeste kroonide ja hammaste ekvaatorite puudumise tõttu tuleb hambad taastada täiskroonidega, et pakkuda retentsiooni ja stabilisatsiooni eemaldatavale proteesile. Seetõttu tuleb hambad prepareerida nii, et puuduv oklusaalne materjal saaks kompenseeritud.

Õige hambumuse kõrguse määramisel on hea kasutada elektromüograafiat ja radioloogiat, põhiliselt tsefalomeetriat ja transkraniaalülesvõtteid. Transkraniaalülesvõte määrab fossa mandibularis’es asuva liigespähiku ja uue hambumuse kõrguse omavahelise suhte, kuid tulemust võivad mõjutada pea asend ja röntgenkiire suund. Tsefalomeetria kasutab kindlaid punkte ning neid punkte ühendavaid tasapindu luudel ja pehmetel kudedel. Siiski peab meeles pidama, et iga patsiendi soovitav anatoomiline ja funktsionaalne harmoonia võib erineda tsefalomeetrilistest keskmistest.

On näidatud, et konventsionaalsed kliinilised meetodid annavad paremaid resultaate. Käesolevate juhtumite puhul määrati hambumuse kõrgus artikulaatoris ning seda kontrolliti kliiniliselt transkraniaalsete ülesvõtete abil (nii lahasega kui ilma). Lisaks kontrolliti protseduuri täpsust ka tsefalomeetriliste mõtmiste abil. Kõige olulisem on leida mugavaim positsioon patsiendi jaoks, selleks võib kasutada mitmeid meetodeid.

Selleks, et muuta patsiendile proteesidega harjumine mugavaks, tuleb hambumuse kõrgust muuta nii vähe kui võimalik. Lõpliku proteesi tohib valmistada ainult siis, kui patsient on ajutist proteesi kandes harjunud uue hambumuse kõrgusega. Ajutisi proteese peetakse üldiselt esimeseks sammuks horisontaalsete ja vertikaalsete maksillomandibulaarsete vahekordade häirete korral. Seda lähenemist kirjeldatakse kui "ideaalse lõualuude vahekorra loomist", "õige neuromuskulaarse positsiooni leidmist" või "alalõual õige positsiooni leidmise lubamist".

Fikseeritud ajutiste proteeside tegemisel võib kasutada komposiite, metalli või isegi portselani. Siiski pole need materjalid sobilikud diagnostilises faasis. Kirjeldatud juhtumite puhul eelistati akrüüli selle parema esteetika ja funktsionaalsuse tõttu. Lisaks oli akrüülist proteesi oklusaalpindu lõplikku hambumuse kõrgust otsides tõsta/langetada. Kulunud hammaskonna anatoomilised kontuurid taastati hambavärvilist akrüüli kasutades. Lisaks oli võimalik leida aktsepteeritav esteetiline proportsioon mesiodistaalses mõõtmes ja eeshammaste kliiniliste kroonide pikkuses.

Kui suus oli ka hambutuid alasid, siis lisatakse proteesi konstruktsiooni kunsthambaid. Hambumust tõstes peaks hakkama saama ainult ühe proteesiga, mis kataks nii hambad kui ka hambutud alad. Teada on, et ulatuslike defektide puhul on vajalikud pehmetele kudedele toetuvad ja defektile lähimatel hammastel oklusaalseid lebameid omavad proteesid. Käesolevate juhtumite juures eelistati hammaste kulumise tõttu kuulklambreid.

Ajutiste proteeside planeerimise juures on suur tähtsus ka hambutute alade olemaolul ja lokatsioonil. Osaliselt hambutute patsientide korral on mugav kasutada interoklusaalset lahast, mis katab eemaldatavat proteesi ja patsiendi oma hambaid. Siiski tuleb arvestada, et lahtiselt lõppevate sadulate elastsus võib vähendada stabiilsust. Kui uut maksillomandibulaarset suhet toetab lahtiselt lõppev protees, vajab lahas maksimaalset toetust. Henderson ja Steffel väitsid, et ükski pehmetele kudedele toetuv oklusaalne lahas ei suuda ilma suus ümber baseerimata pakkuda lahtiselt lõppevate defektide korral optimaalset toetust. Vaadeldud juhtumite korral sooritati lahtiselt lõppevate defektide proteesimise korral ka direktne ümberbaseerimine, et stabiliseerida ajutist proteesi ja kompenseerida pehmete kudede vetruvust.

Uue hambumuse kõrgusega ajutise proteesi edukuse määramist kergendab patsiendi adaptatsioonivõime. Mälumislihaste ja TML-i harjumine uue hambumuse kõrgusega võtab aega. Vaadeldud juhtudel vaibusid esialgu tekkinud pähiku-diski liikumise häired, pinged ja krambid järk-järgult ja patsiendid kinnitasid enda harjumist uue hambumuse kõrgusega.

Adaptatsiooniprotsessil on individuaalsed erinevused. Patsientidel, kellel tekkisid probleemid uue hambumuse kõrgusega harjumisel, lubati ise määrata aeg, mille kestel nad päeva jooksul ajutisi proteese kandsid. Seetõttu on ka eemaldatavate proteeside puhul adaptatsiooniprotsess lihtsamini kulgev, seda võrreldes fikseeritud proteesidega, mida ei saaa suust eemaldada. Adaptatsiooniprotsessi mõjutavad ka uue hambumuse kõrgus, kulunud hammaste ja hambutute alade asukoht suus.

Kui hambumust tõstetakse üle 2-3 mm, siis tuleb seda teha järk-järgult, muidu on tõenäoline, et tekivad pinged, valu ja krambid mälumislihastes, liigese liikumishäired ja düsharmooniad kogu mälumissüsteemis. Kui patsient on uue hambumuse kõrgusega harjunud ja hammaskonna, mälumislihaste ning TML-i uurimisel probleeme ei sedastata, võib valmistada lõpliku proteetilise töö.

Kokkuvõte

Käesolevas artiklis kirjeldatud eemaldatav ajutine protees omab mitmeid eeliseid:

  1. Tegemist on esteetilise lahendusega, kuna protees asendab kulunud hammaste puuduvaid osi
  2. Tegemist on funktsionaalse lahendusega, kuna selline protees ühendab patsiendi oma hambad ja hambutud alad ning ei põhjusta mälumise düsfunktsiooni.
  3. Tegemist on stabiilse lahendusega, kuna protees paigaldatakse alalõuga, see katab kõiki patsiendi oma hambaid ja omab retentsiooni hambututel aladel

----------------
Tõlkinud Ragnar Ilp