Ratsionaalne antibiootikumravi - 3.osa

Natalia Elson, stomatoloog
3. apr 2003


Superinfektsiooni teke antibiootikumide toimel. Antibiootikumid implantoloogias. Kokkuvõte antibiootikumide kasutamisest.

Vt eelmist osa
----------------

Superinfektsioon

  • Endogeenne superinfektsioon tekib antibiootikumi toimel patogeensele floorale. Antibiootikumravi käigus kaob organismi mikrobioloogiline homeostaas, misjärel apatogeensed mikroobid võivad kiiresti paljuneda ja esile kutsuda uue haiguse tekke.
  • Eksogeense superinfektsiooni võib tekitada sama liiki mikroorganism, aga erineva tundlikkuse tüübiga antibiootikumide vastu, ka võib tekitada infektsiooni mikroorganismi mõni teine liik.

Infektsiooni allikas - haigete või personali nina ja kõri mikrofloora, ruumide õhk, arstiriistad jne.

Candida seeni leitakse harva ja väheses koguses suu limaskestalt, sugu- ja kuseteedest ning kliiniliselt tervete inimeste roojast, kuna Candida on terve inimese normaalse mikrofloora esindaja. Antibiootikumide kasutamisel võib areneda kandidoos välja 10-14 päevaks ning tavaliselt pärast antibiootikumide käsutamise lõpetamist kaob ka kandidoos. Kandidoos raskendab alati põhihaiguse kulgu. Candida kolooniad vähendavad mõnede mikroobide tundlikkust antibiootikumide suhtes. Näiteks stafülokokid vähendavad tundlikkust penitsilliini, tetratsükliini ja erütromütsiini vastu kuni 32 korda! Seeninfektsioon levib limaskestale, katkestab tema terviklikkuse ja soodustab teiste infektsioonide levikut.

Antibiootikumide käsutamine mitmesuguste haigusseisundite ravis:

  • Periodontaalligamendi püsiv kadu, vaatamata läbiviidud mehhaanilisele ravile
  • Refraktoorse parodontiidi kirurgiline ravi
  • Parodontiit lastel ja teismelistel (agressiivne haigusvorm)
  • Üldhaigused, mis viivad parodontiidi arenemisele
  • Lokaalne periodontaalne infektsioon (abstsess, nekrotiseeruv ultseratiivne gingiviit, parodontiit)

Stomatoloogias kasutatakse antibiootikume ja antimikroobseid vahendeid lokaalselt (põhilised võimalused on sidemed, loputused, irrigatsioon, niidid ja plaadid)
Paikselt: metronidasool, tetratsükliin, doksütsükliin.
Süsteemselt: penitsilliin, tetratsükliin, metronidasool, kündamütsiin
Kombineeritult:
• amoksitsilliin ja klavulaanhape
• tetratsükliinid ja seentevastased ravimid
• amoksitsillün või augmentiin ja metronidasool
• tsiprofloksatsiin ja metronidasool
• spiramütsiin ja metronidasool

Antibiootikumid implantoloogias

Tüsistused implantoloogias võivad olla varased (lokaalne infitseerumineja abstsess) või hilised (periimplatiidid, uuris, suu limaskesta põletik ja hüperplaasia). Tüsistused tekivad postoperatiivses faasis ja funktsionaalses faasis, nad on seotud spetsiifilise subgingivaalse mikroflooraga. Parodontaaltasku on implantaatide infitseerimise reservuaariks.

Infitseerumise profülaktika tähtsamad meetmed

  • Suuõõne täielik sanatsioon
  • parodontiidi ravi
  • külvid ja antibiootikumtundlikkuse määramine
  • candida külv
  • operatsiooniaegne aseptika ja steriilsus
  • desinfektsioon kloorheksidiiniga
  • suuõõne hügieeni pidev kontroll
  • keratiniseeritud igeme kontroll
  • antibiootikumide profülaktiline manustamine

Antibiootikumide valiku kriteeriumid operatsioonide puhul:

  • postoperatiivses perioodis profülaktiliselt määratavad antibiootikumid peavad olema bakteritsiidse toimega ja vähetoksilised (penitsiliin ja amoksütsilliin)
  • penitsilliin-allergia puhul kasutada klindamütsiini, metronidasooli või esimese põlvkonna tsefalosporiine
  • Esimese doosi saab patsient 1 tund enne operatsiooni, hiljem ravi jätkub 3-10 päeva.

Kui tekib igemepõletik implantaadi ümber, on vajalik:

  • suuõõne hügieeni õpetamine, arvestades iga patsiendi spetsiifilisi anatoomilisi iseärasusi
  • regulaarne suuõõne professionaalne puhastamine
  • sage kontroll
  • antimikroobsete vahendite kasutamine kodus

Paikselt võib kasutada näiteks tetratsükliini niite ja antimikroobseid geele.

Periimplantiit

Kirurgiliste operatsioonide 5a antimikroobsete vahenditega irrigatsiooni (loputamise) kõrval on näidustatud ka metronidasooli ordineerimine 400 mg doosis 3 korda päevas ehk iga 8 tunni järel 8 päeva jooksul. Seda muidugi juhul, kui ei saa tuvastada teist mittespetsiifilist infektsiooni.

Stomatoloogiliste patsientide erigrupis on naised:

  • raseduse ja imetamise ajal
  • menstruatsiooniperioodil
  • peroraalsete kontratseptiivide kasutajad

Raseduse ajal on kõige ohtlikum periood antibiootikumide kasutamiseks 1 trimester ja II trimestri esimene pool. Kõigest järeldub, et lootele on rohkem ohtlikud baktereemia ja septitseemia kui õigesti kasutatavad antibiootikumid. Mitmesuguste sisehaigustega patsientide puhul, kui nad tulevad stomatoloogilisele ravile, peab hambaarst antibiootikumide määramisel arvestama põhihaiguse patofüsioloogiat, vajadusel tuleks konsulteerida perearstiga või terapeudiga.

KOKKUVÕTE

Edukaks ja ratsionaalseks antibiootikumteraapiaks stomatoloogias on vaja:

  • põhjalik anamnees
  • head erialased teadmised
  • suuõõne haiguste laboratoorse diagnostika teadmised ja oskused
  • mõnede üldhaiguste patofüsioloogia teadmine ja hea kontakt perearstiga
  • antibiootikumide farmakokineetika tundmine.
Antibiootikumide kasutamine on möödapääsmatu kui
  • immuunsüsteem on nõrgenenud
  • peale traumat tehakse kohe implantatsioon
  • operatsioon on kestnud rohkem kui 3 tundi

Artikkel on tõlgitud vene keelest ning avaldatud ajakirja Hippokrates loal. Autor Natalia Elson on lõpetanud Dnepropetrovski meditsiiniinstituudi stomatoloogia osakonna 1976. aastal, praegu töötab ta Tallinnas Eldanti Hambaravi OÜs. Refereeritud kirjanduse kohta saab teavet autorilt tema e-posti aadressil natalja@elson.ee