Kaariese ennetamine ja konservatiivne ravi (1.osa): Motiveerimine ja dieet

Marek Vink
18. okt 2002


Tehnilisest küljest on hambahaiguste preventsiooni alustalaks hoolikas mikroobiladestuste mehaaniline eemaldamine hamba kõikidelt pindadelt. Tähtsaim roll selle juures jääb patsiendi enda kanda.

Tehnilisest küljest on hambahaiguste ja sealhulgas kaariese preventsiooni alustalaks hoolikas mikroobiladestuste mehhaaniline eemaldamine hamba kõikidelt pindadelt. Tähtsaim roll selle juures jääb patsiendi enda kanda adekvaatse koduse suuhügieeni ülalpidamise näol. Kuid ka hambaravipersonali poolt teostatav professionaalne katu mehhaaniline eemaldamine (PKME), on osutatud olevat hädavajalik hambahaiguste ennetamiseks.

Kuna allpool mainin veel korduvalt PKMEd, kirjeldan lühidalt selle olemust. PKME läbiviimiseks vajatakse kas spetsiaalset profülaktika või tavalist “rohelist” mikromootori nurkotsikut, mille maksimaalne pöörete arv ei ületa tavaliselt 6000x/minutis. (Näiteks PKMEks, täidiste poleerimiseks ning endodontias sobimatute sinise ja punase triibuga nurkotsikutel ulatuvad maksimaalsed pöörded vastavalt neljakümne ning kahesaja tuhandeni.) Veel vajatakse spetsiaalset, profülaktilise pastaga puhastamiseks ette nähtud, pehmest kummist “kaussi” ja “koonust” ning hambaniiti. Aeglaselt pöörlevate mehhaaniliste abivahendite, hambaniidi ja fluoriidi sisaldava profülaktilise pasta või pimsskivipulbriga puhastatakse hoolikalt kõikide hammaste kõik viis hambapinda kuni igemetasku põhjani. PKMEle järgneva hoolika spray-pesu, kuivatamise ja vatirullide asetamise järel aplitseeritakse hammaste riskipindadele fluoriid-lakk. Hammaste vahelistele kontaktpindadele viiakse see hambaniidi abil.

Diagnoos

Olulise osa arsti tööst moodustab haiguse diagnoosimine. Hambaarstile ei tähenda see ainult hambaaukude kokkulugemist, vaid diagnoosi eesmärk on välja selgitada ka konkreetse probleemi põhjused. Kui patsiendil on avastatud initsiaalkaaries, on ta kaariesehaige, kuigi restauratiivset ravi ei vaja. Kas haigus levib ja missuguse kiirusega, sõltub kaariese aktiivsusest, mis on hinnatav nii bakteriaalsete testidega kui ka kliiniliselt.

Ravi

Ainuüksi hammaste plombeerimine ei moodusta enam tänapäevast hambaravi. Pigem on see sümptomite leevendamine, mis iseenesest on küllalt tähtis profülaktika osa infektsiooni üle kontrolli saavutamiseks ja selle edasise arenemise pidurdamiseks.

Kaasaegse kaariese ravi põhielemendid moodustavad: kaariese osutamine, selle põhjuste väljaselgitamine ning selle põhjal koostatud üksikasjaliku raviplaani täpne elluviimine. Siia lisandub patsiendi enda poolt läbiviidava koduse ravi (adekvaatse suuhügieeni ja tervisliku toitumise) kontroll. Raviplaani koostamisel tuleb ellu viia raviprogramm, mis koosneb järgnevast:

 

Informeerimine ja motiveerimine

doctor.jpg (15234 bytes)Ülemaailmse Tervishoiu Organisatsiooni programmi “Tervis(t) kõigile aastaks 2000” eesmärkide saavutamisel on üks tähtsamaid ülesandeid motiveerida patsiente ise oma (suu)tervise eest vastutust kandma. Peamine strateegia selle elluviimisel on “koduse ravi” edendamine.

Tervisekasvatuse olulisim osa ongi patsiendi informeerimine (hamba)haiguste sünnimehhanismidest. See annab talle võimaluse ise aktiivselt osaleda oma hammaste ravi protsessis ning aru saada ravipersonali nõuannetest ja juhistest. Patsienti peab õpetama ise diagnoosima, ravima ja ennetama (hamba)haigusi ning õigel ajal pöörduma arsti poole.

Kindlasti tuleks ägeda kaariesega patsientidele selgitada infektsiooni iseloomu ja ravi võimalusi fluoriidide, dieedi ja kloorheksidiini abil. Asja selgitamiseks ja raviefekti kontrollimiseks võib kasutada sülje S.mutansi hulka iseloomustavaid teste.

 

Suuhügieen

Hügieeniõpetuse eesmärk on harjutada patsiente üleval pidama piisavalt tõhusaid hammaste puhastamise rutiine ning õpetada neid kasutama individuaalselt neile sobivaid vahendeid ja mooduseid.

Hambaravipersonalil peavad olema vastuvõtul patsiendile ette näidata kõik kaasaegsed hammastehooldusvahendid ning vajaduse korral tuleb läbi viia ka hügieeni individuaalne õpetus. Näiteks järgneva kava kohaselt:

  • näita, mida peab tegema;
  • näita, kuidas seda peab tegema;
  • las patsient ise proovib;
  • jälgi kõrvalt ja kiida edusammude puhul või alusta otsast peale, kui asi ei õnnestu;
  • lepi kokku järgmise visiidi aeg kontrollimaks koduse ravi õnnestumist.

Arvukate uurimuste põhjal võib siiski väita, et heade tulemuste saavutamiseks tuleb puhastusvahenditest ja -meetoditest tähtsamaks pidada motivatsiooni, puhastamise hoolsust ning individuaalseid tõekspidamisi. Patsiendile peab teadvustama, et ta suudab ise mehhaanilise ja/või keemilise suu puhastamisega ära hoida kaariest, igemepõletikku ja hamba tugikudede haigusi. Seda muidugi juhul kui suus ei ole katu kinnitumist soodustavaid tegureid: poleerimata täidiseid, hambakivi, lahtisi kaariesekoldeid jms. Puhta ja terve suu poolt tingitud heaolutunne kannustab inimesi eemaldama suust bakteriladestusi ja toiduraase. Nii motiveerimisel kui ka hügieenivõtete õpetamisel saab ära kasutada kattu värvivaid tablette ja lahuseid.

 

Dieet

Toiduaine kariogeensust mõjustavad järgmised tegijad: suhkrusisaldus ja selle esinemisvorm, happesus, suus viibimise aeg (clearance), kasutamisviis ja -sagedus, mõju süljeeritusele ning võimalikud hambaid kaitsvad aineosad (kaltsium, fosfaat).

Oluliseks on osutunud toiduaine suus viibimise aeg. Näiteks karastusjoogi vedeliku vormis suhkur eemaldub suust kolme minutiga (happerünnak siiski ca 20 min), samas on sama suure suhkrukoguse kliirens (kohvi)saiakese kujul umbes 20 minutit (happerünnak kuni 2 h).

Image490.gif (4284 bytes)

Kuna kaariest ei teki ilma sagedase fermenteeritavate süsivesikute kasutamiseta, peab hambaarstil olema ettekujutus patsiendi toitumisharjumustest. Anamneesi käigus peab välja selgitama võimaliku eridieedi (taimetoitlane, diabeetik), tavalise hommiku-, lõuna- ning õhtusöögi sisalduse, samuti maiustuste tarbimise harjumused. Sellise anamneesi järel peaks olema võimalik patsiendi nõustamine hambasõbralikumate toitumisharjumuste suunas.

Patsiendi veelgi paremaks informeerimiseks ja motiveerimiseks kasutatakse dieedianamneesi ankeete, mille abil selgitatakse täpselt välja söögikordade arv ja koostumus kas ööpäeva või kuni nädala ulatuses. Optimaalseimaks on osutunud reedel alustatav "4 päeva söömispäevik", kus on kellaajaliselt täpselt kirjas kõik, mida patsient on söönud või joonud. Et nõustamine annaks konkreetseid tulemusi, peab päeviku "punased kohad" läbi arutama koos patsiendiga ning ühiselt leidma võimalused (hammastele) kahjulike toitumisharjumuste muutmiseks. Lihtsalt noomimine ja keelamine ei ole probleemi lahendus. Eesmärgiks peaks olema mõistlik suhkru arbimine, võimaluse korral sahharoosi asendamine vähem kariogeense suhkruvormiga ja piisav mälumiskoormus. Rikkalikult süsivesikuid sisaldavaid toiduained tuleks süüa põhisöögikordade ajal. Vältida tuleks magusaid põhisöögikordade vahelisi “näksimisi”, et ööpäevane “happerünnakute” arv viia miinimumini.

Juba imiku peaks harjutama janu korral esimese võimalusena tarvitama (keedetud) vett. Ka söögi kõrvale on tervislikum juua vett. Tähtis on juba varases lapsepõlves välja kujundada õiged toitumis- ja joomisharjumused. Selles osas saaksid küllalt suure osa tööst ära teha perenõuandlad, kuna just last ootav perekond ja noor ema on kõige vastuvõtlikumad oma maimukese tervise eest hoolt kandma. Kuna vanemad on tahtmatult oma lapsele esimeseks eeskujuks, tuleks esimese ülesandena kontrollida, et nende endi käitumine oleks igati tervislik.

---------
Loe järgmist osa: Fluoriidid

Vaata lisaks:

kaaries profülaktika