Kaariese haiguse diagnoos

Olulise osa arsti tööst moodustab haiguse diagnoosimine. Hambaarstile ei tähenda see ainult hambaaukude kokkulugemist, vaid diagnoosi eesmärk on välja selgitada ka konkreetse probleemi põhjused.

Kui patsiendil on avastatud initsiaalkaaries, on ta kaariesehaige, kuigi restauratiivset ravi ei vaja. Kas haigus levib ja missuguse kiirusega, sõltub kaariese aktiivsusest, mis on hinnatav nii bakteriaalsete testidega kui ka kliiniliselt.

Retrospektiivsel haiguse avastamisel on abiks röntgen-, eelkõige bite-wing (BW) -ülesvõtted, klaasfiiber- ehk kiudvalgussondid ja kliiniliselt kaariese kahjustuste iseloomulik (predilektilistes kohtades) esinemine. Abi on ka anamneesist, eriti dieedi ja suuhügieeni harjumuste kohta.

Kuigi BW-röntgenpiltide abil leitakse kuni 50% rohkem kaariest võrreldes kliinilise vaatlusega, suhtutakse tänapäeval arenenud tööstusriikides röntgeni (massilisse) kasutamisse laste kaariese diagnostikas kriitiliselt. Seda seoses viimastel aastatel järjest väheneva haigestumise ning ohutute diagnostiliste kiudvalgussondide laialdase kasutusele võtuga. Eestis tundub BW-piltide diagnostiline väärtus kontaktpindade, fissuurialuse dentiini- ja sekundaarse kaariese avastamisel kohati veel avastamata olevat. (Loe lisaks: Kaariese radiograafiline tuvastamine)

Uuem aeg keelab klassikalise sondi kasutamise sileda pinna ja primaarse fisuurikaariese diagnostikas, kuna sellega lõhutakse demineraliseerunud emaili habras pindmine kiht, mis muudab võimatuks kaariesekahjustuse konservatiivse ravi - hamba kõvakudede remineraliseerimise. Uurimuste järgi on profülaktika võtetega võimalik remineraliseerida kuni 25% kontaktpindade emaili- ja 11% algfaasis olevatest dentiinikaariese kahjustustest.

Diagnoosimisel on lisaks kliinilistele ja röntgenoloogilistele uuringutele abiks ka mikrobioloogilised testid, mille abil saab patsiendid tulenevalt kaariese polüetioloogiast üldistatult jagada kolme põhirühma.

• Esimese rühma moodustavad indiviidid, kelle dieet võib küll olla süsivesikute rikas, kuid kuna nende suus elutseb samas vaid vähene määr kariogeenseid baktereid, esineb neil ka kaariest vähesel määral või üldse mitte.
• Teise rühma moodustavad patsiendid, kelle hammaskonnas on kliiniliselt sedastatav samasugune olukord. Kuigi selle rühma patsientidel esineb suus rikkalikult mutans-rühma baktereid, on tänu nende hambasõbralikele toitumisharjumustele demineralisatsioon vähene, sest mikroobidele happe tootmiseks vajalikke süsivesikuid on vähe saadaval.
• Kolmanda rühma moodustavad patsiendid, kelle suus elutseb rikkalikult kariogeenseid baktereid, millele lisanduvad hammastele kahjulikud söömisharjumused. Selle rühma patsientide leidmine probleeme ei valmista, sest reeglina on neil ka kliinilisel vaatlusel avastatavad kaariesekahjustused.

Kliiniliselt võib kaariese aktiivsust märgata, kui

• patsiendile tekib hammastesse uusi emailikaariese kahjustusi,
• emailikaaries areneb dentiinikaarieseks
• või dentiinikaariese defekt suureneb kahe kontrollvisiidi vahel. Eeldab kaariese täpset registreerimist!

Esmakordse patsiendi puhul võib kaariese edenemise kiirust hinnata allolevas tabelis loetletud kriteeriumite alusel.

Dentiinikaariese edenemise kiiruse hindamine on tunduvalt raskem ülesanne. Tihti liituvad aktiivsele aproksimaalsele dentiinikaariesele põletikulised igeme(papilli)d. Ka kavitatsiooni tekkimine emaili pinnale on seotud kahjustuse aktiivsusega. Kroonilise protsessi puhul püsib hambavaaba pind tervena.

Aeglaselt edeneva kroonilise haiguse õigesti diagnoosimiseks tuleb kliinilisi märkmeid dokumenteerida aastaid. Kahjuks ei võimalda seda praegu kasutusel olev patsiendi ravikaardi staatuse märkimise süsteem. Eriti teravalt tuli Eesti hambaarstide staatuse ülesmärkimise süsteemipäratus välja reisiparvlaeva "Estonia" reisijate post mortem tuvastamisel.