Kas implantaadid sobivad kõigile?

Dr Triin Suurorg Kaarli Hambaravi
22. mai 2017


Tänapäeval on järjest rohkem inimesi, kes asendavad väljatõmmatud hambad otsekohe implantaatidega, säilitades niimoodi kauni naeratuse ja mälumisfunktsiooni.

Kuigi hambaravi ja hambahaiguste profülaktika on viimastel aastakümnetel muutunud järjest paremaks ja efektiivsemaks, tuleb paljudel inimestel silmitsi seista faktiga, et üks või mitu hammast on siiski tarvis välja tõmmata. Sellisel juhul on targem kuulata arsti nõuandeid ja lasta lootusetu hammas välja tõmmata, sest põletikuliste ja katkiste hammaste säilitamine mõjub halvasti tervisele üldiselt ning eriti suuõõne seisundile.

Statistilisel kaotatakse oluliselt rohkem purihambaid. Kui neid ei asendata, langeb esihammastele liiga suur koormus ja paratamatult saab mõne aja pärast kannatada ka naeratus. Igal juhul on tõsiasi see, et mida vanema elanikerühmaga on tegemist, seda sagedamini tuleb hambaarstil tegelda hammaste asendamisega, parandamisest üksi jääb väheseks.

Osalise või täieliku hambutuse tagajärjed Eestis pole sellekohaseid uuringuid kuigi palju tehtud, küll aga mujal maailmas. Ilmselgelt avaldab hammaste kaotamine mõju inimese üldisele tervisele, sotsiaalsele elule ja välimusele. Tõsisemad tagajärjed avalduvad loomulikult paljude või kõigi hammaste kaotamisel.

Uuringud näitavad, et ligi pooltel täisproteesi kandjatel on mälumisefektiivsus nii madal, et nad ei saa süüa piisavalt puu-ja köögivilju ning tekib vitamiinipuudus. Väga sagedased on neil patsientidel ka seedetraktiprobleemid, kuna toitu pole võimalik korralikult mäluda ja see ei sisalda piisavalt ballastaineid soolte normaalseks tööks.

Osalised, äravõetavad proteesid halvendavad tihti olemasolevate hammaste seisundit, põhjustades nende suuremat liikuvust, katu kogunemist, veritsust ja hambakaariest.

Välimusest rääkides pole vist kellelgi kahtlust, et naeratades paljastuv kaunis ja korrapärane hambarivi teeb inimese nooremaks. Hammaste puudumine kiirendab oluliselt enamikke vananemise tunnuseid näos – huuled vajuvad kriipsuks; kortsud, eriti suu ümbruses, süvenevad; näo proportsioonid muutuvad.

Sotsiaalse elu muutumine oleneb paljuski inimese kohanemisvõimest. Kindlasti on palju neid, kes suudavad igas olukorras jääda aktiivseks ja seltskondlikuks. Ameerika Ühendriikides tehtud statistiliste uurimuste järgi on paljude hammaste kaotusel siiski tuntav mõju inimese enesehinnangule ja sotsiaalsele aktiivsusele. Viletsate proteesidega välditakse seltskonnas söömist ja rääkimine on raskendatud. Selle kõige kokkuvõtteks võib öelda, et parema elukvaliteedi nimel tasub võimaluse korral investeerida heatasemelisse hambaravisse.

Olen implantaatide jaoks vist liiga vana?

Eestis tulevad sellise nukra lausega hambaarsti juurde nii mõnedki patsiendid, samas kui Soomes ja Rootsis küsivad üle 80aastased vanakesed rõõmsalt puuduvate hammaste asendamiseks implantaate ja need ka saavad. Loomulikult on eakamatel patsientidel tihti tervisehädasid, millega tuleb arvestada, vanus pole aga kunagi vastunäidustus hambaraviks. Võrreldes eespoolmainitud hammaste puudumise tagajärgedega, pole vaja karta hammaste asendamist kirurgiliselt, kui hambaarst on kursis patsiendi tervisliku seisundiga.

Millised terviseprobleemid võivad mõju avaldada?

Diabeet on väga levinud haigus kaasaegses ühiskonnas. Raskusastmest olenevalt avaldab haigus mitmesugust mõju suuõõne tervisele – diabeedihaige vastuvõtlikkus nakkustele on suurenenud, tal esineb sagedamini igemepõletikku, suukuivusest tingituna hambakaariest ja kandidoosi. Sellegipoolest pole hästi kontrollitud veresuhkruga diabeet mingil juhul vastunäidustus implantaatide paigaldamisele.

Kahtlemata tuleb hoolikamalt suhtuda implantatsioonile eelnevasse ja järgnevasse antibiootikumikuuri ja patsiendil tuleb hoolikalt järgida instruktsioone suuhügieeni kohta ning käia järelkontrollis. Vajadusel peaks hambaarst konsulteerima patsiendi raviarstiga, et võimalikke riske ja patsiendi põhihaiguse olukorda kontrollida.

Hüpertensioon mõjutab hammaste olukorda eelkõige selle raviks kasutatavate ravimite kõrvaltoimete kaudu. Kõrgvererõhktõve raviks kasutatavad medikamendid võivad kõrvaltoimena üsna sageli põhjustada suukuivust, sülje kaitsefunktsiooni langemisel tekib kergemini igemepõletik ja teised suuõõne infektsioonid; äravõetavate proteeside kandmisel aga suu limaskesta abrasioonid ja kahjustused. Suukuivuse leevendamiseks soovitatakse rohkelt tarbida vedelikku, närida ksülitooliga närimiskummit ja kasutada spetsiaalseid suuloputuslahuseid või -geele.

Kõrgvererõhktõvega patsientide ravimisel tuleb arvestada sellega, et stressiolukorras – mida ju igasugune kirurgiline protseduur on – võib patsiendi vererõhk tõusta, nii et ta peaks püüdma olla võimalikult rahulik ja hambaarst tema seisundit tähelepanelikult jälgima. Kui vererõhk ületab 160/100, oleks tegelikult mõistlik hambakirurgilised protseduurid edasi lükata ja põhihaigus kontrolli alla saada.

Läbipõetud südamelihaseinfarkt näitab südameveresoonte märkimisväärset kahjustust, komplikatsioonidena võivad kaasneda rütmihäired ja südamepuudulikkus. Tõsisemate kirurgiliste protseduuridega tuleks seetõttu oodata vähemalt 12 kuud infarkti toimumisest, 6 kuu möödudes võib ettevaatlikult alustada tavalise hambaraviga.

Bakteriaalne endokardiit on haigus, mille korral kahjustatud südameklappidel või endoteelil hakkavad kasvama sinna vere kaudu sattunud bakterid. Kuna suukirurgiliste protseduuride käigus võivad mikroobid verre sattuda, on endokardiidiriskiga patsientidel (nt südameklapirikkega) tähtis oma haigusest teavitada hambaarsti. Profülaktiliste antibiootikumide võtmine ja hoolikas ravi planeerimine viivad riski miinimumini. Kui endokardiidirisk on väga suur ja kaasuvad muud haigused, võib ravi hambaimplantaatidega olla vastunäidustatud.

Osteoporoos ehk rahvakeeli luude hõrenemine tabab peaaegu üht kolmandikku üle 60 aasta vanustest patsientidest, naisi poole rohkem kui mehi. Riskifaktorid on kõhn kehaehitus, suitsetamine, vähene füüsiline aktiivsus ja kaltsiumi ebapiisav saamine toidust. Osteoporoos mõjutab raviplaani hammaste asendamisel implantaatidega, pole aga sugugi mitte vastunäidustus. Implantaatide üks roll on just luukoe säilitamine selle koormamise läbi. Osteoporoosiga patsient vajab pisut erinevat raviplaani: tuleb kasutada olemasolevat luud tihendavat kirurgilist tehnikat, pikendada paranemisaega ja implantaate järk-järgult koormata. Igal juhul mõjutab luukoe stimulatsioon selle tihedust suurendavalt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ei vanus ega haigused ole takistus parima võimaliku hambaravi saamiseks. Mõnikord tuleb veidi oodata, mõnikord pisut kauem ja hoolikamalt planeerida, aga aidata saame peaaegu kõiki.