Piimahammaste kulumise häired

7. juuni 2002


Igal kolmandal lapsel on piimahambad kulunud kas peetunult, ebaühtlaselt või patoloogiliselt. Kuidas see mõjutab jäävhammaste arengut ning mida saab selle vastu ette võtta?

Igal kolmandal piimahammaskonnaga lapsel on hammaste kulumise häireid. Piimahammaste kulumine on füsioloogiline protsess, põhjuseks ühelt poolt kasvav funktsionaalne koormus seoses mälumisfunktsiooni aktiivsuse arenemisega, teiselt poolt ajutiste hammaste emaili struktuuri ja omaduste muutused, mis kutsuvad esile juurte resorptsiooni. Füsioloogilise kulumise esimesed tunnused tulevad ilmsiks kolmeaastase lapse lõikehammaste piirkonnas, 45-aastasel lapsel jõuab kulumine silmahammaste ja purihammaste piirkonda. Ajutiste hammaste kulumisega kindlustatakse alumise hambakaare sujuv libisemine ülemise hambakaare suhtes, luuakse optimaalsed tingimused täisväärtuslikuks mälumiseks ja õige hambumuse formeerumiseks. Eristatakse piimahammaste peetunud, ebaühtlast ja patoloogilist kulumist.

Peetunud kulumine

Hammaste vahetumiseks ettevalmistavas perioodis piimahammaste kulumise tunnused puuduvad, silmahammaste ja purihammaste köbrud säilitavad tavalise suuruse ja kuju, ei ole kulunud pindu. Kulumise peetuse põhjuseks on:

  • tugeva ja jämedakoelise toidu vaegus lapse toiduratsioonis;
  • mälumislihaste toonuse langus suuhingamise tõttu, kroonilised haigused, organismi konstitutsionaalsed iseärasused;
  • karioossed hambad, millest on tingitud mälumisliigutuste säästev iseloom;
  • alalõua vertikaalsete liigutuste ülekaal külgmiste jahvatavate liigutuste üle;
  • jäävhammaste kaasasündinud puudumine.

Arsti taktikaks on valikuline hammaste lihvimine. Etapiviisilise lihvimisega saavutatakse ühtlane hulgikontakt ülemiste ja alumiste hammaste vahel alalõua erinevate asendite korral ülalõua suhtes. Õige lihvimise kriteeriumiks on alumise hambakaare vaba libisemine ülemise suhtes eesmises ja külgmistes asendites, säilitades ülemiste ja alumiste hammaste vahelise kontakti. Lihvitud hammaste emaili tuleb profülaktilisel eesmärgil töödelda mineraliseerivate ainetega.

Üksikhammaste, hambarühmade ja kogu hammaskonna lihvimine on hambumuse arengu eri faasidel ikka ja jälle hädavajalik. Ortodondid kasutavad hammaste lihvimist hambumuse arengu suunamiseks. Näiteks kui jäävsilmahambal on ruumipuudus, siis saab ära kasutada teise piimapurihamba ja teise jääv eespurihamba eri suurusi. Lihvides teise piimapurihamba eesmisi pindu, suruvad jäävsilmahambad edasisel läbilõikumisel esimese piimapurihamba tahapoole ja paigutuvad õigesti (joonis 1). Seda moodust soovitatakse sagedamini kasutada. Loomulikult ei saa sel viisil kõrvaldada ulatuslikke väärarenguid. Soovitatakse ka lihvida piimasilmahammast, kui ei jätku ruumi külgmistele jäävatele lõikehammastele, ja ka piimapurihambaid, kui puuduvad teised jäävad eespurihambad. Kõik need meetmed on head, et valvata ja suunata hammaste vahetust.


Joonis 1. Piimahammaste lihvimine: a) külgmiste jäävate lõikehammaste vähese ruumipuuduse korral võib lihvida piimakaniine, b) jäävate silmahammaste vähese ruumipuuduse korral võib lihvida teiste piimapurihammaste eesmiseid pindu.

Sundhambumuse (progeenia, risthambumus jt.) ravi õnnestub vaid erandjuhtudel hammaste lõikeservade või mälumispinna köprude lihvimiseta (joonis 2). Sellistel juhtudel on häiritud alalõua liikumine liugtakistuse tõttu. Mõnel juhul saab risthambumust ravida ainult piimahammaste lihvimisega.


Joonis 2. Piimahammaste lihvimine progeense hambumuse korral.

Kui jäävmolaaarid on juba lõikunud, siis säilitavad need sundsuunamise ja piimahammaste lihvimisest üksi ei piisa risthambumuse raviks, vaid tuleb kasutada ka ortodontilisi aparaate.

Ebaühtlane kulumine

Enamiku hammaste progresseeruva kulumise foonil jäävad mõned hambad kulumata. Sagedamini jäävad kulumata piimasilmahambad. Seda seletatakse asjaoluga, et nad asuvad hambakaarte pöörde piirkonnas ja allutatakse vähem funktsionaalsele koormusele. Piimahammaste ebaühtlase kulumise korral kaovad ülemiste ja alumiste hammastevahelised hulgikontaktid ja väheneb hambakaarte oklusioonitasapinna üldpind, mis viib mälumisefektiivsuse langusele. Üheks kompensatoorseks mehhanismiks selles olukorras on alalõua nihkumine ette või küljele, millega saavutatakse oklusioonikontaktide suurenemine hambakaarte vahel. Alalõug nihkub ka seetõttu, et kulumata köbrud silmahammastel loovad enneaegsed kontaktid, mis takistab hambakaarte õiget sulgumist.

Püsiv harjumus nihutada alalõuga ette või küljele põhjustab lihasfunktsiooni ümberkujunemise, alalõualiigese elementide vahekorra muutumise, risthambumuse või progeense hambumuse formeerumise, viimast soodustab ülalõua eesosa kasvu blokeerimine alumiste kulumata kaniinide köprude tõttu.

Arsti taktika piimahammaste ebaühtlase kulumise korral seisneb enneaegsete kontaktide selgitamises kopeerpaberi abil ja järgnevas kulumata köprude lihvimises. Kui see ettevõtmine on õigeaegne, normaliseerub kohe alalõua asend, kõrvaldatakse traumaatiline oklusioon.

Harjumuse korral nihutada alalõuga tugevalt ette või küljele on pärast kulumata köprude lihvimist näidustatud harjutuste kompleks alalõuga ette lükkavate lihaste toonuse vähendamiseks, valmistatakse peamüts ja lõuatsikape öösiti kasutamiseks. Soovitatakse mäluda alalõua nihkumisele vastassuupoolega.

Ajutiste hammaste peetunud ja ebaühtlase kulumise profülaktika seisneb selles, et lapse toiduratsiooni tuleb õigeaegselt lülitada kõva toitu, selgitada loiu, aeglase mälumisega lapsed ja parandada nende mälumisefektiivsust, suurendada järkjärgult tugeva konsistentsiga toiduainete osatähtsust lapse toiduratsioonis, samaaegselt kontrollivad lapsevanemad või koolieelse lasteasutuse personal mälumisfunktsiooni. Suur tähtsus on ninahingamise õigeaegsel normaliseerimisel.

Patoloogiline kulumine

Ajutiste hammaste kõvakoed hakkavad kuluma normaalsest varem ja intensiivsemalt. Sageli kuluvad piimahammaste kroonid igemetega ühetasaseks. Patoloogilise kulumise põhjused on mitmesugused: kõvakudede arenguhäired (ebatäiuslik amelogenees, Capteponti haigus), hambakudede mineralisatsioonihäired raseduse patoloogilise kulu tõttu, sünnitraumad, hüpoplaasia generaliseerunud vorm, bruksism e. hammaste krigistamine, mälumishammaste enneaegne kaotus.

Patoloogilise kulumise profülaktika seisneb selles, et looteperioodil püütakse kindlustada hammaste täisväärtuslikku mineralisatsiooni, selgitatakse ja kõrvaldatakse õigeaegselt bruksismi põhjused, puuduvad hambad asendatakse vajadusel eemaldatavate proteesidega.

Tuleb meeles pidada, et generaliseerunud patoloogilise kulumise korral väheneb oklusioonikõrgus, seetõttu ei saa jäävhambad lõikuda vajalikus pikkuses. Alumiste tsentraalsete jäävintsisiivide lõikumise perioodis võib alalõug ette nihkuda, millele järgneb reflektoorselt progeense hambumuse formeerumine. Seepärast peab sellised lapsed esmajärjekorras saatma ortodondi vastuvõtule.

-----
Projekt "Suuõõne haigused ja nende ennetamine"