Instrumendid

Andres Laidroo meditsiinitehnika hooldusinsener
20. mai 2011


Arstipaneeli instrumentide tutvustus

Pustel

Enamlevinud on 3-funktsioonilised õhu-vee pustlid, mis väljutavad kas ühtlast veejuga, kuiva õhujuga või õhuga pihustatud udu (spray).

Parematel pustlitel (KAVO) on 3 düüsi, mille topelt-düüsi keskmisest avast tuleb vesi ja spray (udu) režiimis tuleb veekanalit ümbritsevast ringkanalist vee pihustamiseks vajalik õhk ning ainult õhuga pusteldamisel suletakse vee pihustusõhu kanal ja õhk väljub vaid lisa-õhudüüsist.

Lihtsamatel pustlitel võib esineda see viga, et peale vee kasutamist (loputust) jääb veekanalisse 2-3 tilka vett. Kui nüüd avada vaid õhuklapp, võib düüside juures väljuva õhu tekitatud vaakum need veekanalis olnud veetilgad kaasa imeda ja seetõttu koos õhuga välja paiskuda. Pinna kuivatamise protseduuril tuleks siis esimene sorts niisket õhku süljekaussi lasta. 3 düüsiga pustlitel seda probleemi ei tekki.

Mitmefunktsioonilised pustlid on lisaks valgusega ja pustli sisese elektrilise veesoojendiga (boileriga). Kui boiler asub seadme aparatuuriosas, siis algul tuleb pustlist ikka jahedat vett, kuni voolikud täituvad boilerist tulnud sooja veega. Pustli sisese boileri korral tuleb aga kohe soe (36 kraadi) vesi.

Pustel on arstipaneeli üks põhielemente. Sageli tellitakse lisapustel ka assistendipaneelile.

 

Aeglane puur ehk mikromootor

Vanematel, aga ka kaasaegsetel lihtsamatel seadmetel kasutatakse suruõhumikromootoreid. Õhumootori eeliseks on nende lihtsus ja pikaaegse ülekoormuse taluvus. Õhumootori ülekoormamisel väheneb tema kiirus kuni seiskumiseni ilma rikkimineku ohuta.

Hästi sobib ta raskemateks, näiteks proteeside lihvimise töödeks. Õhumootori puuduseks on aga vähene reguleeritavus (4 000 – 20 000 p/min) ja liiga pehme koormuskarakteristik, see tähendab, et väiksematel töökiirustel sõltub mootori kiirus palju mehaaniliset koormusest, muutudes eriti häirivaks juureravi töödel.

Mõningaid arste häirib ka õhumootori suurem akustiline (kasutatud õhu väljumise) müra.

Elektriliste mikromootorite pöörlemiskiirus ei sõltu nii palju mehaanilisest koormusest.

Harjadega mikromootorid on väga laiade kiiruse reguleerimise võimalustega (400 – 40 000 p/min), kuid neid pole soovitav üle koormata ja peab arvestama, et tavaliselt 2-4 aasta tagant vajavad nad mootori kontaktharjade vahetust. Harjade vahetust ei tohi liiga pikalt edasi lükata, sest siis võivad halvast kontaktist tingitud sädelemise tõttu ära põleda ka rootori kollektori lamellid. Uus rootor aga maksab 20-30 korda rohkem kui söeharjad. Harjad tuleks vahetada kohe kui tunnete, et mootor töötab katkendlikult või jääb vahel seisma ja puurist pisut keerates hakkab uuesti tööle.

Harjadeta mikromootorid on kõige kaasaegsemad, töökindlamad ja vaiksemad. Harjadeta mikromootorite töökiirus on koormusest sõltumatu vahemikus 2000 -40 000 p/min.

Tänapäeva arstide nõudmisi rahuldavad reeglina vaid valgusega INTRA-matik-mikromootorid, mis on varustatud mootorisiseste spreikanalitega.

Mikromootoritega kasutatakse põhiliselt nurkotsikuid ja eritöödel (põhiliselt proteesitöödel) sageli ka sirgotsikuid, mis kannatavad suuremaid mehaanilisi koormusi.

 

Nurkotsikud

Standard-nurkotsikud (preparatsioonitöödeks) on 1:1 ülekandega (markeeritakse sinise triibuga), see tähendab, et puur või muu pöördinstrument pöörleb sama kiiresti kui mikromootor. Näiteks aeglustaval nurkotsikul (markeeritakse rohelise triibuga) ülekandega 10:1 pööleb puur 10 korda mootorist aeglasemalt. Kiirendaval otsikul (punase triibuga markeering) 1:5 pöörleb puur 5 korda kiiremini kui mootor. Kiirendavates nurkotsikutes kasutatakse 1,6 mm sileda sabaga turbiinipuure.

Toodetakse väga palju einevate ülekandearvude ja kasutusotstarbega nurkotsikuid. Vahetatavate peadega nurkotsikute kasutamisel peab arvestama nii otsiku alaosa kui pea ülekandetegurit.

Kirurgilised otsikud on kergesti lahtivõetavad ja puhastatavad, taluvad suuremaid koormusi ja enamikel juhtudel väliste veekanalitega, et saaks kasutada füsioloogilisi ja muid ravilahuseid.

Profülaktilised otsikud on mõeldud lihvimis- ja poleerimistöödeks, nende konstruktsioon on selline, mis takistab abrasiivse lihvimispasta sattumise otsiku sisemusse. Kuna abrasiivse pasta sattumine puurihülsi, lukustusmehhanismi, laagrite ja hammasrataste vahele neid väga intensiivselt kahjustab, siis seetõttu ei olegi soovitav standardotsikuga lihvimistöid teha.

Enamiku tootjate nurkotsikud on peaga kokku ehitatud, kuid näiteks väga paljudel KAVO nurkotsikutel on nurkotsiku pea lihtsalt vahetatav, võimaldades väiksemate kuludega suuremat ülekandearvude ja kasutusotstarbe varieerimist. Üldjuhul on ka nende peade remont mõnevõrra odavam.

1:1 ja aeglustava ülekandega nurkotsikutes kasutatakse puure ja muid pöörlevaid instrumente, mille saba läbimõõt on 2,35 mm, saba nurk on fikseerimiseks ära lõigatud ja saba lõpus asub lukustussoon.

Kiirendavates nurkotsikutes (1:5) kasutatakse aga 1,6 mm sileda silindrilise sabaga nn. turbiinipuure.

NB! PUURIDE JA MUUDE PÖÖRLEVATE INSTRUMENTIDE VALIKUL TULEB KINDLASTI JÄRGIDA KA VASTAVA INSTRUMENDI MAKSIMAALSELT LUBATUD PÖÖRLEMISKIIRUST, MILLE EIRAMINE PÕHJUSTAB OTSIKUTE ENNEAEGSET PURUNEMIST JA HALVIMAL JUHUL VÕIB LÕPPEDA KA TRAUMAGA! Näiteks 1:5 kiirendava nurkotsiku kasutamisel on puuri maksimumkiirus õhumootoriga 100 000 p/min ja elektrimikromootori korral 200 000 p/min.

Iga hambaraviseade peaks olema komplekteeritud vähemalt 2 nurkotsiku ja 2 turbiinotsikuga, et vajadusel saaks rikki läinud otsiku remonti saata. Eesti kurb praktika aga näitab, et sageli pole majas ühtki varuotsikut ja ja kui remondimees 10 minutiga kohale ei jõua ja purunenud otsikut silmapilkselt korda ei saa, siis on süüdi ikka remondimees. Enamikus Euroopa maades, kus on kohustuslik iga patsiendi järel otsikute autoklaavimine, nõutakse iga seadme juurde 4 otsikute komplekti olemasolu (1 töös, 1pesus, 2 autoklaavimisel) +kliiniku peale 1 komplekt remondivaruks!

 

Kiire puur ehk turbiinpuur

Turbiinpuur on sõna otseses mõttes tõesti väga kiire puur, sest turbiinpuuri pöörlemiskiirus võib olla kuni 400 000 – 500 000 pööret minutis. Turbiinotsik koosneb korpusest, suruõhuga käitatavast kiirekäigulistel kuullaagritel pöörlevast turbiinirootorist, mille sees asub puurihülss koos puuri lukustus-mehhanismiga. Enamike turbiinide rootorid meenutavad alumiiniumist väljafreesitud labadega ratast. Näiteks Morita turbiinil on aga 2-astmeline rootor, kus õhuenergiat kasutatakse ratsionaalsemalt, saavutades suurema võimsuse ja väiksema vibratsiooni.

Valdav enamus turbiinotsikute tootjaid on asendanud teraskuulidega kuullaagrid metallokeraamiliste kuulidega kuullaagrite (rahva keeles keraamilised laagrid) vastu, mis on halbades määrimistingimustes pikema tööeaga. Asi on selles, et metallokeraamilised (metallkarbiidist) kuulid suudavad tänu mikropoorsusele imada endasse mingi koguse õli, mis õlitamisperioodide vahel aitab laagrit määrida. Metallokeraamiliste kuulidega laagrite oluliselt pikem tööiga realiseerub aga vaid siis, kui turbiini tööõhk on täiesti kuiv. Kui tööõhk sisaldab aga lausa kondensvett, võivad nad aga teraskuulidega laagritest mõnikord isegi kiiremini puruneda. Seetõttu olekski soovitav hambaraviseadme toiteks kasutada kuivatiga kompressorit!

Turbiinotsikute üheks üsna oluliseks kvaliteedinäitajaks, mida meil pole eriti teadvustatud, on nn tagasi-imu efekt. Tuleneb see sellest, et turbiini tööõhu sulgemisel (jala pedaalilt eemaldamisel) jätkab kiirusega ca 450 000 p/min pöörlev rootor inertsist mõnda aega pöörlemist, töötades sel ajal ventilaatorina imedes puuri lähedalt õhku koos süljega ja puhub selle turbiini kanalitesse. Turbiini taaskäivitamisel puhutakse aga see õhk koos mikroskoopiliste süljeosakestega patsiendi suhu tagasi. Sama patsiendi puhul pole sellest erilist probleemi, kuid kui patsientide vahetumisel ainult otsikud pealt desinfitseeritakse, võib turbiinotsik teoreetiliselt minimaalse koguse eelmise patsiendi sülge järgmisele patsiendile suhu pritsida. See tagasi-imu efekt on probleem, millega tuntumad turbiinotsikute tootjad tõsiselt võitlevad – mõned rohkem, mõned vähem edukalt. Tagasi-imu efekti suurus oleneb nii turbiinotsiku kui hambaraviseadme konstruktsioonist ja tehnilistest lahendustest.

Enamik tänapäeval toodetavaid turbiinotsikuid ühendatakse õhuinstrumendi voolikuga konkreetse firma standardile vastava kiirliite abil. Vaid mõned economy klassi turbiinotsikud tuleb otse vooliku otsa keerata. Vooliku külge ühendus on aga unifitseeritud ja euroopas tänapäeval on levinuim nn. 6-toru standard: kõige jämedam toru on turbiini tagastusõhu jaoks, sellest pisut peenem toru peale tuleva tööõhu jaoks, nende kõrval 2 peenikest toru vee ja spraiõhu jaoks ning suurtest torudest teisel pool 2 elektrikontakti valgusallika toiteks.

Olenevalt tootjafirmast võib turbiini valgusallikas asuda kas kiirliite sees (Näiteks NSK, Sirona ja KAVO), või turbiinotsiku sees (W&H, Faro, Castellini). Valgusallikana on seni kasutatud miniatuurseid kõrgsurve halogeenlampe pingele 3,2V.

Need lambid on kahjuks aga praktiliselt igal tootjal erineva sokliga, kuna tootjad on huvitatud, et saaks kasutada vaid nende standardi lampe. Näiteks KAVO-l ja Sironal läheb üks pirn kõigile otsikutele. Osadel firmadel (NSK, W&H) on aga isegi firma siseselt kõigi otsikute (turbiin, mikromootor ja skailer) lambid erineva sokliga, mis teeb isegi tehnikameestele õige lambi leidmise üsna tülikaks.

Tänapäeval hakkavad üha laiemalt levima aga oluliselt väiksema energiatarbega valgusdiood- ehk LED lambid. LED lampide monokromaatiline valgusspekter pole minu arvates täna veel piisavalt arenenud, et halogeenlampe asendada. Jah, otse peale vaadates võib ta tunduda tänu oma sinakale toonile halogenist oluliselt eredam, kuid märjalt pinnalt peegeldunud valgus jääb nõrgemaks. Ma ei taha poppi tulevikutehnoloogiat halvustada, kuid ka mitmed arstid kes algul LED-idest väga vaimustusid, on hiljem pisut pettunud. Mõnedele aga meeldib endiselt. Ilmselt mängib oma rolli ka silma tundlikkuse eripära. LED-lambid on halogeenidest oluliselt pikema tööeaga.

 

Turbiinpuuri tellimine

NB! TURBIINIPUURIDE TELLIMISEL PEAB OLEMA ERITI TÄHELEPANELIK!!!

Tavaliselt vaadatakse puuride tellimisel vaid 3 parameetrit: tööosa kuju, karedust ja vahel ka pikkust. Need on küll olulised praktilise töö tegemise seisukohalt, kuid äärmiselt olulised on ka PUURI TÖÖOSA LÄBIMÕÕT, PUURI SABA TEGELIK LÄBIMÕÕT JA MAKSIMAALNE LUBATAV PÖÖRLEMISKIIRUS!!!

Puuri pikkus ja tööosa kuju on kaugelt silmaga näha. Kui karedust hästi ei näegi, saab karedusastet tuvastda ka puuri sabale kantud rõnga värvi järgi. Korrektsed turbiinotsikute tootjad näitavad otsiku passis ära kasutatava puuri tööosa maksimaalse läbimõõdu.

Turbiinotsikutes tohib kasutada vaid puure, mille tööosa läbimõõt on alla 2,5 mm. Näiteks KAVO turbiinotsikutes tohib kasutada vaid kuni 2,2 mm puure. Minu praktikas nähtuist üks kurioossemaid oli see, kus arst oli kusagilt hankinud turbiinotsikusse sobiva 1,6 mm mandrelli koos 12 mm lihvimiskettaga ja ise kiitis oma leiutist, et maru hästi lihvib. Seda ma täitsa usun, et hästi lihvib, kuid kui 12mm lihvketas 450 000 p/min juures peaks patsiendi suus purunema, siis ta tõenäoliselt lendab läbi patsiendi põse päris sügavale seina sisse.

Teine väga oluline parameeter on puuri maksimaalselt lubatud pöörete arv. Kaasaegsed turbiinid teevad 400 000 – 500 000 p/min. Kallimad, pöörete piirajaga turbiinid töörežiimis ca 300 000 – 350 000 p/min. Seega tohiks tubiinotsikutes kasutada ainult neid puure, mille maksimaalne lubatud kiirus on ÜLE 300 000 p/min!!!

Kõige kurvem asja juures on see, et lubatud pöörlemiskiirust pole võimalik hiljem pakendist välja võetud puuril tuvastada. Osa tootjaid kannavad selle numbri ka pakendile, kuid osad mitte ja siis saab seda teada vaid kataloogist tehasekoodi järgi. Tehasekoodi aga puuril pole, on vaid pakendil.

Ükski tootja ei taha sihilikult halbu puure toota, kuid mõned tootjad lihtsalt ei oska häid puure toota, mõned tootjad lasevad müüki ka lubamatult suurte hälvetega puure ja ka väga korrektsetel tootjatel ei tule kogu toodang ideaalkvaliteediga. Korrektsetel tootjatel käivad kõik puurid läbi katsestendist, kus järjest suurendatakse pöörlemiskiirust kuni vibratsioon läheneb lubatud piirväärtuseni. Puurid sorteeritaksegi maksimaalse lubatud kiiruse järgsetesse kvaliteediklassidesse, saades vastava tootjakoodi.

Asi on selles, et näiteks puuri tööosa teemantpuruga katmisel ei pruugi puur jääda ideaalselt tasakaalustatuks, mis põhjustab puuri vibreerimist. Vibreeriv puur tekitab aga rootori laagritele ja puuri lukustusmehanismile suuri ülekoormusi, mis viib rootori enneaegse riknemiseni. Alla 300 000 p/min turbiinipuure soovitan kasutada vaid kiirendavate nurkotsikutes või 1,6 mm zangaga (haaratsiga) sirgotsikutes.

Puurikataloogides leiate peale maksimaalse lubatud pöörlemiskiiruse numbri ka sellest harilikult oluliselt väiksema numbrina puuri soovitusliku pöörlemiskiiruse. See on optimaalne kiirus, mille juures puur töötab kõige paremini. Seda optimaalset kiirust saate praktiliselt kasutada vaid kallimate kesk- ja kõrgema klassi hambaraviseadmete mudelite puhul, millel saab turbiini kiirust reguleerida, see on seadme monitorilt kontrollitav või saab seada soovitava piirkiiruse. Paljudel lihtsamatel odavamatel seadmetel töötab pedaal vaid instrumendi sisse-välja lülitina, see tähendab, et puur kas seisab või töötab maksimumpööretel.

Palun pidage meeles, et turbiinirootorite suurimaks vaenlaseks võib saada pealtnäha ilmsüütu pöörleva puuri ümber keerduv vatt, marlitampoon või isegi kummikinnas! Kui täiskiirusel pöörlev puur haagib enda ümber vati, marli või isegi kummikinda, põhjustab see praktiliselt momentse puuri seiskumise, kuid rootor oma suurema inertsi tõttu nii kiiresti ei peatu. Halvimal juhul kuumeneb hõõrdumise tõttu puurisaba ja puuri lukusti zanga kokkupuutekoht sedavõrd, et puurisaba keevitub zangaga kokku. Olen oma praktikas kümneid rootoreid pidanud koos sisse keevitunud puuridega prügikasti viskama. Kui õnneks läheb, võib isegi õnnestuda puur näpitsatega rootorist välja sikutada, kuid reeglina on siis puurisabal näha libisemisest tingitud rõngakujulised triibud. Sellised triibulise sabaga puurid tuleks koheselt kasutusest kõrvaldada, kuna võivad ka teise töökorras rootori lukusti lõplikult rikkuda.

Juhul kui Teil peaks turbiinotsik koos otsas oleva puuriga kogemata põrandale kukkuma, siis soovitan see puur kasutusest kõrvaldada, sest vähemalt 90% tõenäosusega on see puur nüüd pisut kõver.

Kui Te töötamise ajal tunnete, et mõne puuriga töötamisel turbiinotsik käes pisut, vaevumärgatavalt rohkem rohkem „suriseb“ ehk vibreerib, on tõenäoliselt tegu kõvera või teemantkatte ebaühtlase kulumise tõttu tasakaalust välja läinud puuriga, mida ei soovita rohkem kasutada.

Turbiinipuuride saba standardmõõt (rootori puurihülsi siseläbimõõt) on 1,6 mm. Selleks, et puuri saaks ilma vaevata rootorihülsi sisse lükata, peaks puuride saba mõõt olema 1,58 – 1,59 mm. Puurisabade maksimummõõtu 1,59 mm kontrolivad kõik tootjad korrektselt, sest kui puur otsikusse sisse ei mahu, siis saadab ju arst selle kui praakpuuri koheselt tootjale tagasi.

Eriti sageli kohtab odavate puuride hulgas alamõõdulise sabaga puure, sest seda arst kohe ei pruugi märgata ja tihti algul võib isegi lukusti seda puuri päris edukalt kinni hoida. Kui puur on alamõõduline, siis jääb puurisaba ja rootori puurihülsi vahele väike lõtk, mistõttu lukusti kulub kiiresti ja ei suuda puuri varsti enam piisavalt tugevalt kinni hoida ja lukusti purunemisel või liigsel kulumisel võib puur halvemal juhul patsiendile kurku kukkuda. Loodan, et iga hooldusmehe kohvris leidub ka puurilukusti korrasoleku kontrollimise tester.

Kui puurisaba on alamõõduline, kasutatakse pisut kõveraid puure, või ületatakse pidevalt maksimaalset lubatud pöörlemiskiirust, tuleb kallis rootorivahetus ettenähtust palju kiiremini (sageli juba paari kuu järel). Rootori sees asuva puuri lukusti kulumine või purunemine on peamine põhjus, miks tuleb rootoreid välja vahetada, sest korralikult õlitatud keraamilised laagrid kestavad kauem.

 

Skailer ehk kiviriist 

Tänapäevase hambaraviseadme arstipaneeli põhivarustusse peaks kuuluma ka kiviriist, mis koosneb kõrgsageduslikke võnkeid tekitavast otsikust ja selle otsa keeratavast konksukujulisest tööriistast. Kõrgsagedusliku võnkumise tekitamise põhimõtte järgi jagunevad skailerid 3 gruppi:

1. Õhuskailer

Õhuskaileri otsikus tekitatakse 5 -7 kHz sagedusega võnkumine (5-7 tuhat võnget sekundis) mehaanilise suruõhugeneraatori abil. Eeliseks on lihtne ja küllalt töökindel ehitus ning suur võnkeamplituud, need ühendatakse standardse õhuinstrumendi (turbiini ja õhumikromootori) vooliku otsa.

Tuntumad firmad pakuvad ka õhuskailereid turbiini kiirliite ühendusega, mis teeb eriti lihtsaks skaileri lisamise seadmele, millel varem seda polnud ja osa mudeleid on ka valgusega.

Skaileri kasutusvõimalused ei piirdu sugugi vaid hambakivi eemaldamisega. Üks tugevaim tootja KAVO pakub üle 50 erineva õhuskailerile sobiva instrumendi: kivieemalduseks, periodontia, endodontia, retrograadse kirurgia, luukirurgia ja eripreparatsioonide teostamiseks. Väga efektiivne ajutiste täidiste ja ka hambakroonide eemaldamisel ja samuti täidiste tihendamiseks.

Eeliseks on veel suhteliselt suur võimsus, suhteliselt madala võnkesageduse tõttu ei tekki kudede ohtlikku ülekuumenemist. Mõningaseks puuduseks aga kõrvaga kuuldav ja hambal tunnetatav vilin; kuna instrument vibreerib suhteliselt kaootilistes suundades, peab olema eriti kivi eemaldamisel ettevaatlik, sest instrumendi teraviku hambapinnaga risti sattumisel võib teravik kergesti hambavaapa kahjustada.

2. Magnetstriktsioon skailer

Magnetstriktsioon skailerites tekitatakse ultrahelisagedusega (25-30 tuhat võnget sekundis) võnkumine seadmes asuva elektroonilise kõrgsagedusgeneraatori ja magnetstriktsioonotsiku vahendusel. Kõrgsagedusgeneraatoris toodetud vool juhitakse otsikus asuvasse mähisesse, mis tekitab kõrgsagedusliku magnetvälja. Pooli sees asub niklisulamist südamik mis kõrgsagedusliku magnetvälja mõjul kord pikenedes, kord lühenedes (ca 10 mkm) muudab manetilised võnkumised mehaaniliseks võnkumiseks.

Enamikel juhtudel on konksukujuline instrument keevitatud südamiku külge, mistõttu tuli instrumente vahetada koos südamikega. Kuna kõrgsagedulikult kippusid mõnevõrra võnkuma ka mähisekeerud, mis põhjustas sagedasi mähise lühiskeerde ja seetõttu otsikute riknemist, siis tänapäeval neid praktiliselt juurde ei toodeta.

3. Piesoskailer

Tänapäeval kasutatakse valdavalt piesoeletrilise muunduriga väga töökindlaid skaileri otsikuid. Seadmes asuvas elektroonilises kõrgsagedusgeneraatoris toodetud kõgsageduspinge juhitakse otsikus asuvale piezokristallile, millel on omadus vahelduva eletrivälja mõjul pisut pikeneda ja lüheneda.

Skaileri tööks vajaliku amplituudi saavutamiseks (20-30 mkm) ühendatakse 5-7 piezokristallseibi järjestikku. Piezoeletrilise otsiku võnkesagedus on ainult otsiku telje suunaline, mis ei kahjusta hambavaapa. Piezoeletriliste otsikute võnkesagedus on üldjuhul 27-35 kHz (27 000 – 35 000 võnget sekundis).

Tulenevalt väga kõrgest töösagedusest on neil palju olulisi eeliseid: inimkõrvale kuuldamatu, nii kõrge võnkesagedus paralüseerib pea täielikult närvi tundlikkuse, veekeskkonnas ultrahelisagedusega võnkuva instrumendi ümber tekkib tugev kavitatsioonieffekt (intensiivne mullide eraldumine), mistõttu instrumendi otsa küljega sisuliselt silitatakse piki hambapinda kus põhitöö teevad mullid ja ülikiired veekeerised mis säästab hambavaapa.

Piesoskailer vajab tööks intensiivset veekeskkonda (vesijahutust). Ilma veeta on kudede ülekuumenemisohu tõttu piesoskaileri kasutamine rangelt keelatud. Ka piesoskaileri otsikule saab ühendada päris plju eri otstarbega instrumente. Kuna instrument moodustab ühe osa võnkesüsteemist, siis tohib otsiku otsa keerata vaid sama firma instrumente. Instrumendi (konksu) mehaaniline võnkesagedus peab ühtima generaatori ja otsiku võnkesagedusega, mis põhjustab resonantsi korral instrumendi otsa 2-3 korda suurema amplituudi. Sellesama instrumendi kulumisest tingitud resonantssageduse hälbe pärast tulebki instrumendid välja vahetada juba 1-2 mm kulumise korral. Sageli küsitakse imestunult, et konksul on ju pikkust veel küllalt, miks ma peaks ta välja vahetama. Kvaliteetsemad otsikud on valgusega.

 

Valguskõvastav ehk polümerisatsioonilamp

Halogeenhõõglampidega polümerisatsioonilampide ajastul olid nad suured ja rasked, ning seetõttu enamasti iseseisvad lisaseadmed.

Väikeste, ökonoomset ja kergete LED- lampide ajastul oleks aga otstarbekam pigaldada see hambaraviseadme külge, kus nad on kergesti igal hetkel kättesaadavad ja väheneb ka lambi juhusliku põrandale kukkumise oht.

Kui arst töötab põhiliselt üksi (kahel käel) peaks lamp asuma arstipaneelil (pealtvoolikutega seadme korral pole siis ka lambi mahakukkumise hirmu) . Kui arst töötab koos assistendiga, võiks lamp paikneda assistendipaneelil, kuna siis on kõvastamistöö enamasti assistendi teha. Mõnel juhul on peetud vajalikuks seade 2 lambiga komplekteerida.

Korduvlaetavate akudega polümerisatsioonilambid on suure mobiilsuse ja liikumisvabaduse tõttu küll väga mugavad, kuid iga mugavus maksab midagi. Akulampide puuduseks on vajadus neid perioodiliselt laadida ja arvestama peab ka tuntava lisakuluga, kuna enamuse akude eluiga on vaid 1-3 aastat (500 – 1000 laadimis-tühjendustsüklit).

Eriti ettevaatlik soovitan olla väga väikesemõõduliste akulampide suhtes, sest mida väiksem aku, seda suurema ülekoormusega ta töötab vjaliku valgusvõimsuse saavutamiseks ning seetõttu on väikeste akude eluiga reeglina oluliselt lühem.

 

Õhkabrasioonotsikud

Õhkarasioonotsikud leiavad Eesti hambarstide seas üha laialdasemat kasutamist. Tinglikult võib need jagada 2 alaliigiks - nn soodapritsid ja liivapritsid.

Profülaktilised „õrnad“ õhkarasioonotsikud (rahvakeeles SOODAPRITSID) töötavad söögisooda NaHCO3 baasil valmistatud maitse- ja muude erilisanditega pulbriga ja on mõeldud hammaste poleerimiseks peale skaileriga hambakivi eemaldust, aga ka kergemate hambakivi- ja muude ladestuste ja suures osas ka suitsetamisest ja kohvist tingitud tumenemise vähendamiseks.

Need otsikud paiskavad välja õhu-soodajoa, mida lehvikuna ümbritseb veekardin, mis väldib soodatolmu lendumise ja ühtlasi pisut pehmendab töötlust.

Otsikud ühendatakse õhuinstrumendi vooliku otsa kiirliite abil tavaliselt turbiini asemele, kuid sageli paigaldatakse arstipaneelile selleks ka lisavoolik.

Tuntumad levinuimad soodapritsid on EMS Airflow Handy ja KAVO Prophiflex. KAVO toodab neid vaid oma Multiflex kiirliitele sobiva tagaosaga, kuid EMS toodab enamuse levinumate kiirliidete jaoks (tellida tuleb Teie turbiinide kiirliitele sobiva tagaosaga otsik.

Soodapritsid töötavd hästi ja ummistustevabalt vaid siis kui kui Teie hambaraviseadet toidab kuivatiga kompressor. Väiksem niiskuse mõjul paakumisoht on mikro-graanul pärlsooda kasutamisel (näiteks KAVO ProphiPearl).

 

Karmid õhkabrasioonotsikud (rahvakeeles LIIVAPRITSID) on ette nähtud väiksemate preparatsioonitööde tegemiseks (praod, fissuurid, raskesti ligipääsetavad kohad) ilma hammast oluliselt lõhkumata ning proteesitöödel pindade karestamiseks parema nakkuvuse saavutamiseks.

Suruõhk paiskab otsiku kõvasulamdüüsist välja peene korundpulbri joa (tera suurus 20-80 mkm). Levinumad on KAVO Rondoflex õhkabrasioonotsikud.

Pehmete kudede juhusliku kahjustuse vältimiseks on soovitav kofferdami kasutamine. Kuna korundpulber on väga abrasiivne, peab töötama väga ettevaatlikult, et mitte tervet hambavaapa kahjustada. Tagasipõrkunud pulber tuleb võimalikult lähedalt aspiraatoriga ära imeda.

Peale õhkabrasioon-otsikute kasutamist tuleb imursüsteemi väga põhjalikult suure veekogusega pesta. Soovitav on kasutada keemiliselt neutraalseid imursüsteemide pesuaineid (näiteks Dekaseptol). Eriti ohtlik on peale soodapritsitööd kasutada happelist pesuainet!!!