Hambaravikabineti planeerimine

Andres Laidroo meditsiinitehnika hooldusinsener
19. mai 2011


Hambaravikabineti planeerimine ja ehitus.

Kui Teil on küpsenud tõsine plaan hambaravikabineti või suurema hambaravifirma loomiseks või renoveerimiseks, jõuate heale lõpptulemusele vaid siis kui asute kõiki probleeme ja küsimusi komplektselt lahendama. Niiöelda „lipp-lipi peal lapp-lapi peale“ asjade korraldamine lõpeb enamasti ümberehitustega ja suurte lisakulutustega.

 

Eestis sagedane praktika on kahjuks umbes järgmine:

  • Tekkis äriidee
  • leidsin odavaima rendiruumi
  • palkasin kõige odavamad ehitajad remonti tegema, kes teavad hambaravikabinetist vaid niipalju, kui ise patsiendina näinud
  • kui remont lõppema hakkab, tellin vähempakkumisel kõige odavamad seadmed
  • kui masin kohal, siis selgub, et kommunikatsioonid ei sobi masinaga kokku – tellin kommunikatsioonide ümbertõsmiseks piikvasara mehed juba vahatatud põrandat üles võtma
  • leian mõne „külasepa“ kes masina lõpuks paika kruvib
  • selgub, et masinal on paljud asjad puudu, mida mina pidasin loomulikuks, et need minu komplektis sisalduvad – lõpuks jõuavad lisaks tellitud jupid kohale ja LOODAN rõõmsalt tööle hakata.
  • Sain mõni aeg kuidagi töötada – masin läks rikki – selgub, et tehnika odavmüügifirmal kust masina ostsin, pole üldsegi hooldusmeest, sest hooldusmehe pidamine pole rentaabel, rääkimata tehasekoolitused läbinud hooldusmehest, kel ka garantiitööde teostamise õigus
  • lõpuks leidsin ühest teisest firmast tehnikamehe kes pidavat asja jagama – arvatust kallimaks läks, kuid sai masina siiski liikuma, kuigi olen õnnetu, et masin ei vastanud minu lootustele - see leitud tehnikamees ise ka õnnetu, et kui mingit väga spetsiifilist originaaljuppi vaja peaks minema võib ka tema hätta jääda, sest temal selle tehasega kontakte pole ja ärimehest maaletoojal pole isegi varuosade kataloogi, rääkimata kohapeal olevatest varuosadest.

See ei olnud pliiatsist välja imetud must huumor, vaid sage sündmustejada elust enesest. Sarnast sündmuste kulgu olen ma kohanud oluliselt rohkem kui vaid paar korda.

 

Selleks, et Teie ei satuks taolisse situatsiooni soovitan tõsiselt kõik ennem põhjalikult läbi mõelda:

  • selgitage välja milline masin vastab Teie vajadustele – leidke võimalus proovida pisutki töötada Teile tehniliste andmete põhjal meeldima hakanud masinal, veendumaks et see ka praktiliselt mugav oleks, kuidas sobib see masin Teie kasvuga ja Teie tööharjumustega
  • kontrollige kuidas on potentsiaalse seadme tarnija hooldusvõimekus
  • ärge unustaga Inglise vanasõna : „Ma pole nii rikas, et osta odavat asja“. Kontrollige ka pakutava masina tegelikku väärtust, sest mõnikord võidakse ka „läikima löödud vaskmünte pakkuda kuldmüntide hinnaga“.

Ma ei kadesta konkurentide äriedu, kuid mingi kaastunne tekkis kliendi suhtes, kes ostis 50% uue masina hinnaga Soome prügimäelt üles korjatud „2 aastat“ vana autovahaga läikima löödud masina. Tundub kõik peaaegu OK, kuid kahjuks lõpetati selle mudeli tootmine juba 6 aastat tagasi. Järelikult on selle masina sünniaasta veelgi varasem. Millegipärast kuulusid ka 90% protsenti autoturul müüdavatest autodest varem Saksamaa ättidest kirikuõpetajatele, kes sellega vaid pühapäeval kirikusse ja koju sõitsid.

Kui olete leidnud omale sobiva masina usaldusväärsest firmast, alles siis alustage kabineti või kliiniku projekteerimisega ja kindlasti kaasake juba projekteerimise ajaks konsultandina pädev hooldusinsener, sest enamikel juhtudel pole ka mainekad arhitektid hambakliiniku erinõuetega piisavalt kursis. Olen päris mitmel projektil juba projekteerimise ajal konsultandina osalenud ja kõik osapooled on rahule jäänud: arhitektid olid tänulikud tasuta täiendkoolituse eest, ehitaja õnnelik, et polnud vaja midagi ümber teha, tellijal polnud mingeid lisakulusid ja sai arvestatud ka tellija erisoovidega, hambaraviseadme paigaldus toimus kiiresti ja probleemideta sest kommunikatsioonid ja üleminekud sobisid.

Olen sageli kohanud hambaraviseadmeid, mis on „kusagil garaažinurgas“ suvalistest ettesattunud juppidest kokku lapitud. On ka juhuseid, kus kokkuhoiu saavutamiseks komplekteeritakse korralik baasmasin odavamate instrumentidega. Mina sellist tegevust ei aktsepteeri ja läänemaailmas on see rangete meditsiiniseadmete ehituse ja ohutuse seaduste järgi lausa karistatav. Sellisel seadmel ei saa olla mingit tehase ohutussertifikaati ja tootja vastutust ning õnnetusjuhtumi korral on kohtus vastutavad omanik ja arst, kes sellisel seadmel töötas.

 

Hambaravikabineti ruum

  • Optimaalne suurus on 12-18 ruutmeetrit (näiteks 3,5x4,5 m.). Ruudukujulisse ruumi korral peaks pindala olema vähemalt 16 ruutmeetrit.
  • Instrumentide pesu, pakendamine ja steriliseerimine peaks toimuma eraldi sterilisatsiooniruumis.
  • Kui raviruumi paigaldatakse ka intraoraalne röntgen, peavad seinad ja uks olema piisavalt kiirgust tõkestavad, et vältida kiirguse levimist ooteruumi ja teistesse naaberruumidesse, kus viibivad inimesed.
  • Põrandakatteks on sobilikem 10 cm seintele üles keeratud keevisühendustega PVC linoleum. See tagab põranda kerge hooldatavuse ja desinfitseeritavuse. Võimalusel soovitan kasutada paksemaid põrandakatteid, mis pehmendavad rohkem löögienergiat (eriti betoonile liimimisel), sest siis väheneb instrumentide juhuslikul põrandale kukkumisel nende purunemise oht. Raviruumides ja sterilisatsiooniruumides on kõige halvem variant keraamiliste plaatidega kaetud kivipõrand. Üksainus kivipõrandale kukkumine võib kalli puuriotsiku lootusetult rikkuda!
  • Raviruumis ja sterilisatsiooniruumis peab olema sundventilatsioon.
  • Lisaks ravikabinetile peaks olema eraldi sterilisatsiooniruum, patsientide ooteruum, personali riietusruum ja puhkeruum ning eraldi WC-d personalile ja patsientidele.
  • Kompressor ja imur tuleks paigaldada sellisesse ventileeritavasse ruumi, kus müra kedagi ei häiriks.
  • Tänavalt kabinetti sisenemine peaks olema võimalik ka ratastooliga.

 

Elektrivarustus

Elektrivarustus peab vastama meil kehtivatele Euroopa normidele. Hambaravikabineti ja soovitavalt ka sterilisatsiooniruumi elektrisüsteem vastaku lisaks raviruumidele kehtestatud nõuetele, see tähendab, et kõik seadmed peavad lisaks kaitsemaandusele ja sobivatele ülekoormus- ja lühisekaitsmetele olema varustatud ka max. 30mA rikkevoolukaitsmega ja üheaegset puudutamist võimaldavad seadmed ja nende eraldiseisvad osad ka potentsiaaliühtlustitega.

 

Valgustus

Tänaste normatiivide järgi peab hambaravikabineti üldvalgustugevus olema  vähemalt 1000 LUX-i. Kui kasutatakse luminofoorvalgusteid (rahvakeeles päevavalguslampe), siis soovitan silmade säästmiseks kasutada mitte odavamaid ferrodrosselitega valgusteid, vaid elektroonilisete ballastidega (elektrooniliste voolustabilisaatoritega) luminofoorvalgusteid. Asi on selles, et drosseliga valgustis iga lamp süttib ja kustub 100 korda sekundis. Tõsi, 2- ja enamlambilistes valgustites tekitatakse iga lambi paarilisele kondensaatoriga faasinihe, mis väldib ruumis teatud ajahetkedel valguse täieliku kustumise, kuid silmi väsitab tajutav valguse pulsatsioon (mistõttu sageli kurdetakse silmade väsimist ja peavalu).

Elektrooniliste ballastidega valgustites muundatakse aga 50 Hz võrguvool ca 30000 Hz kõrgsagedusvooluks. Nii kõrge sagedusega valguse pulseerimist inimsilm ei taju ja selle stabiliseerib ka luminofoori inerts (järelhelendus). Samalaadse elektroonilise ballastiga töötavad ka nn. luminofoor-säästulambid. Elektroonilise ballastiga valgustid on küll tunduvalt kallimad, kuid Teie silmadest siiski oluliselt odavamad.

Valgustid komplekteerige võimalikult loomutruu valge värvusega torudega, et vältida möödalaskmisi täidise tooni valikuga. Kõige halvem valgustuslahendus on selline, kus kasutatakse ühest faasist toidetavaid ühelambilisi ferrodrosselitega luminofoorvalgusteid, sest siis on väsitav valguse pulseerimine silmi eriti tappev!

 

Paigutus ruumis

Kuna arst ja assistent teevad terve pika vahetuse väga pingelist tööd, on tegelikult seadmete ja mööbli otstarbekas asetus ruumis PALJU OLULISEM KUI SAGELI ARVATAKSE. Tihti tellitakse mööbel ja seadmed lihtsalt ära, samal ajal lastakse tavalistel ehitusmeestel ruumi remont ära teha ja loodetakse, et küll need asjad ka kuidagi paika saab. Kõige olulisem on põhitööriista – hambaraviseadme paigutus ruumis:

  • Arsti silmade tervise huvides oleks, et arst saaks pingelise töö ajal ilma keha asendit muutmata suunata pilgu aeg-ajalt korraks kaugusesse. Kuna kabinet on väike, siis praktiliselt ainsa võimalusena saab ta pilgu kaugusesse suunata vaid läbi akna. Seega oleks väga hea kui arst põhilisest tööasendi vastas asuks aken.

  • Sageli püütakse hambaraviseade paigutada nii, et päike aknast patsiendile suhu paistab, s.t. et patsiendi jalad paigutatakse tingimata vastu akent. Selle asendi ainus kasulootus võib seisneda selles, et suvel saaks kabineti üldvalguse väljalülitamise arvelt elektrit säästa. Tegelikult pole see kokkuhoid nimetamisväärne, sest meie kliimavööndis on sellist tööaega äärmiselt vähe, mil päikesevalgus suudab nõuetekohast üldvalgust täielikult asendada. Kui selline paigutus sobib ruumi ukse asendiga (jääb arst vaatevälja), pole selles ka midagi taunimisväärset, sest reeglina on tagatud arsti lihtne kaugusse vaatamise võimaluse tingimus.

  • Ukse suund arsti põhilise tööasendi suhtes on tegelikult tähtsam kui tavaliselt arvatakse: Eriti halb lahendus on see kui uks asub arsti põhilise tööasendi ajal täpselt arsti selja taga, sest see vähendab arsti turvatunnet. Keskendunult pingelisel tööhetkel järsk kabineti ukse avamine kas mõne kärsitu või lihtsalt eksinud patsiendi poolt või ka mõne personaliliikme kabinetti sisenemisel võib arst instinktiivselt ehmuda, mis halvimal juhul võib lõppeda traumaga nii arstile kui patsiendile või isegi mõne väiksema instrumendi (näiteks juurekanalinõela) patsiendi kurku kukkumisega. Kui ruumi ukse asend tõesti ei võimalda arstil ilma kehaasendit muutmata ust jälgida, aitab ohtlikku olukorda ennetada ka suurema peegli paigutamine ukse vastasseinale nii, et kabineti uks oleks töö ajal peeglist arstile nähtav. Eriti oluline on ukse nähtavuse probleemi lahendamine siis, kui arst töötab kabinetis üksi, ilma assistendita.

  • Hea paigutuslahenduse korral ei ristu arsti, assistendi ja patsiendi liikumisteed kabinetis. On Hea kui patsient saab peale uksest sisenemist kas otse või peale registreerimislaua juures peatumist suunduda patsienditooli ja sealt lahkuda lühimat teed mööda. Samuti peab arst ja assistent pääsema mugavalt ligi oma tööks vajalike vahenditeni, materjalideni ja oma kraanikaussideni ilma teise töötsooni sisenemata.

  • Äärmiselt ebasobiv on patsienditooli selline paigutus, mil lamavas asendis patsiendi jalad jäävad otse ukse suunas! Meespatsiendid üldjuhul ei näe selles erilist probleemi, kuid ebamugavalt tunnevad end lühema seelikuga naisterahvad. Isegi kui keegi raviseansi ajal üle ukse kabinetti ei kiika, on Teie jalad-ülespidi-asendis-patsient instinktiivselt võimaliku siseneja hirmust pinges ja suure tõenäosusega see patsient ja tema sõbrannad järgmisel korral enam Teie firmat ei külasta.

  • Pikema lamavas asendis patsiendi pea ja väljatõmmatud tööasendis instrumendiriiuli või -sahtli vahele peaks jääma 80 – 120 cm ruumi, et arst koos tooliga sinna vahele mahuks. Mõnede hambaraviseadmete paigaldusjuhendites pakutakse selleks mõõduks 60 cm +A.G.K. (Arsti Gabariidi Koefitsient).

Vaata lisaks:

hambaravikabinet