Dr. V. Grobler, Pretoria Ülikool
13. mai 2002
Le Chirurgien Dentiste
18. sajandil kirjutas prantslane Pierre Fauchard põhjaliku teadustöö Le Chirurgien Dentiste, mis hõlmas praktiliselt kõik selle aja hambaravialased teadmised. Selle eest hakati teda nimetama "hambaravi Isaks". Ta kirjutas, et tolle aja edukamad kirurgid ei tahtnud hambaraviga tegelda, kuna täidiste kasutamise ning hammaste asendamise tehnika lihvimine neile ei meeldinud. Selle tulemusel hakkasid hambaraviga tegelema inimesed, kes polnud saanud piisavat ettevalmistust. Sellest hoolimata hakkas uus termin "kirurg-hambaarst" (vastandina "juuksur-hambaarstile") levima Inglismaal ja varsti ka Ameerikas.
Prantsuse Revolutsiooni ajal elas hambaarsti elukutse üle mitmeid tagasilööke, kuna seda eriala ei saanud valida ühegi ülikooli juures. Alles 1802 a tegi Napoleon kõigist kõrgharidusega kirurgidest ja arstidest riiklikud ohvitserid ning pärast 100-aastast mõõna, sai hambaravist ametlikult kirurgia üks suundi.
Samal ajal toimus Uue Maailma koloniseerimine ning prantuse mereväekoolides õpetati välja "hambaarste", kelle ainsaks erialaseks ülesandeks ja oskuseks oli hammaste eemaldamine koloniseeritud maadel.
Hambaravist saab teadusharu
Kehvad kommunikatsioonitingimused takistasid hambaravialaste teadmiste levimist 1830-ndatel. 19.sajandi keskel asutati aga Ameerikas mitmeid hambaravikoole (enamasti erakoole), milles hariduse saanud hambaarste oli nii palju, et asutati Euroopa Ameerika Hambaravi Selts.
USA-s sai hambaravist autonoomne eriala hulk aega enne kui Euroopas. Üks esimesi suuremaid hambaravialaseid kongresse korraldati 1889.a USA-s, kus osales üle 300 arsti 21 riigist. 1900.aastal korraldatud kongressil aga kuulutati uhkelt "Hambaravi on teadus!" Algas ulatuslikum koolide rajamine ning erialase kirjanduse levitamine, mis kestab tänapäevani...
Hambalabor 20.saj algusel
2000.a