Kui hambakape ei aita ... ehk Bruksismi ravi ebatraditsiooniliste vahenditega - 4.osa

Dr Moti Nissani, Wayne State University
9. mai 2002


Uneaegsete helialarmide kasutamine ja nende efektiivsus bruksismi ravimisel. Kas ja kuidas tasub bruksismi ravida lastel.

Eelmine osa

Uneaegsed helialarmid

Bruksismi raviks on püütud kasutusele võtta ka uneaegseid elektromüograafilisi ehk EMG-alarme (Cassisi et al, 1987). Kuna bruksismiga kaasneb teatud näolihastepingutamine, mis sisuliselt tähendab nende lihaste elektrilist aktiveerumist, siis on võimalik see signaal elektromüograafi abil saata alarmseadmesse, mis bruksisti äratab. Helisignaali võib lasta avalikult kui ka kõrvaklappidest (et mitte kaasmagajaid äratada).

Enamik spetsialistidest soovitab alarmheli käivitumisel bruksistidel täielikult virguda ning olla ärkvel paar minutit (käia nt käsi pesemas, kirjutada päevikusse üles bruksismi esinemise kellaaeg vmt). Selline alarmseade lülitab heli välja kas automaatselt (kui lihased lõtvuvad piisavalt) või saab seda teha kästitsi.

Selline lähenemine on patsiendile mugav seetõttu, et ta ei pea midagi endale suhu toppima, vaid elektroodid kinnituvad näo külge. Samas kui seade pole korralikult välja reguleeritud või ei asu elektroodid õigetes kohtades, võib seade bruksismile mitte reageerida, kui patsient krigistab hambaid veidi alla "lubatud" lihaspinge või veidi lühemat aega. Samuti pole kõik näolihaste pingutused seotud ainuüksi bruksismiga (nt unes haigutamine jne). Seega ei saa ainult EMG-d usaldada (Miguel et al., 1992). Selle tagajärjel ei saa patsient alati äratavat signaali kui selleks on põhjust ning võib samas saada signaali ka ilma põhjuseta.

Seetõttu kasutatakse EMG-seadmega paralleelselt teisi bruksismivastaseid vahendeid ning reguleeritakse alarm tööle selliselt, et ta reageeriks ainult bruksismile.

 

Kuna korrektselt töötava seadme valmistamine ning kasutamine on kallis ning aeganõudev, leiab selline bruksismiravi vähe kasutamist ja sedagi vaid lühiajaliselt. EMG-uuringud näitavad, et helialarmi kasutamisel väheneb u 50% kahe esimese kasutusnädala jooksul, kuid pärast seda taastub bruksism oma esialgsel tasemel. Ilmselt on siin tegu ka sellega, et organism kohaneb uue "ärritajaga" ning patsient ei ärka alarmi peale.

 

Teised traditsioonilised lähenemisviisid

Lisaks splindile ja helialarmile on püütud bruksismi vastu kasutada ka elektrilist stimulatsiooni, erinevaid psühhoteraapia vorme, hüpnoosi, ravimeid jm. Kahtlemata võib üksikutel patisntidel neist vahenditest ka suurt kasu olla, kuid enamasti suhtuvad patsiendid igasse järgnevasse meetodisse üha suurema ebausuga, kuna kõik eelmised on läbi kukkunud...

Mõningatel juhtudel võib bruksism kaduda siseenesest või muuta oma iseloomu (muutuda nõrgemaks, harvemini esinevaks vmt). Lastele tuleb üldiselt läheneda teisiti kui täiskasvanutele, kuna bruskismil on nende hammastele suurem mõju, eriti piimahammaste korral. Samas läheb lastel bruksism tithipeale iseenesest üle. Ühe uuringus vaadeldi 126 bruksismiga last vanuses 6-9 a, kuid 5 aastat hiljem oli bruksism säilinud vaid 17 lapsel - seega 86% paranes ise. Seega võib väita, et noorusaegne bruksism ei arene üldjuhul edasi kuni täiskasvanuks saamiseni ning pole seega TMJ probleemide põhjustaja (Kieser&Groeneveld, 1998).

Seega - kui lastel tekib bruksism sporaadiliselt, võib parim ravi olla lihtsalt ootamine. Kui olukord ei parane paari kuuga, süveneb või kaasneb mingeid ohtlikke kõrvalefekte (kuulmise kadumine, lõualuu lukustumine vmt), tuleb siiski tarvitusele võtta bruksismivastased meetmed.

 

Bruksism kui ravimite kõrvalefekt

Mõnedel juhtudel võib bruksismi seostada ravimite (antidepressandid ja antipsühhootilised ravimid) tarvitamisega. Seetõttu tuleks patsienti selliste ravimite kõrvaltoimetest hoiatada ning vajadusel ravimi doosi muuta. Samuti võivad olukorda halvendada suitsetamine ja alkoholism.

Järgneb...