Hügieen hambaravis

Liina Ilves
1. märts 2001


Põhjalik ülevaade hambaravikabniteile esitatavatest hügieeninormidest ja nende saavutamise viisidest

Aseptika meetodid

Aseptika hulka kuuluvad kõik toimingud, mille eesmärgiks on takistada infektsioonide teke. Aseptika meetodid hambaravis on: eraldus, puhastus, desinfektsioon ja sterilisatsioon. Need on põhimeetodid, mille abil tagatakse hambaravis kasutatavate ravivahendite ja miljöö nakkusohutus patsientidele ning personalile. Aseptika hooletusse jätmisele võib järgneda patsiendi nakatumine või isegi surm.

Ruumide hügieen

Ruumide kasutusviisist ja suurusest sõltuvalt jaotatakse nad erirühmadesse ning määratakse neile hügieenialased nõudmised. Hügieeninõuded sisaldavad puhastusjärjekorda, koristamismeetodeid, puhastusaineid ja jäätmete käsitlust. Ruumid jaotatakse rühmadesse järgnevalt:

A-rühm
Ruumid, kus viiakse läbi kirurgilisi protseduure või ravitakse infektsioonhaigusi põdevaid haigeid. Need ruumid puhastatakse iga patsiendi järgselt desinfitseeriva ainega niisket või märga koristusmeetodit järgides.
B-rühm
Ruumid, kus nakkuste leviku võimalus ei ole tähelepanuväärselt suur. Siia kuuluvad ravikabinetid, sterilisatsiooni ruumid, laborid. Erakabinetis piisab puhastusest tavalise pesuainega niisket või märga koristustehnikat kasutades. Kliinikutes puhastatakse ruumid desinfitseeriva ainega vähemalt kord päevas.
C-rühm
Ruumid, mis ei ole otseselt seotud raviga. Siia alla kuuluvad näiteks ooteruumid ja bürooruumid. Väikesi ruume võib puhastada kuivmeetodil, kasutades selleks tolmuimejat või harja ning tavalisi puhastusaineid. Suuremates ruumides rakendatakse märga või niisket koristusmeetodit ning kasutatakse desinfitseerivaid puhastusaineid. Koristust peaks läbi viima kord nädalas või vastavalt vajadusele tihedamini.

Koristamise e. puhastamise eesmärk on vähendada ümbruse mikroobisisaldust ja takistada nende paljunemist, et luua turvaline keskkond. Eelnev põhjalik puhastus on vajalik ka desinfektsiooni ja sterilisatsiooni edukaks läbiviimiseks. Puhastamise efektiivsust mõjutavad mehaaniline tegur e. hõõrumine või vee joa surve ning keemiline tegur e. puhastusaine vees lahustuvus. Lõpptulemust mõjutavad ka puhastatava pinna ja pesulahuse temperatuur. Objektid tuleks puhastada võimalikult kiiresti peale määrdumist, kuna nii eemaldub mustus hõlpsamani.

Koristama peab regulaarselt ja küllalt sageli. Koristamiseks tuleb varuda piisavalt aega. Hoiduda tuleks mikroobe sisaldava tolmu liigutamisest. Seetõttu on soovitav sulgeda kõik uksed koristamise ajaks. Õigem oleks koristamine usaldada vastava koolituse läbinud isiku kätesse. Patsiendijärgse koristuse viib siiski läbi hambaraviõde. Parim viis kontrollida hambaravi kabineti puhtust, on ise patsienditooli istuda ja vaadata ringi patsiendi pilguga. Hambaravihügieenis on kasutusel värvisümbolid vastavalt saastumisele:

 

Roheline - STERIILNE

Sinine - PUHAS või DESINFITSEERITUD

Punane - MÄÄRDUNUD

Kollane - NAKKUSOHTLIK

Erineva saastumisastmega pindade puhastamiseks võiks kasutada eri värvi koristusvahendeid. Koristamisel peab järgima aseptilist töökorraldust. See tähendab, et alustatakse alati puhtamast ja liigutakse mustemale alale. Sellest tulenevalt peaks koostatama ruumide ning seejärel ka ruumi sisene puhastusjärjekord. Ruumid, millele on asetatud suuremad puhtusnõuded, tuleks alati puhastada esimesena, alustades kirurgia kabinetist ning lõpetades ooteruumiga.

Ruumisisene puhastusjärjekord:

  1. valgustid ja seadmed
  2. patsiendi tool
  3. vabad pinnad (suunaga ülevalt alla)
  4. seinad
  5. kraanikausid
  6. põrandad

Koristusmeetodid

Kuivpuhastus. Elektrilambid puhastada ühekordselt kasutatava kuiva salvrätiga. Põrandate puhastamiseks kasutada bakterfiltriga tolmuimejat. Kuivpuhastus sobib C-rühma ruumidele.

Niiske puhastus. Niiske puhastusmeetodi puhul immutatakse lapp või mopp vee, pesuvahendi või desinfektsioonilahusega ning seejärel väänatakse kuivaks. Iga erineva ruumi ja objekti jaoks kasutatakse erinevat lappi või moppi. Peale igat koristust tuleb kõik koristusvahendid hoolikalt pesta ja kuivatada.

Märg puhastusmeetod See meetod sarnaneb eelmisele. Erinevus seisneb vaid selles, et vedelikku kastetud moppi või lappi kuivaks ei väänata, vaid lastakse ainel toimida. Seejärel pühitakse märjad pinnad hoolikalt kuivaks. Koristusvahendid loputatakse ja kuivatatakse. Märg puhastus sobib kõigile vett ja lahuseid taluvatele pindadele. See on parim meetod tugevalt määrdunud pindade puhastamiseks. Eritisega saastunud pindade puhastamise järel tuleks koristusvahendid desinfitseerida.

Vastavalt Eestis kehtivale stomatoloogiakabineti seadusele viiakse ruumides läbi niiske koristus pärast tööpäeva lõppu. Ruumide koristusvahendid (lapid, anumad) pestakse ja desinfitseeritakse. Üks kord nädalas viiakse läbi suurpuhastus desinfitseerivate vahenditega. Ruumides, kus töötatakse amalgaamiga, töödeldakse põrandaid, seinu, mööblit ja seadmete välispindu üks kord kuus kaaliumpermanganaadi lahusega. Tunni aja pärast hõõrutakse pinnad uuesti puhta lapiga üle ning kasutatud lapid visatakse prügikonteinerisse.

Puhastusainetena on kasutusel mustust eemaldavad ained. Nende toime põhineb kas ainult tensiididel ja leelistel või sisaldavad ka teisi toimeaineid nagu happed ja desinfitseerivad ained. Puhastamisel kasutatavad ained on kas neutraalsed (pH 7-8) või nõrgalt leeliselised (pH 8-10). Neutraalsete puhastusainetega sobib puhastada alumiinium-, vask- ja lakitud pindu. Desinfitseerivaid, nõrgalt leeliselisi või kloori sisaldavaid aineid kasutatakse eritiste plekkide eemaldamiseks. Need sobivad ka hästi kraanikausside, portselani, tualettruumide ja nakkusohtlike patsientide järgseks koristuseks. Värvitud pindadele aga kloor ei sobi. Selle asemel soovitatakse kasutada fenooli põhjal valmistatud puhastusaineid.

Lagede puhastamist peetakse vajalikuks kohtades, kus tehakse kirurgilisi operatsioone, ravitakse nakkusohtlike patsiente või steriliseeritakse instrumente. Lagede puhastus peab toimuma korrapäraselt. 1-2 korda aastas puhastatakse lagesid tavalise puhastusainega niiskel puhastusmeetodil.

Seintele, mis asetsevad vertikaalselt, ladestub mustust oluliselt vähem kui horisontaaltasapindadele. Vaatamata sellele vajavad ka hambaravikabineti seinad pidevat hoolt. Kirurgia kabinetis on seinte puhastamine vajalik iga tööpäeva lõppedes. Üldiselt piisab kui seinu puhastatakse 1-2 korda aastas tavalise puhastusainega niisket puhastusmeetodit järgides. Kui seinale on sattunud eritised või mustust, tuleb see kohe eemaldada fenooli sisaldava puhastusainega.

Hambaravi seadmete puhastamiseks tuleb kasutada desinfitseerivaid aineid, kuna õhus ringleb palju mikroobe ja eritisi. Hommikuti, enne tööpäeva algust, puhastatakse pinnad kahe paberrätiga, mis on eelnevalt niisutatud kas piirituse lahuses (nt. 0,5% kloorheksidiinpiiritus) või desinfitseeriva ainega (nt. DesNet). Päeva lõpus võib seadmed puhastada eelneval meetodil või kasutada selleks märga puhastustehnikat.

Kõik käepidemed, abilauad ja ukselingid pühitakse iga päev kiirdesinfitseeriva ainega. Töö pindu võib katta ka paberiga ning käepidemeid ja lüliteid fooliumi või plastikaatkottidega. Iga patsiendi järgselt vahetatakse kontamineerunud katted uute vastu. Neid pindu desinfitseerida pole vaja

Sülje- ja kraanikaussi kandub päeva jooksul rohkesti erinevaid mikroobe. Seetõttu on tähtis, et need pinnad oleksid kergesti puhastatavad. Puhastusained peavad olema desinfitseeriva toimega (nt. AlproCleaner). Kui kraanikausid pole nähtavalt määrdunud, piisab kui neid puhastatakse üks kord päevas.

Hambaravis ringlevate mikroobide tõttu on väga oluline mööbli pindade ja aknalaudade põhjalik puhastamine. Puhastamiseks kasutatakse niiskeid salvrätte.

  • Kliinikutes puhastatakse mööbel hommikuti ja õhtuti desinfitseeriva puhastusvahendiga (nt. DesNet).
  • Erakabinetis võib mööblit puhastada nõrgalt leeliselise pesuvahendiga.
  • Kirurgiakabinetis puhastatakse mööbel hommikul ja õhtul fenooli sisaldava desinfekandiga.

Hambaravi toolide katted on enamasti valmistatud nahast või plastmassist. Kunstnahka puhastakse leeliselise ainega, mis ühtlasi takistab ka elektrifitseerumist. Täisnahk peab küll vastu nõrgale happele, kuid orgaanilised lahustid (nt. alkohol) söövitavad seda. Enamik sünteetilisi puhastusaineid kõvastavad ja muudavad tooli katte hapraks. Seetõttu soovitatakse täisnahast toolikatete puhastamiseks kasutada naturaalset seepi. Töö lihtsustamiseks võib patsiendi tooli pea katta läbipaistva plastikkotiga, mida vahetatakse iga patsiendi järgselt.

Põrandad on kahtlemata kõige tugevamini saastuv pind ruumis. Põrandate puhtana hoidmiseks tuleb neid puhastada piisavalt sageli, tehes seda hoolikalt tavalise puhastusainega niiskel või märjal puhastusmeetodil. Hambapuuri ja puustli kasutamise tulemusena on hambaravi kabinettide põrandad kaetud mikroobe sisaldava eritisega. Tugeva määrdumise korral on tõhusad fenooli põhjal valmistatud desinfekandid. Põrandate vahatamine sobib vaid teatud tüüpi põrandatele, mis ei ole antistaatilised või valmistatud polüvinüülkloriidist. Vaha kasutamisel on oluline, et määrdunud vahakord puhastatakse või eemaldatakse kohe pärast määrdumist.

Kaasaegses hambaravis tekib palju jäätmeid. Kõik patsientidelt pärinevad jäätmed on teoreetiliselt nakkusohtlikud kuna neis võib olla haigustekitavaid mikroobe. Praegusel hetkel puudub veel meditsiiniliste jäätmete käsitluseeskiri. Kuni selle kehtestamiseni soovitab riiklik juhend stomatoloogiakabinetis tekkivate jäätmetega toimida järgnevalt:

  • Vere, sülje jt. orgaaniliste ainetega saastatud jäätmed kogutakse prügikotti ning viiakse suletuna prügikonteinerisse
  • Lõikavad ja teravad metallilised jäätmed ning süstlanõelad kogutakse plastmassmahutisse, valatakse üle kipsiseguga ning viiakse prügikonteinerisse.
  • Amalgaami sisaldavad jäätmed säilitatakse õhukindlalt suletud nõus kuni üleandmiseni ohtlike jäätmete kogumispunkti.

 

Instrumentide ja masinate hügieen

Määrdunud instrumentide steriilsuse tagamine hambaravis toimub üldise skeemi alusel:

  1. desinfitseerimine
  2. loputamine
  3. pesemine (ultrahelipesumasinas)
  4. sorteerimine
  5. steriliseerimine

Eraldamisega püütakse vältida instrumentide määrdumist, et kaitsta patsienti nakatumisest ning vähendada nakkusohtlike patsientide poolt tekitatud riski ümbruskonnale. Ravipersonal peaks suutma puhtana hoida oma käed, instrumendid, seadmed, pinnad ning materjalid, mis ei ole otseses kontaktis patsiendiga. Sagedasemad vead on hambaravikaartide, prillide või juuste puudutamine kontamineerunud kätega. Levinumad eraldamisvõtted on "musta-puhta" poole eraldamine, kappide suletuna hoidmine, ühekordselt kasutatavate vahendite eelistamine ning nakkusohtlikke patsientide jätmine päeva lõppu. Oluline on ka pintsettide kasutamine instrumentide, puuriterade, vatirullide jt. väikeste esemete üleandmisel. Sellega välditakse ka samas karbis olevate esemete kontamineerumist. Pintsette peab hoidma puhtana. Selleks võiks kasutada laua pinnale kinni pitseeritud steriliseerimiskotti, kuhu pintsette oleks kerge torgata.

Instrumentide korjamine ja sorteerimine. Kasutusel olnud vahendid võivad saada nakkusallikaks nii neid käsitlevale personalile kui ka patsiendile. Nakkuse ära hoidmiseks tuleb pärast igat patsienti kasutatud vahendid, instrumendid ja materjalid korjata alusele (kandikule või ühekordselt kasutatavale salvrätile) ja viia ettevaatlikult instrumentide töötlemiseks ette nähtud ruumi. Et vähendada patogeensete mikroobide levikut võiks instrumendid katta paberrätiga. Kandikule asetatud instrumendid jm. vahendid tavaliselt enne desinfitseerimist või steriliseerimist sorteeritakse vastavalt nende kasutusele. Selle töö käigus on eriti oluline, et kasutatakse kaitsekindaid, kuna instrumendid võivad olla kontamineerunud tõvestavate mikroobidega. Sorteerimisel peaks silmas pidama Spaulding’i meditsiiniliste ja kirurgiliste instrumentide klassifikatsiooni:

  1. Steriilsed instrumendid. Instrumendid ja vahendid, mida kasutatakse suu limaskestade läbistamisel või lahtise haava käsitlusel, tuleb steriliseerida. Nt. lõiketerad, nõelad, skeilerid, implantaadid, õmblusmaterjalid.
  2. Ultrapuhtad instrumendid. Instrumendid ja vahendid, mis puutuvad kokku limaskestadega tuleb desinfitseerida ja võimalusel ka steriliseerida. Nt. imuriotsikud, suupeeglid jne.
  3. Puhtad instrumendid. Instrumendid, vahendid jm. varustus, mis otseselt ei puutu kokku suu limaskestadega tuleb alati desinfitseerida. Nt. hambaraviseadmed, töö pinnad jms.

Instrumendid ja masinad on soovitav desinfitseerida kohe pärast nende kasutamist. Sellega vähendatakse neid käsitleva personali nakkusohtu. Vastavalt riiklikult väljatöötatud seadusele desinfitseeritakse hambaravis neid instrumente ja seadmeid, mis puutuvad kokku patsiendi naha, sülje või limaskestadega, kuid ei talu steriliseerimist kõrgel temperatuuril. Desinfitseeritavad töövahendid on: puuriotsikud, vee- ja õhupüstol, halogeenlambid, jäljendid, jäljendilusikad, joogiveeklaasid, instrumendikandikud, süljeimur, hambapeeglid ja käärid.

Desinfektsiooni efekt seisneb mikroorganismide koaguleerimises või nende proteiinide denaturaliseerimises. Desinfitseerimine toimub kas kõrge temperatuuri või keemiliste ainete abil. Instrumentide puhul peaks eelistama kuumdesinfektsiooni.

1. Kuumdesinfektsioon viiakse läbi desinfitseerivas pesumasinas. See on aparaat, mis puhastab ja desinfitseerib instrumendid. Desinfektsiooni ajal peaks kuumus tõusma 85 °C-ni ning püsima selle tasemel vähemalt 60 sekundit. Aparaadi tööaeg kestab tavaliselt 20 minutit või enam. Kuumdesinfektsioon ei suuda aga asendada sterilisatsiooni, kuna selle käigus ei hävine kõik mikroorganismid (vt tabel). Paljude bakterite ning nende eoste hävitamiseks tuleb rakendada üle 100 °C kuumust. Kuumdesinfektsioonil on palju eeliseid võrreldes keemilise desinfektsiooniga: see on kiire ja tõhus; on turvaline nii personalile kui ka ravikeskkonnale; väheneb personali oht end vigastada või saada muul moel infitseeritud.

Tabel 1: Mikroobide kuumataluvus

Mikroob

Temp.
(°C)

Toimeaeg
(min)

Mycobact. tuberculosis
Escheria coli
Stafülokokid
Streptokokid
Salmonella

70

1

A ja B hepatiidi viirused

98

2

Clostridium perfingens
Clostridium difficile

100

<15

Clostridium tetani
Glostridium botulinum

100

>15

2. Keemilise desinfektsiooni puhul on mikroobe elimineerivaks teguriks keemiline aine e. desinfekant. Desinfitseerivaid aineid on erinevaid. Vastavalt toimele sobivad ühed neist ihule ja limaskestadele, teised ümbritsevatele pindadele ning kolmandad temperatuuri mitte taluvatele materjalidele.

Keemilise desinfektsioonivahendi valikul tuleks arvestada järgmist:

  1. Keemiline aine peaks omama bakteritsiidset e. baktereid hävitavat toimet ning olema heade puhastusomadustega.
  2. Toime kestvust.
  3. Vahend ei tohiks tekitada korrosiooni, söövitada, värvida või matistada instrumente.
  4. Kasutamisomadused: vahend peaks olema kergelt ja kiirelt doseeritav, hästi lahustuv ning loputatav.
  5. Ohutu kasutajale: mitte toksiline, kartsinogeenne, ärritav, teratogeennne (loodet kahjustav) või mutageenne (geenmutatsioone põhjustav).
  6. Aine kahjulik mõju peaks olema välditav, kui kasutatakse kindaid, maske jt. kaitsevahendeid.
  7. Keskkonnasõbralik: keemiline aine peaks looduses lagunema.
  8. Hinna ja kvaliteedi suhe peaks olema tasakaalus.

Kui desinfitseerimisel järgitakse kasutamisjuhendis ette nähtud aine kontsentratsiooni ja toime aega, ei ole desinfitseerimisainete vahetamine vajalik, kuna resistentseid mikroobiliike ei teki.

Alkoholid, fenooli ühendid ja kvaternaarsed ammooniumühendid ei sobi instrumentide ja seadmete desinfektsiooniks. Nad ei suuda hävitada B- ja C-hepatiidi viirust ning bakterite spoore. Samuti on nende puhul täheldatud mõningaid ebasoodsaid keemilisi ja füüsikalisi omadusi. Hambaravis heakskiidu leidnud desinfekandid on glutaaraldehüüdid, formaldehüüdid, jodofoorid ja teatud kloori ühendid.

1. Glutaaraldehüüd

Toime. Glutaaraldehüüd on laia toimespektriga. Ta inaktiveerib seened, viirused (v.a hepatiidi), bakterid (s.h tuberkuloosi batsilli) ja nende eosed.

Kasutamine. Instrumentide desinfitseerimiseks valmistatakse 2% glutaaraldehüüdi lahus. Lahuse valmistamisel on oluline, et esmalt valatakse anumasse vesi ning alles seejärel desinfekant (samamoodi valmistatakse ka kõik teised veega lahjendatavad lahused). Lahus on kasutuskõlblik 2 nädalat. Glutaaraldehüüdi saab kasutada vaid eelnevalt puhastatud instrumentide desinfektsiooniks, kuna lahus ei tungi läbi mustuse. Leotusaeg on 10-15 minutit, kui aine toimet pikendada 10 tunnini hävivad ka bakterite eosed. Glutaaraldehüüdi saab kasutada ka autoklaavi mitte taluvate instrumentide steriliseerimiseks. Selleks hoitakse instrumente 2% glutaaraldehüüdi lahuses 3 tundi ning loputatakse steriilse veega ja pakitakse steriilsesse linasse.

Ettevaatusabinõud. Glutaaraldehüüdid võivad ärritada silmi ja nahka ning põhjustada allergiat. Valmislahust peaks hoitama kaanetatud nõus ja hästi õhutatud ruumis. Kasutama peab kaitsekindaid ja -maski. Kui aine on sattunud nahale, tuleb see kiiresti veega maha loputada. Terasest instrumendid, mis on jäetud lahusesse enam kui 24 tunniks, võivad korrodeeruda.

2. Joodiühendid: jodofoorid

Toime. Omab bakterite, viiruste, seente ja eoste vastast toimet.

Kasutamine. Joodiühendeid sisaldavad paljud kirurgilised vedelseebid, suu loputusvedelikud ja antiseptikumid. Jodofoori kasutatakse ka pindade ja steriliseerimist mitte taluvate instrumentide desinfitseerimiseks. Jodofoori lahuse valmistamiseks võetakse 1 osa joodi ning 20 osa isopropanooli. Lahuse toimeaeg on 30 minutit. Seejärel instrumendid võetakse lahusest väljaja loputatakse veega.

Ettevaatusabinõud. Jood võib tekitada ülitundlikkust. Joodiühendid inaktiveeruvad kergesti orgaaniliste ühendite juuresolekul ning avaldavad värvivat toimet. Kui instrumendid jäävad lahusesse enam kui 30 minutiks need korrodeeruvad.

3. Klooriühendid: naatriumhüpoklorit (NaOCl).

Toime. Laia toimespektriga, suhteliselt odav ning toimelt oksüdeerija. Mõjutab grampositiivseid ja gramnegatiivseid baktereid, viiruseid (s.h hepatiidi) ja seeni; omab ka vett puhastavat toimet. Toimimiseks puhtal pinnal on vajalik Cl kontsentratsioon 200 p.p.m (parts per million), orgaanilise ainega saastunud pindadel 1000 p.p.m ning B- ja C-hepatiidi viiruse hävitamiseks 10 000 p.p.m.

Kasutamine. Kasutatakse instrumentide ja pindade desinfitseerimisel, ning proteeside puhastamisel. Instrumendid ja pinnad tuleks eelnevalt puhastada. Steriliseerimist mitte taluvate instrumentide desinfitseerimisel lasta NaOCl lahusel toimida 30 minutit.

Ettevaatusabinõud. Klooriühendid korrodeerivad metalli, valgendavad riideid, inaktiveeruvad orgaaniliste materjalide juuresolekul, töölahuses kaotavad kiiresti aktiivsuse. NaOCl võib ärritada nahka ja silmi ning olla tugeva lõhnaga. On oluline, et lahus tehakse külma vette ning kasutatakse kaitsekindaid ja -maski.

4. Formaldehüüd

Toime. Omab bakteritsiidset toimet kui kastutatakse 2-3% vesilahust toimeajaga 20-30 minutit. Toime on kiirem kui teha 3-4% formaldehüüdi lahus segatuna isopropanooliga.

Kasutamine. 8% formaldehüüdi lahus sobib seadmete ja pindade desinfitseerimiseks pärast tööpäeva lõppu.

Ettevaatusabinõud. Formaldehüüdi lahusega tuleb olla ettevaatlik, kuna tekitab naha ja limaskestade ärritust. ning allergilistel inimestel ka dermatiiti. Formaldehüüdi teravalõhnalised aurud võivad põhjustada köhahooge. Seetõttu on tähtis, et pärast kasutamist instrumendid ja materjalid puhastatakse vee või alkoholiga ning ruumid õhutatakse. Kindlasti tuleks kasutada kaitsekindaid ja -maski.

 

Instrumentide ja seadmete puhastamise käigus eemaldatakse instrumentidele ja seadmetele ladestunud tolm, mustus, orgaanilised eritised ning nendega levivad mikroobid. Instrumente puhastatakse:

  1. alati enne steriliseerimist,
  2. enne mõningate desinfekantide (nt. glutaaraldehüüd ja alkohol) kasutamist,
  3. enamike desinfekantide kasutamise järel.

Hoolikas puhastamine on eelduseks õnnestunud desinfektsioonile ja sterilisatsioonile. Instrumendid tuleks puhastada kohe pärast nende kasutamist. Kui süljel, verel jm orgaanilisel mustusel lastakse instrumentide pinnal ära kuivada‚ pole sterilisatsioon täielik, kuna orgaanilise mustuse kiht moodustab kaitsva kihi mikroobidele. Puhastusele peaks eelnema desinfitseerimine, nii eemaldub mustus hõlpsamini ning väheneb risk saada infektsiooni. Instrumente puhastatakse kas käsitsi või masinaga.

 

1. Käsitsi puhastamine

Instrumentide jt taaskasutatavate esemete käsitsi puhastamisel kasutatakse. Instrumendid võetakse ettevaatlikult desinfitseerivast lahusest välja ning puhastatakse ükshaaval harjaga jooksva vee all. Puhastushari peaks olema kõvade harjastega ja pika käepidemega, et kaitsta end teravate otstega instrumentide eest. Instrumente hõõrutakse (jodofoori sisaldava) puhastiga. Hoiduma peaks tavalise seebi või abrasiivse pesuvahendi kasutamisest. Eriti hoolega peaks puhastama raskligipääsetavaid kohti (nt ääred, keerud, nupud); kuhu mikroobid võivad kergesti kinnituda. Probleemsete kohtade puhastamisel võiks rakendada loovust, kasutades erinevaid vahendeid: harju, kokku keeratud traati, spaatleid, murdunud sonde jms. Puhastamise lõppedes instrumendid loputatakse kuuma veega ja kuivatatakse. Eelistada tuleks õhu käes kuivamist. Kui aega napib, sobivad kuivatamiseks ka paberrätid. Instrumentide kuivatamine on vajalik enne sterilisatsiooni läbiviimist. Sellega ennetatakse ka instrumentide korrodeerumist. Seadmed jm pinnad puhastatakse kahe lapi või svammiga, mis on eelnevalt immutatud desinfekandiga.

2. Masinaga puhastus

Instrumentide puhastamisel tuleks eelistada masinaga puhastust, kuna see on palju ohutum, kiirem ja efektiivsem kui käsitsi pesu. Hambaravis kasutatakse selleks ultrahelipesumasinat, millega saab puhastada instrumente jm vett ja kõrget temperatuuri taluvaid vahendeid. Ultrahelipesumasinas toimub instrumentide puhastamine füüsika1ise surve ja keemilise lahuse koostoimel.

Kasutatud kirjandus:

  1. Brilene, T. Kliinilise mikrobioloogia käsiraamat. Tallinn: Medicina, 1998.
  2. Ellner P, et al Understanding infectious diseases. 1992.
  3. Hermet, A. Õenduse käsiraamat. Tallinn: Medicina, 1997.
  4. Kutscher et al Pharmacology for dental hygienists. Philadelphia, 1982.
  5. Meurman, J jt Therapia Odontologica. Helsinki, 1996
  6. Mikelsaar, M., Karki, T. Meditsiiniline mikrobioloogia I. 1998
  7. Stomatoloogiakabinet. Ruumide planeerimise ja töökorralduse juhend. Riigi Teataja nr 97, 1997