Karpaaltunneli sündroom ja selle ravi

30. apr 2002


Kas olete tundnud töötades, et käsi sureb või tekib sõrmedes kipitus? Kas seda juhtub sageli? Sellisel juhul on põhjust muretsemiseks, sest liiga hilja avastatud karpaaltunneli sündroom võib viia püsivate mediaannärvi kahjstuste tekkeni.

Pidev ja korduv randme painutamine, millega kaasneb sõrmede pingutatud hoidmine teatud asendis pikema aja jooksul võib rannet painutavate kõõluste ülepinge ja ärrituse tõttu kiiresti tekitada mediaannärvi mehaanilise vigastuse. Lõpptulemusena areneb inimesel välja nn karpaaltunneli sündroom (CTS), mis on tuntuim ning levinuim pingetest tingitud käte ja randmete vigastusliik. CTS on seega kutsehaigus ehk kumulatiivne trauma, mis viib tasapisi mediaannärvi kahjustusteni. Uuringute kohaselt kannatab selle sündroomi all  kuni 7% kõigist hambaarstidest ja suuhügienistidest. Sündroomi edasiarenemist põhjustavad mitte-ergonoomilised instrumendid ning töömeetodid, kehv töökoha organiseeritus, külmad ruumid, vibratsioon ning liiga kitsad kummikindad. Selle tulemusel tekivad käes mitmesugused funktsionaalsed häired ning halvimal juhul võivad need olla jäädavad.

cts1.jpg (29751 bytes)Mediaannärv ühendab käelaba ja käsivart randme kaudu erilise "tunneli" kaudu. Selle tunneli põhi ja seinad moodustuvad randmeluudest ning pealmine osa on kaetud tugeva sidekudede kihiga (ligamendiga). Selles tunnelis asub 9 kõõlust, mis aitavad lihastel sõrmi painutada. Kõõlused on kaetud määrdetaolise kihiga (sünooviaga), mis teatud tingimustel võib paisuda ning paistetama minna. Kui selline turse kestab pikemat aega, surutakse mediaannärv tugevalt vastu ligamenti, mille tulemusel inimene tunneb sõrmedes kipitust, tuimust ja valu.

Lisaks sellele annavad CTS sündroomist märku järgmised sümptomid:

  • kipitus ja tuimus sõrmedes, mis tekib eriti öösiti või pärast käte pingutamist (tööl)
  • tundetuks muutuvad sõrmed alates pöidlast (vt sinine ala joonisel)
  • käest käib läbi "elekter", kui arst koputab randmel mediaannärvile
  • kui hoiate käelabasid alla painutatult 1 minut ning seejärel korduvad eeltoodud sümptomid
  • häiritud verevarustuse tõttu muutub käelaba nahk kuivaks ja poolläbipaistvaks
  • pikema aja jooksul ravimata jättes, muutub tuimaks kogu käsi, halveneb haardetugevus; tuimus liigub edasi küünarnukini, õlga ja kaela

Uuringud näitavad nende sümptomite esinemist igal kolmandal hambaarstil või suuhügienistil. Mõningatel juhtudel võib neuroloog määrata uuringud, mis teevad kindlaks närvi "juhtivuse" - sel juhul määratakse täpselt ära mediaannärvile tekitatud surved ning neist tekkivad vaegused.

CTS sündroomi tunnused ei avaldu tavaliselt korraga, vaid ükshaaval, muutudes aja jooksul üha häirivamaks.

 

Ravi

Kergematel juhtudel kinnitatakse randme ümber (enamasti öösiti) väike lahas, mis takistab randmel painduda. Randmele puhkuse andmine võimaldab tursunud sünoovial kokku tõmbuda ning vähendab survet närvidele. Sünoovia membraanide paksust saab vähendada ka teatud ravimite (mitte-steroidsete anti-inflammaatorite - Ibuprofen, Ketoprofen, Aspirin jt) abil.
Raskemal juhul võidakse karpaaltunnelisse süstida hüdrokortisooni, mis lahustub membraanide ümbruses ning alandab kõõluste survet mediaannärvile. Kortisoonidoos on enamasti väike ning ei oma mingeid kõrvalefekte. Lisaks sellele võib tarvitada B-vitamiine (100 mg päevas), mis parandavad närvide funktsioone ning madala soolasisaldusega toitumisresiimi. Selliste mittekirurgiliste lahenduste edukus sõltub oluliselt varajasest diagnoosist ning ravi alustamisest.

Väga rasketel juhtudel, kui on alust kahtlustada närvikahjustuse olemasolu, tehakse karpaaltunnelisse kirurgiliselt sisselõige (vt joonist) ning avatakse see, et närv vabastada. Enamasti tuleb operatsiooni teostad mitmeid kordi ning 10% patsientidest ei tervenegi (st käe funktsionaalsus ei taastugi kunagi).

 

Ennetamine

Enne kui karpaaltunneli sündroomi esimesed sümptomid ilmnevad, on mõttekas tegeleda selle ennetamisega. Eelkõige tähendab see ergonoomiliste instrumentide ning töövõtete kasutuselevõttu. Ergonoomilisel instrumendil peab olema suur läbimõõt ning libisemiskindel ja elastne pind, et sellest oleks võimalikul lihtne kinni haarata ning et pikemaajaliste täpsust nõudvate tööoperatsioonide korral käsi väsiks minimaalselt. Instrumendi haardeala peab olema piisavalt lai (et seda ei peaks pidevalt käes kohendama).