Röntgenkiirguse kasutamine hambaravis

16. apr 2002


Hambaravis kasutatakse mitmesuguseid röntgenülesvõtteid: intra- ja ekstraoraalseid, bite-wing, periapikaalseid, oklusaalseid, FMX, tomograafilisi, digitaalseid, tsefalomeetrilisi ja sialograafilisi. Kuidas neis kõigis orienteeruda?

Hambaravis kasutatavad röntgenülesvõtted saab jagatada kahte suuremasse kategooriasse:

  • intraoaalseteks - röntgenfilm paikneb ülesõtte ajal patsiendi suus
  • ekstraoraalseteks - film asub väljaspool suud

 

Intraoraalsed ülesvõtted

Intraoraalsed ülesvõtted on kõige levinumad lihtülesvõtted hambaravis. Igal inimesel tehakse neid elu jooksul korduvalt. Kuna need ülesvõtted on suhteliselt detailiderohked, aitavad need määrata kaariese asukohta, vaadelda hambajuurte asendit ja kuju, kontrollida hammaste kinnituskudede ja luuümbrise seisukorda, kasvavate hammaste staatust ning teostada üldist suutervise kontrolli. Sõltuvalt olukorrast, on võimalik teha mitmesuguseid erinevaid intraoraalseid ülesvõtteid:

  • rtg2.jpg (2192 bytes)Bite-wing ülesvõte näitab hästi hammaste krooniosa. Ülesvõttel on tavaliselt näha mingi osa ülemiste ja alumiste hamamste krooniosast (st juureosa pole näha)
  • rtg1.jpg (1600 bytes)Periapikaalne ülesvõte sisaldab aga juba ka hammaste krooniosa ja seetõttu on sellel näha ka mõned ülemised või alumised hambad täies ulatuses.
  • FMX (full-mouth X-ray radiograph) ehk kogu suu ülesvõtte on kombinatsioon kahest eelnevast - siin on näha kõik hambad täies ulatuses, mis aitab anda hea ülevaate suutervisest tervikuna. Sellist ülesvõtet tehakse harvemini (enamasti siis, kui kahtlustatakse mingit ulatuslikumat suuhaigust või patsient läheb üle teise arsti juurde)
  • Oklusaalne ülesvõte on tavapärasest suurem ning sellelt on hästi näha hamba areng ning vastastikune paigutus. Ühele ülesvõttele võetakse enamasti kas üks või mõlemad hambakaared täies ulatuses.

Selliseid ülesvõtteid saab teha nii traditsiooniliste röntgenaparaatidega, kui ka kaasaegsemate digitaalsete aparaatidega. Digitaalse radiograafia korral asendab röntgenifilmi kiirguse suhtes tundlik elektroodidega kaetud plaat, millelt signaal saadetakse arvutisse, kus saadud kujutist on võimalik väga mugavalt töödelda. Sellise ülesvõtte eeliseid on palju:

  • vajalik on väiksem kiirgus, ülesvõtte aeg lüheneb ning ka kujutis saadakse rutem
  • saadud kujutist on võimalik graafiliselt arvutil töödelda ja teistega võrrelda (arvuti suudab selgelt välja tuua erinevused, mida palja silmaga ei märka)
  • ülesvõtteid säilitatakse elektrooniliselt ja neid on mugav arhiveerida ning interneti abil ühelt arstilt teisele saata ning ka välja printida

Hoolimata neist eelisest on digitaalse radiograafia üks "puudusi" tema kõrge hind. Pealegi ei sobi vanemat tüüpi röntgenitorud digitaalse radiograafia aparaadile sobiva kiirguse tekitamiseks.

 

Ekstraoraalsed ülesvõtted

Selliste ülesvõtete korral paikneb film suust väljaspool, mistõttu saadav pilt on oma mõõtmetelt suur. Kuigi neil piltidel on näha ka hambad, on peamine rõhk siiski lõualuude ning kolju detailide näitamisel. Selliseid ülesvõtteid kasutatakse nt puseriti kasvanud hammaste omavahelise suhtes kindlaks tegemisel, lõualuude kasvuiseärasuste uurimisel, TMJ probleemide korral jm. Need ülsvõtted pole nii detailsed kui intraoraalsed, mistõttu neid ei saa kasutada näiteks kaariese avastamiseks või üksikute hammaste probleemide täpsemaks lahendamiseks.

Panoraamülesvõte näitab kogu suud - ülemist ja alumist lõualuud koos hammastega - ühelainsal pildil. Sellise ülesvõtte tegemiseks on vaja spetsiaalset röntgenaparaati, mis kindlaks määratud kiirusega automaatselt ringi ümber patsiendi pea teeb (tegelikult liigub ühel pool pead röntgenikiirte toru, teisel pool pead film, mis pildi salvestab). Kuna masin liigub väga täpselt, peab patsient jääma kogu ülesvõtte ajaks võimalikult liikumatuks, et pilt tuleks kvaliteetne - iga liigutus kajastub filmil uduse alana. Paljudel panoraamröntgenitel on ka spetsiaalsed pea- ning lõuatoed, mis aitavad patsiendi ülesvõtte ajaks fikseerida. Mõnikord asetatakse suhu ka spetsiaalne hammustusplokk, kuna ülesvõtte ajal ei tohi hambad päris koos olla, kuna nad katavad üksteist. Kuigi need masinad võivad tunduda suurte ja kohmakatena, on nad täiesti ohutud ning kasutavad sageli vähemgi kiirgust kui intraoraalse ülesvõtte puhul.


Panoraamröntgenülesvõte

Tomograafülesvõte on radiograafilise ülesvõtte üks eri liik, mille korral hambaarstil on võimalik pilt teha mingist kindlast tasandist (kihist) ning udustada kõik ülejäänud alad. Nii on võimalik vaadelda struktuure, mis tavalise röntgenpildiga jääksid märkamata (nt temporomandibulaarliigese korral).

Tsefalomeetrilise ülesvõtte korral tehakse röntgenpilt kogu pea ühest küljest. Selline pilt annab hea ülevaate hammaste suhtest lõualuuga, mistõttu seda kasutavad ortodondid raviplaani koostamisel.

Sialograafia puhul on radiograafiliselt ülesvõttelt näha hästi igemed, süljenäärmed jm pehmed koed, kuna neid tavalisel röntgenülesvõttel näha pole, sest need ei neela piisavalt röntgenkiirgust. Sialograafia tegemisel annab hambaarst patsiendile radiopaakset ainet (ainet, mis neelab röntgenikiirgust), mis koguneb teatud pehmetesse kudedesse, andes nii kontrastse pildi.

Kompuutertomograafia (CT skanner) viiakse läbi tavaliselt haiglas, mitte hambakliinikus, kuigi hambaarst võib patsiendi sellele ülesvõttele saata. Selle ülesvõtte tegemise ajal lamab patsient rahulikult CT-masinas ning röntgenitoru tiirleb ümber selle. Kiirgusest saadavat infot töödeldakse arvutiga ning luuakse sisekudedest 3-mõõtmeline kujutis, mis aitab avastada näiteks näo luude probleeme (mõrasid) või kasvajat.