Mõningaid näpunäiteid implantaadi valikuks

Kirurgilise ja proteetilise metoodika arenguga on muutunud implantaadid tavapäraseks alternatiiviks patsiendi ravimeetodi valikul juhul, kui on tegu vajadusega asendada puudu olevad hambad. Võimalike implantaadisüsteemide arv on tõusnud nii suureks, et nendes orienteerumine on muutunud piisavalt keeruliseks. Kuigi iga tootja juhindub enda süsteemi väljatöötamisel ja valmistamisel oma põhimõtetest ja printsiipidest, on sellegipoolest olemas mitmeid ühiseid omadusi, millele on ilmselt otstarbekas pöörata enam tähelepanu.

Erinevate sulamite kasutamisel valmistatud implantaatide ühiseks tunnusjooneks on titaankattega välispind ja muud ühised tunnusjooned.

Liik: Vint, silinder, õõnes, kooniline või plaatjas jne. Kõik need võivad olla kasutamiskõlblikud vaid teatud kindlates olukordades ja kindlatel juhtumitel. Majanduslikust seisukohast on hambaraviasutusel äärmiselt ebapraktiline omada mitut erinevat süsteemi. Parem on omada süsteemi, mis võimaldab teostada selle kasutamist ja implantaatide paigaldamist enim levinud ja ettetulevate kliiniliste juhtumite korral.

Pinnakatte materjal. Eksisteerib kolm enamlevinud pinnakatte tüüpi titaankate, hüdroksüapatiitkate ja puhas titaankate (puhas), mida on eelnevalt töödeldud spetsiaalse tehnoloogia alusel. Mugav on, kui kasutusel olev süsteem võimaldab teda rakendada võimalikult paljudel juhtudel.

Sisemine või välimine kuuskant. Tänapäeval on tõestatud, et ainuke praegu teadaolev tehniline pool, mis välistab antirotatsioonifunktsiooni on kuuskant süsteem. Mida suurem on kuuskandi pind ja mida tugevam on materjal, seda kindlam on antirotatsiooni välistamine.

Abutmendi (tugihammaste) valik. Oluline on omada piisavalt suurt valikut abutmente kõrguse ja läbimõõdu osas. Mõningate tootjate viimased arendused omavad anatoomilist läbimõõtu, mis kindlustab parima proteetilise efekti.

Nurkabutment. Paljud hambad, eriti eeshambad
omavad teatud kaldenurka (15%) kliinilise krooni ja juure vahel, seetõttu nurga all asetsevate abutmentideta on üsna keeruline, sageli aga ka võimatu teostada nõuetele vastavat proteseerimist implantaatidele. Siinkohal peab täheldama, et liiga suur kaldenurk vähendab efektiivsust ja konstruktsiooni kestvust. Implantaadi hambajuure sarnane kuju võimaldab neid paigaldada selliselt, et ei teki vajadust kasutada abutmente 15% kaldenurga all.

Steriilsus. Kuna paigaldamise momendil peab implantaat olema täiesti steriilne, siis on igati õigustatud valida implantaadid, mis on tootja tehase poolt eelnevalt steriliseeritud. Mõningat tootjad tagavad kahekordse steriilsuse, s.t iga implantaat on paigutatud topeltkambrisse (konteinerisse).

Puurid võivad olla nii ühe- kui mitmekordse kasutusega. Ühekordse kasutusega puurid on loomulikult ökonoomsemad, kuid samas peavad olema valmistatud sulamitest, mis hästi taluvad steriliseerimist. Mõningad tootjad kasutavad puuridel spetsiaalseid titaankatteid, mis omavad kollakat (kulla) värvi, selle mahakulumine tähendab ühtlasi ka puuri nüristumist ning seega kõlbmatuks muutumist.

Kirurgiline puurimise seade. Töökindlus, vastupidavus ja kasutamise lihtsus on ilmtingimata vajalikud näitajad. On ilmtingimata vajalik, et pindmised osad (nt otsikud jmt), mis on kontaktis kirurgi kätega, oleksid steriliseeritavad.

On mugav ja majanduslikult õigustatud, kui implantaatide müügifirmal on piisav laovaru, mis viib kliinikult vajaduse luua enda tagavara implantaatide ja proteetiliste elementide osas.

Selle lühikese aja jooksul, mil implantaatide kasutamine on oma alguspäevadest muutunud massiliseks, on osad firmad näidanud üles ülisuurt aktiivsust leiutatud süsteemide edasiarenduse ja seeläbi mugavuse, kindluse ja innovatiivsuse suunas võttes arendustegevuses arvesse arstidelt tulevat tagasisidet ja ettepanekuid, mis viivad täiuslikuma toote loomiseni. Näiteks brånemark süsteemi loojad investeerivad tootearendusse iga-aastaselt mitu miljonit USD.