Dr V.Grobler Pretoria Ülikool
3. apr 2002
Etruskide praktiline asjale lähenemine
Kui kreeklased esialgu vaid teoretiseerisid hambaravi probleemide üle, siis etruskidel oli rohkem praktilisi kogemusi ning neil olid ka esimesed kogemustega hambaarstid. Juba 700.a e.Kr valmistasid nad oskuslikult väga erandlikke hambaravi vahendeid nagu näiteks osalisi sildproteese, mida on leitud etruskide haudadest (12). Proteesides olid laiad kuldvitsad joodetud kokku ning need toetasid hambakaari. Toetatav hammas asus ühes võrus. Rooma seadusteski seisi kirjas, et "kõiki, kelle hambaid toetab kuld, tuleb koos sellega ka matta" (13). Kõigil muudel juthudel oli kulla matmine koos laibaga keelatud tegevus. Sarnaseid sildproteese ei valmistatud kuni 19.sajandini, kuna "pimedal keskajal" peeti Rooma impeeriumi poolt loodud leiutisi tsivilisatsiooni mandumiseks.
Näiteid etruskide sildproteesidest (14)
Roomlased vallutasid etruskid ning õppisid praktilist hambaravi just neilt. Huvitavaid hambaalaseid soovitusi leiab Horatiuse (65-8 e.Kr) kirjutistest, kus ühes oma satiirilises loos jooksis nõid Canidia nii kiiresti, et tema proteesid kukkusid suust välja. Selleks ajaks olid osalised proteesid juba nii levinud, et neid mainitakse kirjutistes ilma igasuguste selgitavate kommentaarideta.
Hoolimata mehaaniliste oskuste paranemisest, ei suudetud eelarvamusi ning maagiat hambaravist siiski välja juurida. Näiteks Plinius Noorema (23-79 p.Kr) "Looduse ajalugu" oli teadusliku käsiraamatuna kasutusel mitu sajandit. Selles oli hulgaliselt absurdseid "ravimeid":
- loksuvate hammaste uuesti kinnitumiseks tuli lõualuu külge siduda elus konn
- hambavalu vastu tarvitavad homöopaadid plantago't tänapäevani
Juhuslikke anatoomilisi avastusi tegi kreeklane Galen, kes rääkis esmakordselt hamba sees asuvatest närvidest. Erilist tähelepanu pööras ta täidistele.
Araablaste panus
Araablaste tsivilisatsioon õitses ajal, kui Euroopas oli "pime keskaeg". Araablastel õnnestus noppida praemaid teadmisi tänu sellele, et nad asusid mitme suure tsivilisatsiooni kontaktalal. Peagi arenesid nende kultuur ja õppekeskused ka kaugemale: Kairosse, Hispaaniasse, Bagdadi. Meditsiiniteadus oli neil suhteliselt kõrgelt arenenud ning nad omasid häid teadmisi anesteesiast ning teostasid mitmeid keerukaid kirurgilisi operatsioone (21). Sellisest teadmiste organiseerimisest võitis ka hambaravi. Araabia päritolu arst Abulcasis kirjeldas nii hamba ekstraktsiooni, hambakivi eemaldamist, lõualuu mõrade ning nihestuste ravi võimalusi. Ta disainis 14 erinevat hambaraviinstrumenti (vt joonist) ning soovitas puuduva hamba asendada "luuasendajaga".
Keskaegne tagasiminek
Keskajal saabus Euroopasse majanduslik depressioon ning kollaps ning sel ajal tehti väga vähe teaduslikke avastusi. Kogu Euroopas oli hambaravi väga algelisel tasemel, jäädes selliseks mitme sajandi jooksul. Salernos ja mujal avati meditsiinikoolid ning haiglad ning itaallane Arculanus hakkas ettevaatlikult ja üldsõnaliselt soovitama hambaaukude täidisena kuldlehti (sarnane meetod on kasutusel tänapäevani).
Seevastu mitteteaduslikke protseduure kirjeldati äärmuslike detailideni. Montpellieri Ülikooli professor Riviere käsitles tugevat hambavalu "kuumade voogude" (fluxation) ja nõrka hambavalu "külmade voogude" tagajärjena. Esimesel juhul tuli patsiendi käsi (!) kinni siduda, anda talle järgmisel päeval ravimit ning kaelale kõrvade taha pandi kaanid, kuna Reviere uskus, et hammastesse lähevad veenid kõrvade kaudu. Valutava poole kõrva sisse tilgutas ta mandlipuu õli ja äädika segu. Valutavat hammast määriti salviga või vitriolõliga. Tema vaatluste kohaselt pidi hammas pärast selliste protseduuride kordamist lõpuks ise lagunema. Teisel juhul (nõrga valu korral) raviti "külmi vooge" paikselt. Kui kumbki ravimeetod ei aidanud, tõmmati hammas välja...