Dr V.Grobler Pretoria Ülikool
19. märts 2002
Ülevaade hambaravi ajaloost
Suuhaigused on inimkonda vaevanud juba ajaloo algusest peale. 25 000 a vanad kromanjoonlaste kolbad näitavad, et tollased inimesed kannatasid hambakaariese all. Vanim teadaolev kirjalik viide suuhaigusele pärineb aga iidsetelt sumeritelt (ca 5000 a e.Kr), kus hambakaariese põhjusena kirjeldatakse "hambas elavaid usse". Ajalooürikud viitavad ka sellele, et muistsed hiinlased kasutasid akupunktuuri (nõelravi), et vähendada hambavalu.
Muistsete egiptlaste papüürused sisaldavad muuhulgas märkmeid, mis heidavad valgust tollasele meditsiinilisele praktikale. Need pandi kirja ajavahemikul 1500-1700 e.Kr ning neis kirjeldatud sündmused ulatuvad tagasi kuni aastasse 3700 e.Kr. Need märkmed sisaldavad nii põhjalikke hambahaiguste kirjeldusi kui ka nende ravimiseks mõeldud "ravimite" koostist. Nii tuli nt oliiviõli, datlid, sibulad, oad ja tinapulber segada ühtlaseks massiks ning määrida siis tuikavat hammast või suuhaavu. Egiptusest leitud alalõualuus (pärineb ajavahemikust 2900-2750 e.Kr) on kaks väikest puuritud augukest, mida kasutati ilmselt abstsessi dreenimiseks (mäda välja laskmiseks).
Vanal ajal oli hambaravi üldmeditsiini üks lashutamatu osa, mistõttu eurooplastele tundus egiptlaste töökorraldus esmalt veidi võõristav. Nii kirjutab kreeka ajaloolane Herodotos 5. saj e.Kr, et "Egiptuses praktiseeritakse meditsiini lahutamise alusel - st iga arst spetsialiseerub mingile kindlale kehaosale või haigusele - ühed ravivad ainult silmi, teised pead, kolmandad aga hambaid..."
Kreekas 1300-1200 e.Kr elanud arst Aesculapius (keda hiljem hakati jumalaks pidama) suutis juurutada põhimõtted, et haigestunud hammas tuleb suust eemaldada. Hiljem (500-300 e.Kr) kirjutasid Hippokrates ja Aristoteles, kuidas salvide ning punaseks kuumutatud raudtraadi abil ravida hambahaigusi ning suukudesid. Samuti rääkisid nad oma töödes hammaste ekstraktsioonist ning sellest, kuidas traatide abil stabiliseerida lõualuumurde ning loksuvaid hambaid.
Kuulus rooma meedik ja kirjanik Celsus (100 e.Kr), kirjeldas ulatuslikult mitmesuguseid hambahaigusi (sh igemete veritsemist, suuõõne haavandeid) ning nende ravimist narkootiliste ainete mõju all. Araabia arstid pöörasid väga suurt tähelepanu hammaste puhastamisele, kirjeldades erinevaid protseduure ja vahendeid, kuidas ja millega hambaid puhtaks "kraapida". Araablased võtsid kasutusele ka hambaharjad, suuveed ning hambapulbrid. Tollane hambahari oli lihtsalt tavaline puupulk, mis oli ühest otsast lõhestatud ja kiududeks purustatud, nii et see meenutas harja ning suutis suurema katu hammastelt ka eemaldada.
Keskaegses Euroopas oli hambaravi kättesaadav vaid jõukamale rahvale, kes suutsid arsti või kirurgi endale koju tellida. Hambakaariest eemaldati juba tollal "hambapuuriga" - see oli metallvarras, mida rulliti pihkude vahel. Tollased pehmed täidismaterjalid pakkusid paraku vaid lühiajalist leevendust, hoides õhul otse hambaauku sattumast. Vaesemate inimeste hambaravi toimus aga turuplatsil, kus isehakanud hulkur-arstid tõmbasid hamba väikse tasu eest välja - see oligi praktiliselt ainus hammaste ravimise meetod.
Keskajast kuni 1700 a. p.Kr viisid suurema osa Euroopa hambaravist läbi nn "juuksur-kirurgid" (barber-surgeons). Need inimesed olid "meistrid iga töö peale" - nad tõmbasid hambaid, panid kaane, lõikasid juukseid, ajasid habet ning viisid läbi palsameerimist...
1400.-st aastast pärit Itaalia allikad mainivad muuhulgas, et hambaaukude täitmiseks kasutati kullast lehti. Hilisemad prantsusekeelsed allikad aga kirjeldavad, kuidas pärast kaariese eemaldamist täideti hambaauk pehme tinaga. Moodsa hambaravi isaks peetav Pierre Fauchard (1678-1761) kirjeldab oma raamatus "Suu kirurgia ning hammaste ravimine" põhjalikult nii suu anatoomiat ja funktsioone, oraalsete patoloogiate sümptomeid, kaariese eemaldamise ning restaureerimise operatiivseid tehnoloogiaid, periodontaalhaigusi, ortodontiat, puuduvate hammaste asendamise võimalusi ning hammaste transplantatsiooni. Fauchard'i teksti hakkasid järgima paljud teised hambaarstid ning tema töövõtted levisid kiiresti üle kogu Euroopa.
1750.a pärit hambatangid ja -kangutid, osadel elevandiluust käepidemed
18. sajandil Ameerika kolooniatesse migreerunud hambaarstid pühendasid end põhiliselt haigestunud hammaste eemaldamisele ning algeliste proteeside paigaldamisele. Näiteks Paul Revere oli ameti poolest metallitööline ning valmistas proteese kullast ning elevandiluust - sellised proteesid oli ka George Washingtonil. Proteeside valmistamiseks ei kasutatud aga kunagi puitu. Kuni 19.sajandi keskpaigani valmistasid individuaalseid proteese kogemustega metallikunstnikud. Enam kasutatavad materjalid olid kuld, hõbe ja elevandiluu, mistõttu proteesid olid väga kallid. 1851. a avastati, et teatud troopiliste puude mahl kõvastub ning tekib vulkaniseeritud kummi, mida hakati kasutama patsiendi suust jäljendi võtmiseks. Nii sai võimalikuks portselanist hammaste valamine, mis proteeside hinda alandas. Hiljem asendati kummi ja portselan juba akrüülplastidega.
Durhami hambaravitangid, mille oli võimalik
kasutada erinevaid otsikuid (1825.a)
Suurem hüpe kaasaegse hambaravi poole toimus 1844.a, kui dr Horace Wells avastas sisse hingatava naerugaasi valuleevendava mõju. Tema initsiatiivil algas nearugaasi kasutamine hambaravialaste keerukamate protseduuride ajal ning samuti töötas ta välja inhalatsiooni analgeesia ning anesteesia põhimõtted. Meedikud võtsid naerugaasi kasutamise omaks veidi hiljem ning siis hakati seda kasutama kirurgias standardprotseduurina.
Ameerika hambaravi reformijaks sai dr Greene Black (1831-1915), kes rakendas hambapuuri ringi ajamiseks tööle jalgadega tallatava mootori - enne seda toimus puuri ringi ajamine kas käega või üleskeeratava vedru abil. Peale selle töötas ta välja kaasaegsemad hammaste täidiste tehnoloogiad, mis põhinesid bioloogilistele ja mikroskoopilistele saavutustele. Black uuris põhjalikumalt ka hammastel õhukese kihina astesevat hambakattu ning järeldas, et hambakaaries ning periodontaalhaigused on selle bakteriaalse koostise otsesed tagajärjed. Sellegipoolest saadi sellele teooriale teaduslik kinnitus alles 1960.-ndate aastate alguses.