Sinus-lift - subantraalne augmentatsioon - 2.osa

Dr Joel Rosenlicht
21. jaan 2002


Artikli 2. osas vaadeldakse sinus-liftiga kaasnevaid operatsiooniaegseid ja -järgseid tüsistusi ning osteoplastika materjale. Artikli konsultant on dr Ülo Pintson.
Vaata lisaks:
Sinus-lift - subantraalne augmentatsioon - 1.osa
Artikli originaaltekst (Rusdent.com)

Artikli toimetaja ja konsultant
dr. Ülo Pintson, AS ODE Hambakliinik

Operatsiooniaegsed tüsistused

Sagedaseimaks operatsiooniaegseks tüsistuseks on põskkoopa limaskesta rebend. Rebendid ja perforatsioonid tekivad subantraalse augmentatsiooni käigus umbes 30% juhtudel.(joonis 7).


Joonis 7. Limaskesta vabastamisel tekkinud suur rebend.

Rebendite vältimine võimaldab ära hoida haava kontaminatsiooni põskkoopa lima (mikrofloora) poolt. Perforatsiooni sulgemiseks võib kasutada erinevaid materjale ja meetodeid. Enim levinud on õmbluste asetamine või lappimine. Autori arvates on lappimine eelistatum kui õmbluste asetamine, kuna on tehniliselt kergemini teostatav.

Kasutatavateks materjalideks on autogeenne luutransplantaat, resorbeeruv tselloloos (Gelfilm), Collatape (väikeste perforatsioonide korral); Lüofiliseeritud demineraliseeritud lamineeritud luu. (joonised 8 ja 9).


Joonis 8. Limaskesta perforatsiooni sulgemiseks on kasutatud Gelfilmi.


Joonis 9. Osteoplastiline materjal on asetatud õõnsusesse. Barjäärina kasutatakse Gelfilmi.

Suured põskkoopa vaheseinad võivad komplitseerida operatsiooni läbiviimist. Selliste vaheseinte ilmsikstulekul luuakse juurdepääs nendele igast küljest, et vältida limaskesta perforatsiooni.


Joonis 10. Põskkobas jaotub kaheks osaks vertikaalse vaheseina abil.


Postoperatiivsed tüsistused

Ettevaatliku ja korraliku operatsiooni sooritamise korral on tüsistuste tekke võimalus suhteliselt väike. Operatsioonihaava piirkonnas on tavapärasemateks tüsistusteks infektsioon, oroantraalse uurise teke, implantaatide liikuvus, veritsus, sinusiit, valulikkus ja vedelike liikumise häirumine põskkoopas. Infektsiooni ravi peab kulgema piisavalt agressiivselt, et välistada uurise teket ja luulise materjali kadu. Infektsiooni esmaste sümptomite korral on vajalik haava asetada dreen. Vajalik on määrata patogeen ning selle tundlikkus antibiootikumide suhtes. Õigeaegse antibakteriaalse ravi määramisega on võimalik vältida ühenduse teket ja luulise materjali kadu.

Protsessi progresseerudes ja ühenduse tekkides võib osutuda vajalikuks viia läbi kolde puhastamine ja irrigatsioon. Pärast põletikulise protsessi ravimist on vajalik sulgeda uuris, vajadusel võib korrata sinus-lift operatsiooni. Sinusiidi tekkimisel määratakse antibakteriaalne ja põletikuvastane ravi.


Osteoplastika materjalid

Sinus-lifti eesmärgil kasutatakse mitmesuguseid materjale, näiteks demineraliseeritud lüofiliseeritud luud, resorbeeruvat ja mitteresorbeeruvat hüdroksüapatiiti, anorgaanilist luumineraali (saadakse veiste luudest), autogeenset luud. Kasutatava materjali valikul on vajalik arvestada patsiendi tervislikku seisundit ja vanuste ning täitmist vajava õõnsuse suurust ja lokalistatsiooni.

Praktikas kasutatakse sagedamini resorbeeruvat hüdroksüapatiiti (osaliselt anorgaaniline veise luu mineraal), demineraliseeritud lüofiliseeritud allogeenset luud või autogeenset luutransplantaati. Mõnikord, kui on vajalik täita suurt õõnsust ja luua pidevat toestust, on näidustatud lisada mitteresorbeeruvat hüdroksüapatiiti. Mistahes materjali kasutamisel efekti saavutamise kiirus ja tase sõltuvad materjali kogusest ja patsiendi tervisest. (Joonised 11…14).


Joonis 11. Alveolaarluu ebapiisav kõrgus, planeeritava implantaadi paigalduse märgistamine.


Joonis 12. Röntgenogramm pärast sinus-lifti ja samaaegse implantatsiooni operatsiooni.


Joonis 13. Röntgenogramm 6 kuud pärast operatsiooni.


Joonis 14. Röntgenogramm 1 aasta pärast operatsiooni. Täheldatav on luu konsolideerumine ja organiseerumine luuplastika piirkonnas.

Kokkuvõte

Sinus-lift operatsiooni kasutatakse juba enam kui 30 aastat. Ebaõnnestumised algusetapil on viinud metoodika ja kasutatavate materjalide täiustumisele. Kirurgilise protokolli täiustamine ja efektiivsemate materjalide kasutuselevõtt on oluliselt parandanud metoodika efektiivsust ja ohutust. Arst, kelle arsenali kuuluvad oskused ja materjalid eelpoolkirjeldatud kirurgilise operatsiooni läbiviimiseks, saab pakkuda tunduvalt suuremale ülalõualuu atroofiaga patsientide hulgale implantatsiooni eeliseid.