Kui hambakape ei aita ... ehk Bruksismi ravi ebatraditsiooniliste vahenditega

Käesoleva artikli eesmärgiks on selgitada bruksismi erinevaid sümptomeid ning tagajärgi lähtudes kirjanduses toodud viidetest. Kirjanduse kohaselt bruksismi ravimiseks enimkasutatav vahend - hambakape - pole selleks siiski piisav. Veelgi väiksem usk on selliste "traditsiooniliste" vahendite, nagu helisignaalide ja stressi vähendamise kasutusefektiivsusesse. Traditsiooniliste ravivahendite piiratuse tõttu ning bruksismi suhteliselt suure leviku ning ulatuslike tagajärgede pärast, võib hambaarste huvitada ka ohutumate ja vähemtuntud ebatraditsiooniliste ravivahenditega eksperimenteerimine. Siintoodud meetodid võivad olla ebapopulaarsed, kuid need tuginevad teaduslikele uuringutele, mis annavad lootust bruksismi ravida ka sootuks ebatraditsioonilisemal viisil, kui seda seni teatakse.

Bruksismi traditsioonilised ravivahendid pole alati edukad (Ellison, Stanziani 1993, Nissani 2000). Kuigi kape kasutamine on kõige levinum bruksismi ravimise vahend, näitavad kirjanduse viited, et enamasti kape kasutamine ei lõpeta hammaste krigistamist ja hõõrumist. Sama moodi ei pane patsienti sellest harjumusest loobuma teised populaarsed bruksismi vastased vahendid (uneaegne helisignaal jm).

Mis on bruksism?

Sõna bruksism on tuletatud kreekakeelsest sõnast brychein, mis tähendab hammaste krigistamist. Kuna mõistet on püütud kirjanduses väga erinevalt tõlgendada, püüame siin selle üheseltmõistetavalt kokku võtta. Bruksismiks nimetatakse tahtmatut, mitteteadlikku ülemäärase jõuga toimuvat hammaste krigistamist ning kokku surumist. Kui see toimub une ajal, nimetatakse seda unebruksismiks. Samas on palju ka selliseid inimesi, kes krigistavad hambaid ärkvel olles ning sel juhul võiks nimetada seda ärveloleku bruksismiks. Need terminid on eelistatumad kasutatavatest ööbruksimist ning päevabruksismist, kuna unebruksism võib toimuda ka päevase magamise ajal. Seega neid bruksismitüüpe eritav tegur on uni, mitte päikesevalgus.

Kõigi bruksismitüüpide korral kaasneb ülemiste ja alumiste hammaste mälumispindade jõuline kokkupuutumine. Krigistamise korral kaasneb sellega ka lõualuude liikumine ning ebameeldiv heli, mis võib ka kaasinimesi äratada. Hammaste tugev kokku surumine seevastu ei too kaasa mingit heli, kuna alalõualuu selle käigus ei liigu.

On oluline märkida, et bruksistide ning mitte-bruksistide vahel vahe tegemine polegi nii lihtne. Enamik inimesi hõõrub oma hambaid üksteise vastu ja surub mingil määral kokku iga päev, kuid see ei tähenda, et nad kõik on bruksistid. Samas võivad bruksistid hammaste vahel pidevalt mõjuvate suurte jõududega edukalt toime tulla, ilma et neil haiguse tundemärke ilmneks. Seega tuleks bruksismist rääkida juhul, kui see on piisavalt püsiv, piisavalt sage, kestab küllalt kaua ning toimub piisavalt suurte jõududega, et mõjuda hammastele purustavalt või muud moodi kahjulikult. Mõnede inimeste puhul tuleb nad bruksistideks arvata alles siis, kui see hakkab mõju avaldama nende (või nende kaasinimeste) üldisele heaolule.

Kuna bruksism on arvatavasti sama vana kui inimkond, on sellele hulganisti viiteid ka Piiblis, kus märgitakse, et hammaste krigistamine kaasnes patustamise ja ketserlusega. Kuid bruksismi ilmingud olid selgeks märgiks ka kurja vaimu olemasolust. Piiblis mainitakse bruksismi tundemärke enamasti seoses äärmuslike emotsionaalsete tunnetega - vihkamise, piinade, hirmuga.

Bruksismi levik

Bruksismi ebamäärase definitsiooni ning suhteliselt suure leviku tõttu on raske välja tuua kindlaid ja täpseid arve. Umbes 80% bruksistidest pole ise oma haigusest teadlikud või häbenevad seda niivõrd, et riskivad pöördumatute terviseprobleemidega (Thompson, Blount & Krumholtz, 1994). Sageli läheb aastaid, enne kui bruksismist tingitud hammaste kulumine välja hakkab paistma, kuid vaid need märgid saavad juhtida tähelepanu haiguse olemasolule. Sel põhjusel võib bruksismi levik kõikuda sõltuvalt piirkonnast 5-100% elanikest (USA-s on bruksistid 5-20% elanikest). Kuigi täpsed numbrid puuduvad, on ka selline ligikaudne hinnag murettekitav, kuna vähemalt iga 20. inimene meie seast (5%) on bruksist. Tõneäoliselt on bruksiste aga 4-5 korda rohkem. Vaieldamatult on bruksism üks laiemalt levinumaid harjumusi, mis mõjutab ebasoodsalt kogu maailma teatud inimgrupi suutervist.

Bruksismi etioloogia

Bruksismi välja arenemise põhjused on vastukäivad ja ebakindlad (Ellison & Sanziani 1993; Thompson, Blount & Krumholtz 1994). Põhjuseid on sageli mitu, need kattuvad ning varieeruvad patsiendilt patsiendile. Kõige sagedasematena mainitud põhjused on:

• stress,
• isiksuse tüüp,
• allergiad,
• puudulikud toitumisharjumused,
• maloklusioon,
• võõrkehade paiknemine suus,
• kesknärvisüsteemi funktsioonihäired,
• ravimid,
• oraalne propriotseptsioon,
• geneetilised tegurid.

Järgmine osa