8. nov 2001
Alalõualiigese (TMJ) anatoomia
TMJ (temporomandibular joint) ehk alalõualiigese probleemid on suhteliselt levinud üsna suurel grupil inimestest, kusjuures ise nad seda sageli ei teagi. Ainuüksi USA-s kannatab TMD (TMJ Disorder) ehk liigesprobleemi all üle 10 miljoni (st ca 3,5% rahvastikust) inimese, kusjuures siia alla kuuluvad nii teismelised, keskealised kui vanurid. Liigesprobleemiks nimetatakse üldiselt kõiki alalõua lihaste ja liigeste probleeme. See võib olla tunda vaid kerge naksumisena suu avamisel, kuid hullematel juhtudel võib tugev valu haarata kogu näopiirkonna, kaela ja õlad, takistades isegi liigutusi õlavöötme piirkonnas.
Temporomandibulaarliigesed paiknevad kuulmekäigust eespool, ühendades alalõualuud koljuga (vt ülemist joonist). Et liiges võimaldaks alalõual võimalikult sujuvalt ja valutult liikuda, peab liigesepea (antud juhul alalõualuu liigesepoolse tipu) kuju sobituma liigeseauguga (kolju oimuluu küljes) ja nende vahel asuv kõhreline ketas e. disk asuma õiges pingevabas asendis. Liikumise sujuvust suurendab ning liigeseotste vahelist hõõrdumist vähendab liigeseõõnes asuv eriline vedelik sünoovia. Luuotsi hoiavad liigestes paigal tugevad kõõlused, lihased ja liigesesidemed. Alalõua liiges on üks liikuvamaid liigeseid kehas, tehes üle 2000 liigutuse päevas.
Millised on liigesprobleemi tunnused?
Kui alalõualiigesed ei tööta korralikult, võivad teil esineda järgmised kaebused:
- alalõua liigutamisel tekkiv heli (naksumine, krigin, klõbin)
- valu suu avamisel
- suud pole võimalik täielikult avada
- hammaste pingeline kokkusurumine ja krigistamine
- näo valulikkus ning näolihaste pidev väsimus
- valud kõrvas (mitte tingitud kõrvahaigustest)
- lõualuu ootamatu "lukustumine" avatud asendis (st suud pole võimalik käte abita sulgeda)
- kumin ja undamine kõrvades (tinnitus)
- sagedased peavalud
Mis põhjustab liigesprobleeme?
Liigesprobleemide mõistmiseks tuleb endale selgeks teha alalõualiigese (ehk mandiibula) anatoomia ja liikumise iseärasused. Lõualuude tipus asuvad kerakujulised liigesepead (kondüülid) paiknevad kolju vastavakujulistes õõnsustes (fossa). Nende liigeseotste vahele jääb ketas e disk (vt alumisel joonisel hall ala), mille ülesanne on muuta luude omavaheline liikumine sujuvamaks ning tasandada võimalikke lööke. Seda ketast hoiavad oma kohal ümritsevad liigesesidemed ning lihased, mis kontrollivad ka lõualuu liikumist suu avamisel ja sulgemisel.
Nii liigub liigesepea suu avamisel.
Liigesprobleem võib välja areneda järgmistel eeldustel:
- kaotatud või puseriti hambad
- lahihambumus (alalõua hambad on ülemistest kas liialt ees või taga)
- hambumushäire ehk maloklusioon - vastashambad ei sobitu teineteise suhtes korrektselt(vt alumist joonist)
- degeneratiivne artriit -reumatoidartriidiga kaasnev seisund
- erinevad pea- või kaelavigastused
- stressist tingitud hammaste pingeline kokkusurumine (bruksism) ja lõualihaste spasmid
Vastashammaste valest sobitumisest tekivad lisapinged
Kõik need sümptomid võivad tingida alalõualuu vale asendi, mis tekitab lõualiigese närvide, veresoonte, lihaste ja sidekudede üleliigseid pingeid ja väsimust. Kui seisundile ei saada õigeaegset leevendust, võite hakata seda alateadlikult kompenseerima ebaloomuliku kehaasendiga, mis väsitab omakorda kaela-, selja- ja õlalihaseid.
Kuidas saab hambaarst aidata
Hambaarst on sellise probleemi korral üheks võtmeisikuks meeskonnas, kuhu sõltuvalt probleemi põhjustest kuuluvad veel ortodont, suukirurg, perearst, psühhoterapeut ja vajadusel ka psühholoog. Kuna liigesprobleemi sümptomid sarnanevad mitmete teiste haiguste omadele, tuleb lõpliku ja täpse diagnoosi panemiseks teha mitmeid hambaravialaseid ja meditsiinilisi uuringuid. Kui põhjused sisaldavad lisaks hambumusprobleemidele ka teisi, suunab hambaarst teid vastava spetsialisti vastuvõtule edasise diagnoosi või ravi saamiseks.
Kui tunnused viitavad hambaprobleemidele, tehakse hammaskonnast ja lõualuudest ilmselt esmalt röntgenülesvõtted. Lisaks võib vaja minna hammaste jäljendeid, et uurida võimalikke hambumusprobleeme (st kas ülemised ja alumised hambad sobituvad vastastikku korrektselt).
Normaalne mandibulaarliiges
Üleliigselt kokkusurutud kettaga liiges
Mitmete kahjustustega liigeseketas ja artikulaarpind
Ravi
Hambumushäirete korral püütakse seda kõigepealt korrigeerida, et hambumus oleks õige. Selleks võib vaja minna hambakroone ja hambakontuuride korrigeerimist. Kui tegu on bruksismiga ehk hammaste krigistamisega, võidakse selle ärahoidmiseks paigaldada hammaste vahele spetsiaalne kape, et ülemisi ja alumisi hambaid rohkem lahus hoida. Vaja võib minna ka ortodontiliste aparaatide abi. (Vt lisaks: Temporomandibulaarliigese raviaparaat)
Ajutiselt püütakse leida ka mingit ravi lihaste pingeseisundite ja valu vastu - nendeks on lõdvestavad harjutused, valuvaigistid, soojad ja külmad kompressid. Teile võidakse soovitada ka spetsiaalseid lõualuu harjutusi, mis lihaseid tugevdavad, ning kõvemast toidust (nt porganditest) hoidumise dieeti. Suurt abi võib olla ka psühhoteraapiast, mis vähendab üleüldisi pingeid. Füsioloogiline ravi võib hõlmata lisaks ultraheliravi ja rühiharjutusi.
Liigesprobleemi lahendamiseks on vaid üksikutel juhtudel vajalik kirurgiline sekkumine, mille korral artroskoopiliste ning artrotsenteesi peenikeste instrumentide ja nõelte püütakse liigest loputada ning sinna süstida põletikuvastaseid ained. Pehmete kudede kirurgiat on vaja siis, kui liigeste vahelise ketta asend vajab korrigeerimist või on tegu "lukustunud" lõuaga.
Lõppsõna
Kui kahtlustate, et teie valu ja ebamugavustunne võivad olla põhjustatud mandibulaarliigese probleemidest, tuleks esmalt konsulteerida oma pere- või hambaarstiga, kes oskavad vajadusel teid aidata või teiste spetsialistide juurde suunata.