Panoraamröntgeni edukas kasutamine - 1.osa

Sissejuhatus

Panoraamröntgen on ainulaadne ekstraoraalne filmitehnika, mis lubab hambaarstil vaadata korraga tervet hammaskonda ning sellega seotud struktuure. Panoraamröntgeni protseduuri ja varustust on pidevalt täiustatud alates 1934. aastast, kui tehti esimene ülesvõte. Panoraamröntgenit saab teostada nii patsiendi seisvas, istuvas kui lamavas asendis. Kõigil juhtudel tuleb hoolikalt jälgida röntgenseadmestiku tootja ettekirjutusi ning patsient peab püsima täiesti liikumatult, kuni röntgenitoru ja kujutise vastuvõtja (ekraani ja filmi kombinatsioon) tema pea ümber ringi teevad.

Käesolev artikkel pakub lahendusi panoraamröntgeni tegemisel tekkida võivatele probleemidele ning annab vajalikke soovitusi uute probleemide vältimiseks. Joonisel 1 toodud kvaliteediga ülesvõtte saamiseks tuleb järgida sellele tehnikale omaseid kindlaid reegleid. Kuna ülesvõtte teostajale pole alati selge, kus konkreetselt tehti viga, siis lähtume valmis ülesvõtetest ning analüüsime nende puudusi. Lisaks vaatleme ka ekstraoraalseid kassette, mida kasutatakse koos filmi-võimendusekraani kombinatsiooniga.

Joonis 1: Normaalne panoraamülesvõte

Kõigi panoraamröntgenseadmete korral on valmistaja arvestanud "keskmise lõualuuga", mille korral ülesvõte tuleb diagnostiliselt kõige väärtuslikum. Kui patsient ei paikne täpselt selles nn "kujutise tasandis", siis võib pildil esineda suuremal või vähemal määral moonutusi. Patsiendi võimalikult täpseks kohale paigutamiseks tuleb kasutada peahoidjaid ja lõuatuge. Korraliku tulemuse saamiseks tasub ka patsiendile selgitada täpse positsioneerimise vajalikkust. Ülesvõtte ajaks peab patsient peast ära võtma prillid ja kõik muud võimalikud metalli sisaldavad detailid, mis paiknevad pea ja kaela piirkonnas. Samuti tuleks eemaldada täis- või partsiaalsillad. Patsient peab sulgema huuled ning suruma keele suulakke. Kasutada tuleks ka õlgu ja selga katvaid tinapõllesid, mis kaitsevad keha lisakiirituse eest.

Kujutise salvestamine

Kujutise jäädvustamiseks kasutatakse panoraamröntgeni korral kaht võimendusekraani, mille vahel asub röntgenfilm (joonis 2). Need kõik asuvad ühes valguskindlas konteineris, mida nimetatakse kassetiks. Kassett võib olla jäik või pehme. Mõlemad võimendusekraanid on kaetud fosforkihiga, mis röntgenikiirguse käes fluorestseerub – see helendus valgustabki filmi. Panoraamröntgenis kasutatav film on 10–60 korda tundlikum tavalisest röntgenfilmist ning seetõttu on kujutise tekitamiseks vajalik kiirguse hulk võimendusekraanide kasutamise tõttu väiksem. Kuna röntgenitoru ja kujutise vastuvõtja tiirlevad ümber patsiendi, on kujutise vertikaalne ulatus piiratud röntgenikiire laiuse ja kollimatsiooniga (paralleelsusega).

Joonis 2

Ekspositsiooni väärtused

Keskmised pinge (kV, kilovoltides) ja/või voolutugevuse (mA, milliamprites) väärtused on paika pandud röntgenseadme tootja poolt ning need võivad varieeruda erinevatel patsientidel. Ühe väärtuse võrra tuleks suurendada pinget või voolutugevust tumeda nahaga, tüsedusele kalduva või "paksu" lõualuuga patsiendi korral. Pinget või voolutugevust tuleks vähendada "õhukese" lõualuu või osalise hambutuse puhul.