Kipsid - 1.osa

2. nov 2001


Kips on üks enamlevinumaid ja odavamaid jäljendmaterjale. Artikli 1. osas vaadeldakse kuidas kipsi liigitatakse ning millised on erinevate kipside omadused.
Vaata lisaks:
Kipsid - 2.osa

Kipsid - 3.osa

Pehme kips (dental plaster) on üks enamlevinud hambalaboris kasutatavaid materjale ning ka hambaarstid on harjunud selle abil jäljendeid valmistama. Pehme kipsi kõrval kasutatakse ka kõva kipsi (dental stone) - see on kallim ning kasutatakse äärmuslikemates tingimustes, kus materjal peab olema suure kõvaduse ja pindtugevusega. Kipsi omadused on määratud ISO standardiga 6873:1998 (Dental Gypsum Products), mille kohaselt eristatakse 5 kipsisorti:

  • Tüüp 1: jäljendkips
  • Tüüp 2: pehme kips
  • Tüüp 3: kõva kips
  • Tüüp 4: superkips (suur tugevus, väike paisumine)
  • Tüüp 5: superkips (suur tugevus, suur paisumine)

Pehme kips

Nii pehmet kui kõva kipsi toodetakse kipsimineraali CaSO4·2H2O (tuntud ka alabastri nime all) osalise dehüdratiseerimise teel. Pehme kipsi saamiseks hõõrutakse alabaster peeneks pulbriks, eemaldatakse väävel ja kvarts ning kuumutatakse avatult 120-kraadises kuumuses, mille toimel toimub osaline dehüdratiseerumine ning tekib valge pulber kaltsiumsulfaat-hemihüdraat. Saadud hemihüdraadi kristallid paiknevad irregulaarselt ning poorselt, mistõttu on need väga kohevad. Kristallide ühe morfoloogilise vormina esineb ka nn beeta-hemihüdraat, kuid sisuliselt pole siin keemilist erinevust. Hemihüdraadi jahutamisel ning taaskuumutamisel tekib sellesse kolme liiki kaltsiumsulfaadi kristallide modifikatsioone - osa neist on lahustuvad anhüdraadid, osa mitte. Tüüpilise tööstusliku pehme kipsi massiosade koostis on enam-vähem selline: hemihüdraadid 80%, alabaster 5%, anhüdraadid 5% ning lisaks 10% ulatuses tasakaalustavaid lisaaineid.

Kõva kips

Kui alabastri kuumutamine viia läbi autoklaavis kõrgel rõhul (hydrocal-protseduur), rekristalliseerub hemihüdraat regulaarsemasse vormi ning tekib n.n alfa-hemihüdraat, mille molekulid on väiksemad ning paiknevad tihedamalt, mistõttu saadud aine on kõva. Kui kuumutamise ajal osalevad protsessis ka lisaained (crystacal-protseduur), tekib veelgi kõvem kips. Väga regulaarse kujuga hemihüdraatide kristalle on võimalik saada ka siis, kui alabastrit keeta kaltsiumkloriidi lahuses. Sel materjalil on hambaravis väga spetsiifilised kasutusalad ning seda kutsutakse ka superkipsiks (densite stone) ehk alfa-hemihüdraadiks.

Kõva kipsi tootmine on pehme kipsi tootmisest kallim, kuna pulbrisse segatakse sageli ka värvainet, et muuta mõlema kipsi jaoks loomulikku valget värvust ning neid lihtsamini eristada. Värvaineks on naturaalse värvaine alisariini (n.n "kalkunipunase") derivatiiv, mis seostub molekulaarselt hemihüdraadi koostises olevate kaltsiumioonidega. Selle tulemusel pole võimalik selliselt kipsilt värvi maha pesta, mis annab võimaluse tekitada pehme ja kõva kipsi selgesti eristatavat markeeringut.