Juuretäidis

 0 häält
Marek VinkMarek Vink
12.juuni 2006
Juuretäidise tähtsaim ülesanne on takistada uue infektsiooni pääsemist juurekanalisse. Juuretäidise puudumine võib põhjustada sidekoe kasvu kanali sisse, mis omakorda võib põhjustada juure resorptsiooni.

Juuretäidise eesmärk

Juureravi õnnestumise eelduseks on infektsiooni elimineerimine ja/või ennetamine. Juuretäidise tähtsaim ülesanne on takistada uue infektsiooni pääsemist juurekanalisse. Uus infektsioon võib tungida periapikaalselt, dentiini- või lateraalkanalitest (sügava igemetasku korral), kuid tavaliselt siiski suuõõne poolt kaariese, fraktuuri või täidise äärelekke tulemusena. Juuretäidise puudumine võib põhjustada sidekoe kasvu kanali sisse, mis omakorda võib põhjustada juure resorptsiooni.

Juuretäidis valmistatakse kemomehhaanilise prepareerimise ja apikaalse periodontiidi korral ka lokaalse ravimi abil saadud steriilsesse kanalisse. Juuretäidisel on ka endal antimikroobne efekt sellega, et tihe täidis takistab kanalis või dentiinikanalites olevate mikroobide toidu saamist nii tõhusalt, et enamus bakteritest surevad nälga.

Juuretäidise asetamine erinevate diagnooside korral

Pulpiidi ravi

Pulpiidi korral võib kanali püsivalt täita kohe, kui kanal on prepareeritud. Soovitav on kanal valmis prepareerida esimesel visiidil ja kohe ka täita. Kui diagnoosiks on äge pulpiit ja patsiendil on ägedad sümptomid või on tegemist selge üle tipu prepareerimisega, võiks kanalisse asetada lokaalse ravimi (kaltsiumhüdroksiid, eugenool) ja teha juuretäidise järgmisel visiidil 1-2 nädala möödudes. Tavalise pulpiidiravi korral on uurimuste järgi järelnähtusid vähem siis, kui juur täidetakse esimesel visiidil.

Steriilne nekroos

Kui juurekanal on nekrootiline ning periapikaalpilu on terve, on juurekanal tõenäoliselt steriilne. Sellisel juhul võib juuretäidise teha esimesel visiidil. Kui on väiksemgi kahtlus (vähene periapikaalne muutus, anatoomia ei võimalda juuretippu näha), et kanalis võib olla infektsioon, on soovitav teha juuretäidis alles järgmisel visiidil. Kui hammas on sümptomaatiline, kuid kanalist ei leidu vitaalset pulbikude, on tõenäoline, et hammas on infektsioosne. Kui kanalil on olnud ühendus suuõõnega, kaaries või ebakvaliteetne täidis ulatub kanalini, tuleb eeldada, et kanalis on infektsioon.

Apikaalne periodontiit

Tänapäevase soovituse järgi tehakse juuretäidis apikaalse parodontiidi korral kõige varem teisel visiidil. Juuretäidise tegemise eelduseks on, et eelmisel visiidil on kanal valmis prepareeritud ja olnud täidetud lokaalse ravimiga (kaltsiumhüdroksiid) ning pealt suletud hermeetilise ajutise täidisega. Juuretäidise tegemise eelduseks on ka see, et hammas on olnud asümptomaatiline. Kui hammas on olnud ravi alguses väga valulik ja mädane võib minna aega enne kui kanal saadakse täiesti kuivaks ja periapikaalpiirkonnast ei valgu enam kanalisse põletikulist eksudaati. Parim lõpptulemus ja prognoos saadakse, kui hammas on täitmise hetkel asümptomaatiline ega kliinilisi põletikunähtusid pole märgata.

Samal ajal tuleb aru saada, et täitmise hetkel röntgenpildil nähtav luudestruktsioon ei ole märk kanali infektsioonist. Kui infektsioon on elimineeritud, paraneb luustruktuur keskmiselt aasta jooksul (3 kuud kuni 4 aastat).

Hambad, mille on suur “kolle”, võib põhimõtteliselt samuti täita juba teisel visiidil eelpool loetletud eeldustel. Kliiniline kogemus aga näitab, et mõnel juhul on mõistlik oodata 1-3-6-12 kuud, et saada kindlus paranemise algamise kohta ning alles siis teha püsiv juuretäidis. Sellisel juhul vahetatakse kaltsiumhüdroksiidi algul 1-2 nädala tagant ja hiljem 3 kuu tagant.

Sisene resorptsioon

Perforeerimata sisese resorptsiooni juuretäitmine käib pulpiitse hamba reeglite järgi, kui hammas on vitaalne. Resorptsiooni täieliku eemaldamise seisukohalt oleks siiski soovitav esimesel visiidil täita kanal ja resorptsiooniõõs kaltsiumhüdroksiidiga, mille järel järgmisel visiidil saadakse resorptsiooniõõs kergemini täiesti puhtaks. Kui hammas on enne ravi alustamist surnud, ravitakse hammast apikaalse parodontiidi reeglite järgi. Kui resorptsioon perforeerib, siis tuleks enne täitmist oodata perforatsioonikoha kliinilist ja röntgenoloogilist paranemist välja arvatud juhtudel, kui perforatsioon täidetakse kirurgilise operatsiooni käigus.

Väline põletikune resorptsioon

Selline kiirelt arenev tavaliselt hamba intrusioon-traumale järgnev resorptsioon nõuab pikaajalist kaltsiumhüdroksiidi ravi. Püsiv juuretäidis valmistatakse alles, kui resorptsioon on peetunud ning röntgenülesvõttel on näha terve parodontaalpilu. Tavaliselt nõuab see mitmete kuude pikkust ravikuuri.

Luksatsiooni- ja avulsioonijärgne juureravi

Laterutrusiooni ja ekstrusiooni järel sageli ning avulsiooni järel pea alati tuleb hamba juur ravida. Kui juureravi põhjus on pulpiit või nekroos, sooritatakse juureravi tavalisel kombel. Ravi alustatakse 1-3 nädalat peale traumat ning kaltsiumhüdroksiidi hoitakse kanalis 1-3 kuud ka siis, kui resorptsioonist märke pole. Kui ilmnevad resorptsiooninähud, käitutakse vastavalt resorptsioonitüübile.

Primaartihvti (master-point) valik

Tavaliselt alustatakse juuretäitmist primaartihvti valimisest. Põhimõte on selge: valitakse prepareerimise suurusele vastav gutabertstihvt. Praktikas ei ole olukord nii lihtne, mis ilmneb siis kui peatihvti kanalisse proovitakse – üsna tihti ei mahu see prepareeritud pikkuses kanalisse. Teinekord jällegi tundub see õiges pikkuses olles siiski liiglahedalt. Preparatsioonisuuruse ja primaartihvti kokkusobimatus tuleneb eelkõige kahest asjaolust:

1) GB tihvtid pole tihtipeale seda mõõtu, mida karbi peale kirjutatud standard väidab,

2) instrumendid, eriti NiTi, ei pruugi prepareerida kanalit ühtlaselt “standardmõõtu”.

GB tihvtide suuruse erinevused on juba ammu tuntud probleem. seepärast kontrollitakse neid enne täitmist kalibreeritud augurauaga. Kalibraatorist läbitunginud osa lõigatakse maha steriilse terava instrumendiga. Enamasti on tihvtid tipuosast veidi alamõõdulised. GB tihvtid ei varieeru aga ainult tipu läbimõõdu osas, vaid ka keskmises osas. Tavaliselt jämenevad need liiga kiiresti. Kui kanal on tipmises osas pikalt standardiseeritud, siis võib tihvt kinni kiiluda kanali koronaalsemale seinale, samas kui apikaalsemalt tihvt kanaliseinani ei ulatu.

Optimaalne peatihvt mahub prepareeritud pikkuses hästi kanalisse ja istub seal nii tihedalt, et välja tõmmates avaldaks see veidi vastupanu. Liiglõdvalt tunduvate primaartihvtide korral võime neid:

  1. kalibreerida augurauas või
  2. kui tihvti pead ei taheta deformeerida (mida tipu äralõikamine tõenäoliselt põhjustab) võib kanalisse sobitada teise sama suurusega tihvte ja valida välja selline, mis tundub kanalisse sobivat või
  3. lubame vähest lõtvust ning oletame et selle täidab sealer. Sellega kaasnevad teoreetiliselt riskid. Vähemalt niikaua kuni leiutatakse optimaalne sealer.

NiTi nõelade puhul on tähele pandud, et need kuluvad kiiresti ning kaotavad mõnevõrra oma dimensioonides. Näiteks nr 40 NiTi nõelaga prepareeritud kanal on apikaalsest otsast veidi alla 40. Nii juhtubki tihti, et sinna ei saada sisse nr 40 tihvti. Lahendusena võib:

  1. proovida trimmida kanali apikaalset osa terasnõeltega (flexo-reamer roteerides), kui see on võimalik,
  2. kasutada lõppfaasis uut (kulumata) NiTi nõela,
  3. valida peenem GB tihvt, mille tipust lõigatakse vajadusel jupp maha (näiteks kui prepareeriti nr 40 NiTi nõelaga > lõigatakse nr 35 GB tihvti otsast maha 0-2 mm).

Erinevate tootjate tihvtid erinevad teineteisest veidi oma omaduste (näit jäikuse) poolest. Kui on leitud endale sobiv tihvtitüüp, siis tasuks sellele truuks jääda, sest omandatud kogemused on kvaliteetse juuretäidise saamise eelduseks.

Master-point röntgen

Kuiva peatihvtiga röntgenülesvõtte tegemist põhjendatakse sellega, et selles tööetapis on veel suhteliselt vähese vaevaga võimalik muuta preparatsioonipikkust, kui röntgenpildil tundub tihvt olevat vales pikkuses. Sirgete ühejuureliste hammaste korral pole primaartihvtiga pilt enamasti vajalik, kuid kõverate kanalite ja mitmejuureliste hammaste korral parandab selline ülesvõte juuretäidiste kvaliteeti tunduvalt. Kuigi preparatsioonipikkus on alguses täpselt määratud ja ravi käigus hoolikalt säilitatud, näitab kogemus, et töö käigus toimub prepareerimise pikkuses erinevatel põhjustel üllatavaid muutusi.

Master-point pilt võetakse nii, et hästiistuvad primaartihvtid viiakse kanalitesse prepareeritud pikkuses. Mõnikord on mõistlik lõigata tihvtide hambakrooni servast palju kõrgemale jäävad otsad lühemaks, et ülesvõtmise ajal koferdam või sõrm tihvte paigalt ei nihutaks. Pildistamise järel kontrollitakse veelkord tihvtide asendit kanalis, mille järel viiakse kanalisse sealer. Kõverate kanalite korral peaks lõplikku täidist kanalisse valmistades viima primaartihvtid kanalitesse tagasi samas asendis ja suunas, milles need välja võeti, sest tihvtid on vastavalt kanalikujule valmispaindunud.

Juuretäitmise tehnikad

Lateraalne kondenseerimine (cold lateral condensation)

.. on läbi aegade enim kasutatud juuretäitmistehnika. Lateraalne kondenseerimine on ka referentstehnika erinevaid juuretäitmismeetodeid võrreldes. Põhimõte on lihtne: reamerite ja H-viilidega prepareeritud kanal täidetakse kõigepealt kanali apikaalsele osale vastava primaartihvti ja sealeriga, mille järel tehakse spreaderiga ruumi tihendustihvtidele,et juuretäidist lateraalselt tihendada. Kuna GB tihvtid on plastilised, säilitavad need spreaderiga saadud uue kuju hästi. Uurimuste järgi on sõrmspreaderid klassikalistest käsiinstrumentidest turvalisemad (juurekanaliseinale avalduva rõhu seisukohalt) ning nendega saadakse tihedaid juuretäidiseid. Spreaderi ja tihendustihvtide mõõdud on A, B, C, D. Neid on saadaval ka standardmõõdustikus, kuid neid kasutakse vähem.

Tavaliselt kasutatud tihendustihvtide suurused on B ja C. Vaid väga harva kasutatakse kõige peenemat ja kõige jämedamat “porgandtihvti”. See kas valitakse B või C, sõltub nii hambaarsti maitsest, kanali pikkusest ja “flare” ulatusest. (viilimisega saadud kanali laienemisest). Lateraalseks tihendamiseks tuleb kanalit pea kogu kanali pikkuse laiemaks viilida, et tihendustihvtidele ruumi oleks. Alumiste molaaride mesiaalsetesse ja ülemiste molaaride bukaalsetesse kanalitesse mahub primaartihvti kõrvale tavaliselt 2-5 , silmahammastesse ja ülemistesse intsisiividesse 4-10 porgandtihvti.

Esimesed tihendustihvtid võivad kanalisse ulatuda pea sama pikalt kui peatihvt. Lateraalkondensatsiooni tehnikat kritiseeritakse, kuna tehniliselt pole esimesi tihendustihvte kanalisse nii apikaalselt, kui eeltoodud skeemil, sisse saada võimalik. Kui sellele lisada fakt, et ka kanalite apikaalne osa pole standardseks prepareeritud, võib kriitikute arvates täidise apikaalne tihedus olla küsitav. Laboris tehtud võrdlevad uuringud on siiski tõestanud, et lateraalse kondenseerimisega on võimalik saada tihe juuretäidis.

Standardtehnika

Standardtehnikal on vähemalt kaks versiooni: tõeline standardtehnika ja single-point tehnika. Standardtehnikat võib juuretäidise osas pidada lateraalkondensatsiooni variatsiooniks. Erinevus on selles, et standardtehnika puhul on kanali apikaalne osa mõne millimeetri ulatuses prepareeritud roteerides võimalikult standardseks. Selle osa kanalist täidab üks samas standardmõõdus peatihvt. Tihendustihvtid asetatakse fingerspreaderi abil lateraalselt kondenseerides ning esimene tihendustihvt jääb apikaalselt preparatsioonivahe kaugusele.

Nagu ka lateraalkondensatsiooni puhul, nõuab ka standardtehnika kanali kaela- ja keskosa laiendamist viilidega, et tihendustihvtidele ruumi teha. Standardtehnika on suhteliselt kerge õppida ning oskaja saab sellega tiheda juuretäidise nii sirges kui ka kõveras kanalis.

Single-point tehnika

Juurekanali võib täita ka ainult primaartihvti ja sealeriga ilma tihendustihvtideta. Täidise tihedus põhineb sellel, et peatihvt koos sealeriga sulgeb tihedalt peakanali mõne millimeetri ulatuses ja ülejäänud kanal sulgub keskel asuva GB tihvti ja paksu sealerikihiga.

Single-point tehnikat kritiseeritakse palju sellepärast, et sealerile jääb täitmisel liiga suur vastutus. Kriitika põhineb teadmisel, et sealerid võivad teatud tingimustel lahustuda ning alguses tihe olnud juuretäidis hakkab aja möödudes lekkima. Tänase päeva teadmiste põhjal tuleks single-point tehnikasse suhtuda reserveeritult.

Chloroform-dipping tehnika

Kuigi standardtehnika eesmärk on prepareerida kanali apikaalne osa mõne millimeetri ulatuses standardseks, et peatihvt sinna täpselt istuks, jääb praktikas paljudel juhtudel see eesmärk täitmata. Kloroform-dipping tehnika puhul kastetakse GB tihvt enne kanalisse proovimist korraks kloroformi sisse. Selle järel viiakse otsast pehmenenud GB tihvt pintsettidega surudes kanalisse, kus see võtab kanali kuju. Tihvt võetakse kanalist välja selle asendit pintsettides täpselt säilitades. Kui sealer on kanalisse saadud, viiakse individuaalselt kujundatud tihvt täpselt samas asendis ja pikkuses kanalisse tagasi. Ülejäänud kanal täidetakse tihendustihvtidega nagu standardtehnikas.

Kloroform-dipping tehnikat või pidada standardtehnika variatsiooniks, kuigi see on vanem kui standardtehnika. Negatiivne on asja juures potentsiaalselt kahjuliku kloroformi kasutamine. Klorform-dipping tehnikast on raske leida uuringute tulemusi. Selle tehnika kasutajaid pole palju, aga põhjamaades leidub sellele tehnikale ustav kasutajaskond.

Soojendatud GB tehnikad

GB tihvtide plastilisusest hoolimata on sellega raske täita kanali kõiki ebareeglipärasusi, mille tõttu sealerikihi paksus on mõne koha peal soovitust suurem. See on tähtsaim põhjus, miks soojendatud GB vastu on huvi tuntud. Tehnika põhimõte seisneb selles, et soojendatud GB saab sobiva instrumendiga suruda kanali mistahes soppi. Soojendatud GB tehnikat kritiseeritakse eelkõige jahtumisega kaasneva kootumise põhjustatud hermeetilisuse vähenemise ja liigse tehnilise keerulisuse pärast. Lisaks on kasvanud ka juure ületäitmise risk. 90ndatel on aga soojendatud GB tehnikad olnud aktuaalsed ning saavutanud populaarsuse mitmel pool maailmas.

McSpadden GB kondensatsioon

Masinaga GB kondenseerimine oli esimene uue laine soojendatud GB tehnika. Ameerika endodont McSpadden leiutas 1980ndate alguses valepidi Hedström-viili meenutava nurkotsikusse kinnitatava GB tihendaja. Kondensorit kasutatakse nurkotsikus umbes 8000 pöörde juures ilma vesijahutuseta. Kanalisse viiakse kõigepealt sealer ja primaartihvt, mille järel enam-vähem prepareerimise suurusele vastav kondensor (sõltub kanali suurusest ja koonilisusest). Mittepöörlev kondensor surutakse kanalisse nii sügavale kui see läheb, kuid mitte lähemale kui 2 mm tööpikkusest. Käivitatakse nurkotsik ning kiirelt roteeriv kondensor tekitab hõõrdumisel sooja, mis muudab GB plastiliseks. Samal ajal pakivad kondensori labad pehmenenud GB apikaalsemale ning tõstavad kondensorit tservikaalsemale. Seda tõstvat jõudu ei tohi liigselt tagasihoida, sest kontrollimatul juhul võib pehmenenud GB tungida üle tipu periapikaalpiirkonda. Ka muidu on selle tehnika kasutamise eeltingimuseks, et kanalil on hea apikaalne aste (apical stop) ning et kasutatakse kanalisse hästi istuvat primaartihvti.

Tiheda täidise saamiseks on tähtis, et kondensori tööd täiendataks hoolika vertikaalse tihendamisega (pluggeriga). Sellisel juhul kompenseeritakse, selle tehnikaga muidu kaasnev jahtumiskootumine.

Tihti piisab ühest peatihvtist kogu kanali täitmiseks, sest kondensor veab kogu plastilise GB apikaalsemale kanalisse. Laiade kanalite puhul piisab peatihvtist vaid osaliseks kanali täitmiseks. sel juhul pakitakse esimene tihvt kondensori ja fingerpluggeri abil “valmis” ning seejärel täidetakse kanali kaelaosa teise suurema tihvtida sama tehnikat kasutades.

McSpadden GB kondenseerimine sobiv kõigi sirgete kanalite korral, kui formane apicale on terve. Eriti hea on tehnika sisese resoprtsiooni täitmiseks. Kõverate kanalite korral sobib see tehnika juhul kui kõverus ilmneb alles tipmises 2-4 mm osas. Kõverate kanalite korral on soovitatud nn hübriidtehnikat, kus kanali apikaalne osa täidetakse standardtehnikat ja kesk- ja kaelaosa McSpadden tehnikat kasutades. Tehnikast pole palju uurimustulemusi, kuid õigesti kasutatuna saadakse tihe juuretäidis suhteliselt vähese ajakuluga.

Thermafil

Thermafil juuretäitmistehnika puhul kasutatakse GBga kaetud täidistihvte, mille südamikuks on metall (teras, titaan) või plastpulk. Thermafil täidistihvte on nii klassikalise standardiga (0,02) kui ka uuema 0,04 “taper”iga prepareertud kanalitele.

Põhimõte on lihtne: kanalisse viiakse sealer, mis määritakse ühtlaselt kanali seintele. Prepareerimise ulatusele vastav Thermafil tihvti soojendatakse mõni minut spetsiaalses seadmes, mille järel surutakse see tööpikkuses kanalisse. Tihvt on varustatud kanaliinstrumendiga sarnase pea ja stopperiga. Enne kanalisse viimist on tihvti prepareeritud kanalist tunduvalt suurem. Soojenenud ülemäärane GB jääb tihvti tööpikkusesse viies maha kanali seintele/suudmele. Uued 0,04 koonilisusega tihvtid on ülemäärase GB välja pääsemiseks varustatud spetsiaalse soonega. See peaks vähendama ka ületäitmise riski. Tihvt lõigatakse kanalisuudmelt läbi puuriga.

Sooja GB meetodeid kritiseeritakse jahtumisaegse kootumise tõttu. Uurimused näitavad aga, et ka Thermafil tehnikaga on võimalik saada tihe juuretäidis. Tõenäoliselt plastist sisu ja GB jahtumise aegne lateraalne kondenseerimine kompenseerib kootumist. Hetkel on suuremaks probleemiks ületäitmine (sealer ja GB kipuvad liigselt tungima periapikaalpiirkonda).

Kuum lateraalne kondenseerimine

.. on muidu tavalise lateraalse kondenseerimise moodi, aga kasutatakse kuuma spreaderit. Võib arvata, et sellist tehnikat kasutades oleks enim abi ebareeglipärase morfoloogiaga kanalite soppide täitmisel. Tänasel päeval pole see tehnika eriti laialdaselt kasutusel, kuid tehnika uuemad versioonid (Touch and heat, System B) võivad seda olukorda muuta.

Kuum vertikaalne kondenseerimine

.. on üks vanemaid juuretäitmistehnikaid. See on raske tehnika, mis selle valdamise korral annab suurepärase lõpptulemuse.

Nagu ikka viiakse kanali seintele kõigepealt sealer ja kanalisse viiakse prepareerimise suurusele vastav peatihvt. Tihvt lõigatakse läbi spreaderi-taolise kujulise kuuma instrumendiga läbi nii sügavalt, kui vähegi võimalik ning kanalisse jäänud GB tihendatakse vertikaalselt kanalisse topeldamispikkuses sobivalt mahtuva pluggeriga. Tihvti läbilõikamiseks kasutatav instrument peab olema nii kuum, et see ei tõstaks GB tihvti kanalist välja. Pluggerit ja kuumutatud instrumenti vaheldumisi kasutades edenetakse üha apikaalsemale, kuini soojenenud GB suudetakse pakkida juba üsna apeksi lähedal. Selles faasis võetakse tavaliselt rtg-ülesvõte, et veenduda juuretäidise apikaalses tiheduses. Edasi täidetakse kanalit tservikaalses suunas. Kanalisse viiakse vähehaaval GB , mis pehmendatakse kuuma instrumendiga ja tihendatakse sobivas mõõdus pluggeriga.

Kuum vertikaalne kondenseerimine on aeganõudev ja keeruline tehnika. Kuigi sellega võib saada tiheda juuretäidise, ei sobi see eeltoodud põhjustel rutiinseks kasutamiseks tavalise juureravi korral. Sisese resorptsiooni täitmisel võib see aga olla tõsiseltvõetav valik.

Obtura II, Ultrafil, Alphaeal, Phase II on kõik eelsoojendatud GB kanalisse “süstimise” tehnikad, mis nõuavad spetsiaalseid seadmeid. Apikaalselt juuretäidise kvaliteeti raske kontrollida. Perspektiivne just siseste resorptsioonide täitmisel. Pikaajalised kogemused puuduvad.

Quickfil on moderniseeritud McSpaddeni versioon, kus guttakondensor on kaetud a-GB kihiga, mis hõõrdumissoojuse tagajärjel pehmeneb. Kondensori labad pakivad plastiliseks muutunud GB apikaalsele.

Touch and heat, System B on uus kuuma lateraalkondensatsiooni seade, kus erisuuruste kuumenevate otste temperatuuri saab muuta kraadi täpsusega. Põhimõtteliselt lihtne tehnika, millega saadakse hea tulemus just laias (näit sisese resorptsiooniga) kanalis. Tulevikus, kui kasvab 0.04 taper instrumentide kasutamine, võib ka algselt kõverate kanalite täitmine touch and heat tehnika abil kergemini õnnestuda.

Koronaalne ääreleke

Juuretäidise kvaliteeti hinnates on siiani kõige tähtsamaks peetud juuretäidise apikaalse osa tihedust ja pikkust. Koronaalselt on aktsepteeritud ka üsna hõredaid täidiseid. Viimastel aastatel on aga avaldatud palju uurimusi, mis rõhutavad just juuretäidise tservikaalse osa ja ajutise või püsiva täidise hermeetilisuse tähtsust. Uued uurimistulemused näitavad, et sageli tekib ravitud juurega hambal uus (retsessiivne) infektsioon just suuõõne poolt koronaalse lekke tagajärjel.

Hoolikalt tehtud tihe juuretäidis võib infitseeruda süljekontaktis (ilma makrotäidiseta) 2-4 nädalaga kogu juuretäidise pikkuses. Osaliselt põhineb bakteriinvasioon sellel, et sülje komponendid ja mikrofloora leotavad sealeri kanali seintelt lahti. Kuna kõiki sealereid ei ole uuritud, pole ka selge, kas mõni neist pakub antud probleemi puhul kaitset paremini.

Kliiniline kogemus näitab, et isegi kaua suuõõnes lahtiselt olnud juuretäidise puhul, pole vähemalt röntgenülesvõttel märgata apikaalseid muutusi. Olukord võib aga muutuda siis, kui hambale valmistatakse uus tihe täidis. Sel juhul suunduvad kanalisse jäänud bakterid toitu otsima apikaalsuunas. Seepärast soovitavadki paljud ülikoolid juure uuesti (ümber)ravida, kui juuretäidis on olnud ilma kaitseta vähemalt kaks nädalat.

Hammast ei ähvarda retsessiivne infektsioon ainult juhul, kui ajutine või püsiv täidis on täielikult ära olnud. Ka lekkivad makrotäidised ja puudulikult tsementeeritud juurekanalikruvid ohustavad periapikaalse piirkonna tervist. Sellist tüüpi koronaalse lekke tagajärjed ei tule välja, kui juureravi järelkontroll piirdub vaid ühe aastaga. Näide sellest on viimastel aastatel tuntuks saanud hõbetihvtidega valmistatud juuretäidiste nn “hiline ebaõnnestumine”. Uued põletikukolded on tekkinud täitmisest alles kümme aastat hiljem koronaalse lekke ja sealeri aeglase lahustumise tagajärjel.

Kui koronaalse lekke tähtsusest on hakatud aru saama, on ka ajutistele täidistele hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Kui on vähegi kahtlusi ajutise täidise (Cavit või tsinkoksiideugenooltsement) püsivusest, tuleks see asetada kanalisuudmel 3-4 mm sügavusele juurekanalisse.

Märksõnapilv