Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid patsiendile › Hambahaigused ja raviprotseduurid › Implantaadid - mis kaunis, see kallis

Implantaadid - mis kaunis, see kallis

 0 häält
K.Murutar, TervisPluss
27.okt. 2005
Iga lisanduv implantaatidega tuttav suurendab kiusatust oma heaolu mitte edasi lükata, vaid elada kohe täisväärtuslikult. Artikkel kirjeldab hammaste istutamist ja sellega kaasnevat
Loe ka neid

Iga lisanduv implantaatide ehk “istutatud” hammastega tuttav suurendab kiusatust oma heaolu mitte edasi lükata, vaid elada kohe täisväärtuslikult.

Tegeleme kõigil elualadel nõukogude aja tagajärgede heastamisega. Sovetiperioodi iseloomustasid halvad hambad ja kehvad kingad. Defitsiidiajastul oli ühtviisi armetu nii toitumine kui ka suuhügieen. Hammaste parandamise kvaliteet pani avamaailma arste meile suhu vaadates küsima: “Armas taevas, miks te ometi ise oma hambaid parandate?”

Tartu Aleksandri tänava hambaravikabineti hambaarst Kaido Reinaste meenutab, et veel kümmekond aastat tagasi oli kombeks lagunenud hambad pigem välja tõmmata kui viimase võimaluseni parandada. Asemele jäi kas kurblikult tühi “sahtel” või siis keerukad-traumeerivad sillad ja anekdootlikud ööseks klaasi käivad proteesid. “Selge, et tühjad kohad hambareas pole esteetilised ning mõjuvad seetõttu halvavalt hingeseisundile, eneseteadvusele ja erialatööle,” loetleb doktor Reinaste. Sama hull või dramaatilisemgi on söömise halb kvaliteet lünkliku hambarea pärast.

Suhu tekkinud tühiku tõttu hakkab inimene mäluma üksnes teise poolega, mis saab ülekoormatud, seetõttu peavad esihambad rohkem tööd tegema. Ühepoolne mälumine deformeerib tasapisi lõualuud. Nüüdisaegseim ja aina levinum abinõu hammaste asendamiseks on tehisjuured ehk implantaadid.

Dr Reinaste on implantaatide paigaldamist õppinud Yrjö Kumpulalt. Mitme kliiniku omanik dr Kumpula on pannud Soomes ja Hispaanias implantaate tuhandetele inimestele.

Ülikooli lõpetamise järel sai Kaido Reinastest Tartu hambapolikliiniku kirurgiaosakonna tubli käsitööline, kes hakkas samal ajal Aleksandri tänavasse oma hambaravikabinetti rajama, täiendades end Rootsis ja USAs. Mehel, kel on heas mõttes lapsikult värske ja ammendamatu huvi uute meetodite, materjalide ja tehnika vastu, on ülim eesmärk patsiendi iga hammast võimalikult kaua töökorras hoida ning kui seda tõesti enam säilitada ei saa, siis täiuslikult asendada. Ta on veendunud, et implantaatide siirdamisest lihtsamat, säästvamat ja kestvamat meetodit ei ole.

Ideaalilähedased implantaadid

Doktor Reinaste patsient peab varuma aega ja kannatust, sest stomatoloogiafanaatik võib uutest avastustest või värskematest nüanssidest loengut pidama hakates ajataju kaotada. “Implantaadi siirdamine tähendab seda, et lõualuusse keeratakse kruvi, selle otsa kinnitatakse tihvt, mille peale tuleb kena loomulik kroon. Implantaatide paigaldamine ei traumeeri naaberhambaid nii nagu vana kohmakas sildade ehitamine,” selgitab ta.

“Näed, siin on jäljend ühe noore naise ülemisest lõualuust — põletiku tõttu pole siin praegu ühtki hammast. Kui kogu rea peale kokku kruvida luusse kuus implantaati, saab nende ümber ja vahele üles ehitada terve rea, mis on hästi vastupidav. Kahe implantaadi vahele saabki “riputada” proteesi. Karlssonil pole öiseks kollitamiseks enam veeklaasist onu Juliuse proteese võtta.”

Hambatohter tunnustab tööd, mida valdab tema õpetaja Yrjö Kumpula — luu siirdamist ja just eriti ülemise lõualuu peenmehaanikat. “Ülakorruse luu on alumise omast palju urbsem ja õhem ning nina kõrvalkoobastega suhtlemine millimeetrite mäng. Yrjö teeb röntgeni abil lausa fakiiritegusid — varieerib “istikute” pikkusi, jämedusi ja sisenemisnurki. Kusjuures see käib tal kiiresti ja ladusalt nagu mustkunst.”

Yrjö Kumpula põhjendab oma osavust sellega, et kui dr Reinaste on paigaldanud sadakond, siis tema juba tuhandeid implantaate. Mees, keda Reinaste igas kuus vähemalt korra või kaks Eestisse sõidutab ja juba lausa pereliikmena oma kodus majutab, on neljateistaastase praktika käigus välja valinud Straumann ITI tehnoloogia, mis on Šveitsi kellameistrite täppisoskuste vili. “See meetod traumeerib patsienti kõige vähem ja piirdub kõigest ühe operatsiooniga. Arstil on nii implantaati kõige hõlpsam paigaldada ning tulemus on ülimalt vastupidav.”

Kuidas hammas “istub”?

Jälgin mitut hammaste “istutamise” operatsiooni, mida Kumpula-Reinaste kahekesi teevad. Patsiendid, kes on varem lasknud teha hammastiku panoraamröntgenpildi, mille põhjal Soomest vajalikud vahendid toodud, ilmusid Aleksandri tänavasse veidi kahvatute ja kartlikena. Nad pandi lamama ja kaeti üleni linaga, nii et vabaks jäi vaid suu.

Üsna mõõdukal määral tuimestatakse vaid ige. Igemesse lõigatakse skalpelliga väike luud avav lõhe. Väikese trelliga kaevutakse luusse, puurimiskohta pidevalt jahutades, et ei tekiks luukoe nekroosi — sel juhul implantaat luusse kasvada ei taha. Luustumist aeglustavad ka kaltsiumi siduv ja veresooni ahendav suitsetamine ning diabeet. Tekkinud kanalisse, mis kopeerib loomulikku hambajuuresompu, keeratakse seest õõnes kruvi. Kuue kuni kaheksa nädala pärast, kui see on luustunud, keeratakse sisse tihvt, mille peale käibki kroon.

“Vajaduse korral võtame kruvile toeks luud lõua alt või kasutame konservluud,” selgitab dr Kumpula. “Pärast kruvi paigaldamist tuleb igemele teha paar pisikest õmblust. Kinnikasvamiseni katab kruvisisest õõnsust väike metallkate — tänu sellele piirdubki implantaadi panek ainult ühe operatsiooniga. Tänu nüüdistehnikale on arstil vaja vaid üht assistenti.”

Mis kaunis, see kallis

Jälgitud opipäeva üks patsient oli keskealine naine, kelle hammastiku olid lapsed “ära söönud”. Teine aga Kirde-Eesti tõhus tegudeinimene, kelle suu oli tööõnnetus puhastanud nii, et koos hammastega oli välja löödud ka luutükk ning ametikõrgendus seisis soliidsema väljanägemise taga. Ühe üleriigilise ajalehe peatoimetaja, kes Aleksandri tänavas rohelise opilina alla heitis, tunnistas, et tühik alalõuas ei paista küll välja, aga kipub närvilise elulaadiga käsikäes maohaavu tekitama. Psühholoog, kes samuti paar — sedapuhku ka naeratust ehitavat — implantaati sai, tõdes, et ei saa just väga hästi teisi aidata, kui endal on suu avamisega probleeme.

Dr Kumpula märgib pärast nende, kaua tühjana seisnud lünkade täitmist, et kõige parem ja õigem on implantaat panna kohe pärast oma hamba väljatõmbamist, kui tulevase kruvi gabariit on välja tõmmatud juure pealt näha. “Kui kohe ei saa, tasuks implantaat paigaldada siiski võimalikult ruttu, et poleks vaja kinnikasvanu asemele uut auku oherdada,” ütleb ta. Pärast operatsiooni saavad patsiendid koju kaasa kloorheksidiini suuvee ning läbi tuleb teha mõõdukas antibiootikumikuur.

Ühe implantaadi 15 000 ja 20 000 krooni vahele jääv hind moodustab tegelikult Soome ja Hispaania omadest vaid poole ega jää kardetavasti kuigi kauaks nii madalale. See paratamatus paneb rehkendama minugi — juba 13 aastat alumise vasaku kuuenda hambata elanu. Pean aga arvestama, et vanemal pojal on judolaagri jaoks vaja niipalju, noorematel lastel harrastuste ja heaolu jaoks naapalju, kodu lõppematusse täiustamisse… “Selle aasta trend ongi muide, et täiskasvanud lapsed ostavad oma vanematele järjest ja järjest implantaate,” kinnitab dr Reinaste. “Mõne aasta eest kingiti raudse eesriide tagant pääsenud, ent kehva pinsiga vanematele välisreise. Nüüd ostetakse hambaid. Väga mõistlik!”

Kaunid ja vastupidavad hambad

Tallinna CityMedi hambakliiniku uuringute põhjal vajaks implantaate peaaegu 80% üle 35aastastest patsientidest. Dr Meeme Mõttus ja dr Lauri Vahtra on Tallinnas CityMedis paigaldanud mitu tuhat implantaati. Dr Mõttus on kaitsnud implantoloogia alal ka magistrikraadi Helsingi ülikoolis ning on maailma ühe suurima implantaadivalmistaja koolitusspetsialist.

Implantaadid, alternatiiv traditsioonilistele sildadele ja proteesidele, on kasutusel olnud 30 aastat. See on kõige loomulikum viis asendada puuduvad hambad. Pikaajalised uuringud ja kasutamine tõestavad, et implantaadid on turvalised, kõrvalhambaid ja luud säästvad, esteetilised ning nende abil on võimalik fikseerida erinevaid proteese.

Eriti saavad sellest meetodist kasu krooniliste igeme- ja hambahaigustega inimesed. Maailmas tehtud uuringud näitavad, et implantaatravi õnnestub 95–99% juhtudest. Implantaate on võimalik paigaldada peaaegu kõigile tervetele täiskasvanutele. Vastunäidustusi on vaid üksikuid. Soovitatav on näiteks loobuda suitsetamisest. Implantaadi saab istutada kohe hamba eemaldamise järel või siis ükskõik millisel ajal pärast seda. Luu puudumisel saab tühjale kohale kasvatada uut luud ja vajaduse korral ka iget.

Implantaadi eelis tavalise sildproteesi ees on see, et oma terved hambad jäävad puutumata, neid ei tule lihvida. Lisaks sellele aitab implantaat ära hoida hamba eemaldamise järgset lõualuu sulamist.

Implantaatide plussid:
1. Säilitab luud. Kui hammas on eemaldatud, siis luu kahaneb aja jooksul.
2. Paigaldamine on valutu.
3. Kõrvalhambad säilivad paremini kui kroonimisel, sest kroonide panemiseks peab hambaid lihvima.
4. Hoiab kõrvalhambaid kulumast, aitavad säilitada hambumuskõrgust.
5. Takistavad hammaste nihkumist puuduva hamba kohale ja seega hoiavad ära hambumuse ja lõualuu liigese probleeme.
6. Teinekord on implantaadid odavamad kui keerukad äravõetavad või pikad sildproteesid.
7. Aitavad vältida nõrkade kõrvalhammaste pikki kroonimisi ehk pikkade sildade tegemist. Seega ei seota riskiga hambaid kokku.
8. Eluaegse vastupidavusega, kroonid ja proteesid aga mitte.
9. Vajaduse korral saab neile teha erinevaid proteese. Kroonide ja proteeside puhul aga on vajalik täiesti uus lahendus.
10. Võimalik paigaldada igas vanuses täiskasvanutele.
11. Aitavad luua kumerat iget, sildade puhul muutub ige nõgusaks.
12. Saab paigaldada kohe pärast hamba eemaldamist.
13. Teatud juhtudel on võimalik saada hammas kohe suhu.

Märksõnapilv