Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid patsiendile › Hambaravitöö ja selle ajalugu › Hambaravist vanas Tallinnas

Hambaravist vanas Tallinnas

 0 häält
20.okt 2005
Ei pruugiks kahelda selles, et keskaegsed rändarstid Tallinnas hambaraviga tegelesid. Nende tegevus aga seisis sarlataansuse piiril.
Loe ka neid*Hambahaldja lugu
*Hambaravi läbi aegade - 1.osa

H. Gustavson - "Pilt ja Sõna" 1966 nr. 3

"Riiast on siia saabunud kuulus hambaarst A. M. Erfeld Londonist, kus ta on oma ravikunstiga väga paljudele abi toonud, samuti nagu kogu Saksamaal, Kuramaal ja mujal. Tal on vahend, mis võtab kahe minutiga hambavalu ära. Ta teeb mustad hambad valgeks, puhastab ja kinnitab neid. Eemaldab ka konnasilmi ja soolatüükaid ilma lõikuseta ja valuta. Nelja päevaga kaotab tedretähed. Tal on olemas vedelik, mis paneb juuksed kasvama, kartmata, et nad selle ravi tõttu välja langeksid. Peale selle on tal lutikarohtu ja muid vajalikke vahendeid, samuti kingakreemi. Küsida Hobuse tänavast Grossmanni majast."

Kuulutus on ehtne ja ilmunud Tallinna ajalehes "Revalische Wöchentliche Nachrichten" aastal 1782. Kogu reklaamist õhkub nagu laadapalagani hõngu. Tõelisteks meedikuteks, stomatoloogideks, kujunesid hambaarstid möödunud sajandil. Seega palju hiljem kui teised arstid-spetsialistid. Ärgu see aga viigu meid arvamisele, et hambaarstikunst on noor.

Juba iidsetes India arstiraamatutes on juttu hammaste hooldamisest ja hambaharjadest, samuti hammaste väljatõmbamisest, mis on üks vanemaid operatsioone üldse. Hiljuti näiteks esitasid arheoloogid meedikutele seisukoha võtmiseks Elsassist leitud ürginimese kolju. Tehti kindlaks, et sellel olid jäljed hammaste väljatõmbamisest. Kuidas seda tehti, me loomulikult ei tea. Vaevalt aga teisiti, kui mõned loodusrahvad veel tänapäeval: asetati kepike vastu haiget hammast ja löödi sellele teise kepiga või kiviga. Logisevad hambad aga ei esita tugevatele sõrmedelegi erilisi nõudmisi.

Kreekas soovitas "arstiteaaduse isa" Hippokrates väljatõmmatavaid hambaid eelnevalt "põletada ja kuivatada". Hambavalu vastu kasutas ta, nagu ise nimetas, india vahendit. See koosnes põletatud hiirtest.

Rooma arstiteaduse kuulsus Galenos hakkas õõnsaid hambaid vahaga täitma. Kuid ka tema, samuti kui Hippokrates, ei pooldanud hammaste ekstraheerimist (väljatõmbamist) siis, kui need veel ei logisenud. Keskajal läks stomatoloogia nii kirurgide-habemeajajate kui ka rändarstide kätte. Ka Tallinna juuksurid tegelesid selle kunstiga. Aastal 1529 raele esitatud habemeajajate skraa (ameti põhikirja) ühes punktis öeldakse, et hammaste tõmbamisel meistrit abistanud sellile tuleb tasuda 6 killingit honorari iga marga pealt.

Ei pruugiks kahelda selleski, et keskaegsed rändarstid Tallinnas hambaraviga tegelesid. Nende tegevus aga seisis ?arlataansuse piiril. Kui lisada, et stomatoloogia kui teadus polnud veel lapsekingadeski, võime ette kujutada, millist abi said patsiendid nendelt n. n. "hambakaksajatelt" või "hambamurdjatelt". Peamine ravi seisnes haige hamba väljatõmbamises, kuid tihtipeale sattus tohtrile kätte hoopis vale hammas. Et hambavalu peeti "hambausside" teeneks (eks meenuta karioossed hambad ussitanud puitu), juhiti õõnsatesse hammastesse erilise lehtriga mürgiste taimede suitsu. Mõnel juhul saavutati edu, kuid see tuleb panna sugestiooni, mürgiste aurude sissehingamise ja mõningase soojuse arvele.

Rändarstide tegevus dentistidena Tallinnas tõestub kujukalt paljusõnalises reklaamis ülalnimetatud nädalalehe veergudel. Need mitmepalgelise osavusega mehed käisid siin peaaegu igal aastal. Kuid näiteks 28. juunil 1798 kiidavad oma kunsti koguni kolm hambatohtrit: tallinlastele juba varem tuntud Hartwig, teiseks "hamba- ja konnasilmaoperaator" Freidrich Wilhelm Frank ja "oma reisidel siia sattunud" hr. Cornelius. Muide lubab eelviimane konkurentide kiuste vaestele tasuta abi, äritseb kosmeetiliste vahenditega ning lubab soovijaile õpetada, kuidas odava raha eest mehhaanilist tulemasinat valmistada.

Lehitsedes neid vanu ajalehti, võime teha tolleaegsete hambaarstide teenustest kokkuvõtte. Leiame, et hambaid plombeeriti seatinaga, hõbedaga või kullaga. Paljud pakuvad vahendeid (pulbreid, vedelikke) mustunud hammaste lumivalgeks muutmiseks. Ju vist ei olnud need rohud alati patsientidele kasuks, sest mõni reklaam lubas rohte, mis igemete peale ei mõju. Reklaamitakse ravimeid skorbuudi vastu, mida peeti kohalikuks haiguseks suukoopas. Ravimid on valdavas enamuses mõeldudki peitsimiseks ja pealemäarimiseks. Esmakordselt kasutab Tallinnas hambavaluvastast sisemist vahendit "kuninglik Taani operaator ja hambaarst" Gabriel Josephi aastal 1791. Salaravimit tilgutatakse 5 tilka vatile ja pistetakse hambaauku, kuna 8 tilka võetakse sisse.

Kindlamaks ja enamkasutatavamaks näis aga olevat olnud hammaste väljatõmbamine. Ilmselt ei tulnud kõik sellega edukalt toime, sest mõnel juhul lisatakse kuulutuse juurde: "Tõmbab juure ka siis välja, kui hammas peaks murduma". Samuti kiidavad dentistid oma oskust valuta eemaldada hambakivi, kinnitada logisevaid hambaid jne.

Peale mõne üksiku erandi on hambatohtrid suured spetsialistid konnasilmade kõrvaldamises. Osa aga äritseb igasuguse kraamiga, nagu nägime loo alguses. Selles arsenalis kohtame veel tindipulbrit, küünlaid, vedelikke plekkide kaotamiseks riidematerjalilt jne. Paljud on tuttavad kosmeetikaga. Peale tedretähnide eemaldamise ja juusteravi osatakse hävitada soolatüükaid, teatakse "saladust, kuidas nahka hästi ilusaks, valgeks ja õrnaks teha, mida kõrgemalseisvad daamid oma ülimaks rahulduseks on kogeda võinud ilma mureta, et midagi juhtuks." Muide, selliste patentrohtude hinnad on üsnagi soolased, kõikudes1 rubla piires.

Et siin ennist oli juttu hambavalust, poleks vaja kõrvale jätta ka nädalalehe toimetuse poolt pakutud unikaalset viisi. Vastav artikkel on äratrükk ühest saksa perioodilisest väljaandest ja kirjeldab "õuehambaarst" Friedrich Hirschi meetodit. Selleks olevat vaja ainult leida lepatriinu, see puruks hõõruda kahe näpu vahel ja hõõrumisest veel kuumade sõrmeotstega iget ja haiget hammast masseerida! Efekt olevat hämmastav ja ainult mõnel naispatsiendil (ei tea miks, kas paljuräägitud naiste kangekaelsuse tõttu) olevat tulnud kuuri korrata.

Alalise hambaarstina Tallinnas on dokumentaalselt tõestatav kuni 1800 a. ainult üks isik: Friedrich Hoffmann. ühtlasi esimene siin tegutsenud dentist. Nimetatu pöördus aastal 1738 rae poole palvega lubada tal asuda vakantsele saunamehe kohale ja nimetab end selles kirjas "kirurgiks, silma- ja hambaarstiks". Rae vastus pole meile teada, kuid see pidi olema jaatav, sest Niguliste koguduse surmaregistri lehitsemisel sattus allakirjutanu teatele: "4 aug. 1740 maetud kiriku põranda alla saunamehe ja hambaarsti Friedrich Hoffmanni tütreke Anna Elisabeth."

Tulles veel tagasi ajalehekuulutuste juurde, paistab silma, et mingil moel osati kohendada inetult kasvanud hammastikku (hr. le Noir, 1775, kes lubab anda liialt tihedasti paiknevatele hammastele loomuliku vahemaa) ja tegeldi hammaste proteesimisega. Viimasel juhul näeme, et kõikjal on juttu kunsthammastest, mis on nii sarnased ehtsatega, et "isegi suurim spetsialist ei mõistaks vahel teha". Siin tasuks mõne sõnaga jutustada proteesimise ajaloo tähtsamatest punktidest.

Üks Numa 12 seadusest (450. a. e.m.a.) kõlab tõlkes: "Kellel hambad on kullaga ühenduses, siis seda, kes teda matab või põletab, ei peeta süüdlaseks". Võime eeldada, et siin mõeldakse proteese. Kuid juba Marcus Valerius Martialis, Rooma luuletaja (umb. 40 - 104 m.a.j.) nimetab teiste arstide-spetsialistide kõrval kedagi Caselliust, kes hambaid tõmbab ja neid uutega asendab. Araabia edumeelsed ja väga laia silmaringiga meedikud pidasid küll paremaks hammaste konservatiivset ravi, kuid väljatõmmatuid soovitasid asendada vasikaluust proteesidega, kinnitades need kullaga (Abulkassim).

Euroopas hakati kunsthambaid valmistama elevandiluust. Prantsusmaal tegeles selle käsitööga renessansiajal koguni eriline korporatsioon "Tabletiers et remetteurs de dents d'ivoire". Meile tuntud silla süsteemi kasutas esimesena L. Guyon 1615. a.

XVII ja XVIII sajandil hakkas õitsema äri ehtsate inimhammastega, mis polnud sugugi haruldane kaup, arvestades vaesust laiades kihtides. Tallinnas pakutud kunsthambad võivadki olla kas elevandiluust või inimliku päritoluga.

Kuigi kõigest eeltoodust jääb tolleaegsele stomatoloogiale mitte just austav kõrvalmaik, ei saa me teatud positiivset külge maha suruda. Muidugi püüti, nagu kahjuks veel nüüdki, enamasti piirduda valuvaigistavate vahendite ja võtetega. Hammaste seisund paistis olevat väga halb - kirjutatakse juuretüügastest, mis ülekasvanud igemete alla jäänud, pudedatest hammastest, mis ekstraheerimisel murduvad, suurtest õõntest, hambavalust, skorbuudist rikutud igemetest, hambakivist jne. Seetõttu kandsid inimesed eneses pidevat infektsioonikollet ning võime ainult tervitada Tallinnas peatunud "hambatohtreid", kes nii mõnegi patsiendi elu pikendasid, eemaldades vigased hambad.