Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid patsiendile › Ema ja lapse hambad › Väärastunud imemisharjumused

Väärastunud imemisharjumused

 0 häält
17.juuni 2002
Milliseid hambumushäireid toob kaasa pöidla imemine? Kuidas mõjutab hammaste arengut ülahuule imemine? Millele pöörata tähelepanu ning mida ette võtta?

Kahjulike harjumuste kliinilised sümptomid määratakse lapse tähelepanelikul vaatlusel sundimatu vestluse ajal. Aktiivselt toimivad kahjulikud harjumused saab selgitada ka suusisesel vaatlusel:

  • hammaste nihked ja kalded surve suunas,
  • hambakaarte kõverdumine,
  • hammastevaheline lahi,
  • alalõua nihkumine,
  • huulte kuivus ja lõhenemine,
  • sõrmede ja küünte kuju muutus jt.

Hamba-lõualuuanomaaliaid on sagedamini kahjulike harjumustega lastel. Lapsed imevad lutti, sõrmi, keelt, huuli, põski, mänguasju, mitmesuguseid esemeid. Kui väikelaps imeb kätt või sõrmi, siis võib talle panna kätte kinda või asetada küünarliiges lahasesse. Alates viie aasta vanusest võib kasutada psühhoteraapiat, sisendamist või hüpnoosi. Vanemad peavad lapse järele valvama. Kui sisendamine ei aita, siis pannakse sõrme otsa kare plaaster, kui imeb rusikat, siis kinnas. Kasutatakse ka mitmesuguseid ortodontilisi ravi-profülaktilisi aparaate.

Kahjulikud harjumused võivad põhjustada anomaaliaid, näiteks pöialt imedes toetab laps rusika lõuale, lükates alumisi hambaid ja kogu alalõuga tahapoole ning pöidlaga ülemisi hambaid ettepoole. Tulemuseks on prognaatne hambumus eeshammaste osas või lahihambumus. Lahihambumus võib tekkida ka näiteks keele imemisel, esemete hammustamisel.

Ülahuule hammustamine või imemine võib soodustada ülalõua eesosa lamenemist ja alumiste lõikehammaste huulepoolset kallet, s.t. eeshammaste vastupidist vahekorda alumised eeshambad eespoole ülemisi asendit. Kuna kahjulikud harjumused on laialt levinud, siis tuleb need kindlasti kõrvaldada.

 

5 sammu pöidla imemise peatamiseks

Las ta arvab, et see on tema enda mõte

Pöidla imemise pärast lapse pidev noomimine ja tema kallal näägutamine ei ole hea teile kummalegi. Selle asemel parem julgustage teda, et ta saaks aru kui "suur ja tubli laps" ta juba on, tooge välja need positiivsed asjad, milles ta arenenud  ja tubli on. Juhtige lapse tähelepanu sellele, et laps on juba nii suur, et ei vaja mähkmeid, lutipudelit ega tite söötmistooli. Öelge talle, et olete tema üle uhke. Seejärel küsige, kas on veel mõni titelik asi, millest ta oleks nõus loobuma. Kui ta pöidla imemist ise välja ei paku, siis tehke seda ise.

Nõrgendage harjumust

Kui märkate, et pöial on lapse suus, siis püüdke mingi huvitava tegevusega tema tähelepanu äratada. Julgustage teda tegevustele, milles tal tuleb kasutada mõlemat kätt. Tehke seda eriti just enne magama minekut. Las ta näiteks hoiab raamatut, millest te talle unejuttu loete, või las ta kaisutab kõiki oma mänguloomi kahe käega.

Aidake tal märgata

Kui laps soovib, kuid veel ei suuda pöidla imemist lõpetada, siis rääkige talle kuidas te ise mõnest halvast harjumusest vabanesite. Seejärel leppige kokku mingi omavaheline salajane märguannu või signaal. Kui laps nüüd kogemata pöidla suhu unustab, siis annate talle kokkuleppelise signaali, et ta mõistaks mida ta teeb. Salajase signaali kasutamine on lapsele mängu eest ja samas hoiab teda avalikult häbistamast.

Kasutage autoriteete

Kui teie enda jutt lapsele ei mõju, siis lastearsti või hambaarsti jutt võib mõnikord teha imesid, kuna nad on lapsele väga tähtsad inimesed (ikkagi valges kitlis vm ebaharlikus vormis :) Ka nemad aitavad lapsel mõista, et laps on juba suureks kasvanud ning võib titeharjumustest loobuda.

Kaaluge sõprade survet

Ka sõpradel on selles vanuses lapsele väga suur mõju. Kui laps ööbib koos teistega lastega, kes pöialt ei ime, siis saab teie laps samuti aru, et see pole vajalik. Samuti mõjub lapsele see, kui pöidla imemise kohta küsivad temalt tema sõbrad.

 

Märksõnapilv