Ninahingamisfunktsiooni häire

13. juuni 2002


Ninahingamisfunktsiooni häire on hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid esilekutsuvatest riskifaktoritest üks olulisemaid, millega kaasneb sega- või suuhingamine. Kuidas seda varakult avastada ja mida arst saab ette võtta?
Vaata lisaks:
Huule- ja keelekida anomaaliad


Huule-suulaelõhe


Kuidas õpetada last nina kaudu hingama


Laste hamba-lõualuusüsteemi organite ja lihaste põhifunktsioonideks on imemine, neelamine, mälumine, hingamine, kõne ja miimika. Funktsioonihäireid saab lapsel kindlaks teha igas vanuses, kuid anomaaliate profülaktikaks tuleb need selgitada arengu varajastel perioodidel. Hiljem profülaktiliste menetluste efekt väheneb, sest juba lihaste erinevate funktsionaalsete gruppide bioloogilise tasakaalu häirumine luude kasvuperioodis võis põhjustada lõualuupiirkonna deformatsioone.

Ninahingamisfunktsiooni häire on hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid esilekutsuvatest riskifaktoritest üks olulisemaid. Tekib segahingamine või suuhingamine. Sõltuvalt kombinatsioonist teiste faktoritega soodustab mitmesuguste anomaaliate formeerumist: lahi-, progeenne, sügav-, prognaatne hambumus, või hambakaarte anomaaliaid.

Kliinilisteks sümptomiteks on näo alumise kolmandiku pikenemine puhkeseisundis, suu on poolavatud, huuled kuivad ega sulgu (palpatsioonil on suu ümarlihas lõtv, suletud suu puhul pinges), ninasõõrmed on kitsa pilu kujulised, keel nihkunud taha üles, profiilis on märgatav kahekordne lõug, ninahingamine on pindmine.


Suuhingamise harjumuse korral on:
a) ülahuul lühike, huule alt paistab ige;
b) näo alumine kolmandik on pikem;
c, d) suletud huulte korral on lõuatsi lihased pinges.


“Adenoidi nägu”. Kuueaastase lapse nägu kroonilise ninahingamise takistuse korral.

Ninahingamistakistusel võivad olla järgmised põhjused:

  • ninakäikude ja ninaneelu püsiv läbimatus otorinolarüngoloogiliste organite krooniliste haiguste või arenguanomaaliate tõttu (ninakäikude kaasasündinud kitsus, ninavaheseina kõverdumine, krooniline riniit, adenoidid, adenoidiit, kurgumandlite hüpertroofia, allergiline sinusiit jt.);
  • hingamise vale stereotüüp (harjumus hingata suu kaudu läbitavate ninakäikude korral), mis on kujunenud sagedaste ägedate respiratoorsete viirushaiguste puhul, samuti lastel, kellel on varem eemaldatud adenoidid;
  • suu ringlihaste funktsionaalne puudulikkus enneaegsuse, sünnitusaegsete tüsistuste, varajase lapseea raskete somaatiliste haiguste, ülahuulekida anomaalia jt. korral;
  • välishingamisfunktsiooni häired krooniliste hingamisteede haiguste korral, millega kaasneb bronhiaalse vastupanu tõus ja kopsude dünaamilise väljavenimise vähenemine (sega- või suuhingamine tekib niisugustel lastel seepärast, et sisemine hingamisaparaat pole suuteline ületama nina poolt osutatavat vastupanu väljahingamise ajal).

Arsti taktika ninahingamisfunktsiooni häire korral peab sisaldama järgmisi meetmeid:

  • lapse konsultatsioon ja ravi kurgu-nina-kõrvaarsti juures sõltumata hambumusanomaalia olemasolust;
  • määrata harjutuste kompleks, et kujundada rahuliku ninahingamise harjumus, kui ninakäigud on normaalselt läbitavad;
  • lapse konsultatsioon ja ravi allergoloogi juures hingamisteede allergoosi ja krooniliste hingamisteede haigestumiste korral;
  • ravikehakultuuriarsti konsultatsioon, et määrata lapsele hingamisharjutuste kompleks aktsendiga diafragmaalsele hingamisele ja rõhutatud väljahingamisele;
  • ninatiibade ja näonaha massaaž parandamaks ninahingamist;
  • sagedaste ägedate respiratoorsete viirusinfektsioonide korral koostada individuaalse karastamise režiim koos laste- ja ravikehakultuuriarstiga;
  • valmistada peamüts ja lõuatsikape öisel ajal kasutamiseks, kui lapsel on harjumus magada lahtise suuga;
  • suunata laps ortodondi juurde, et valmistada raviaparaat, kasutusele võtta standardne ravi-profülaktiline aparaat jne., kui nina on normaalselt läbitav.