Hambaravi läbi aegade - 4.osa

Dr. V. Grobler, Pretoria Ülikool
18. apr 2002


Gildid, renessanss, hambaravi... Suuvesi veinist, milles keedeti koerahambaid... Surnud sõdurite hammastest valmistatud proteesid... Milline on hambaravi ajalugu?

Loe eelmist osa

Gildid

Keskajal hakkasid linnades tekkima gildid - need olid ametialased, usulised ja seltskondlikud ühendused, mis hoolitsesid oma liikmete õiguste kaitse, ühiste usuliste ja seltskondlike toimingute läbiviimise ning hoolekande eest. Teiste seas tekkisid ka nn "juuksur-kirurgide" gildid. Näiteks Inglismaal peeti juuste lõikamise oskust sama tähtsaks ning austusväärseks kui kirurgi oskusi, mistõttu Edward IV ajal asutati Juuksurite ja Kirurgide Gild, mis tegutses erinevate nimede all kuni 18.saj keskpaigani. Sellesse gildi kuulunud viimane hambatõmbaja oli Samuel Rutter (27).

Loomulikult tekib siin küsimus, kuidas said sellised erinevad erialad nagu juuksur, kirurg ja hambaarst moodustada ühiseid gilde. Keskaegse kiriku tähtsust ja mõjuvõimu ei saa siin alahinnata, kuna nii kunsti- kui kultuurielu oli koondunud kloostrite lähedusse. Kirik pani paika nii tööde meetodid kui ka tähtsusjärjekorra. Keskaegsed reeglid nõudsid, et preestrid oleksid korralikult pöetud peaga ning raseeritud. Kuna vaimulikustaatuses inimestel oli verega seotud tööde tegemine keelatud, siis tegelesid sellega suhteliselt võhiklikud juuksurid, kes võeti kloostrite juurde ametisse kirurgide ja hambaarstidena. Tihtipeale polnud neil ei praktilisi kogemusi ega ka teoreetilisi teadmisi sellest valdkonnast ning vaid väga vähesed jõudsid meditsiinilise teaduskraadi taotlemiseni. Edumeelsemad püüdsis muuta kiriku seisukohta, et kirurgia ja hambaravi on käsitöö, mida ei sobi ülikoolides õpetada. Nad soovisid liita hambaravi kirurgiaga ning seda omakorda meditsiiniga. Ajapikku kujuneski Lääne-Euroopas välja, et hambaravitöö sai osaks kirurgi tööst, mida võisid teha vaid sellealase meditsiinilise kvalifikatsiooni saanud inimesed. Sellised inimesed ei saanud end pühendada siiski ainuüksi hambaravile, kuna neid peeti peamiselt arstideks ja kirurgideks (31).

Samas kui tõsine teadus kannatas tagasilöökide all, oli arsiteadus (sh hambaravi) vabalt avatud libaarstidele. Kui juuksur-kirurgid tegutsesid linnapiirkonades, siis maal olid selle ala endale haaranud kohalikud (king)sepad, kes tegelesid nii juuksuritöö kui aadrilaskmisega. Nad tegelesid turuplatsidel ka hambatõmbamisega, mida assisteerisid ringireisivad "hambaarstid". Hamba tõmbamise ajal põrisesid trummid, et summutada patsiendi kisa, mis võis teised hädalised minema ehmatada. Sellised rändhambaarstid on tänapäevaks üldiselt kõik kadunud - neid võib veel kohata vaid mõnedes Aafrika maapiirkondades.

 

Renessanss

Renessanss tõi inimkonnale uusi tuuli, innustades kõiki olema avatud ning teadmisi omandama. Ka hambaravis toimus sel ajal märgatav edasiminek ning intellektuaalne ärkamisaeg. Nii nagu muus meditsiinis, püüti ka hambaravis vabaneda eelnevate ajastute maagiast, eelarvamustest ning mitteteaduslikest tõekspidamistest. Majanduslik revolutsioon lubas nii mõnelgi inimesel end täielikult õpingutele ning eksperimenteerimisele pühendada ning teadus hakkas mõjutama nende mõtlemisprotsesse. Tähelepanelikud uuringud lasid neil vabaneda varem levinud müütidest. 16-17.saj õpperaamatud hakkas varasemast rohkem kirjeldama praktilist poolt. Kuulus prantsuse kirurg Ambroise Pare kirjutas tollal illustreeritud praktilise hambaravi käsiraamatu, mis populaarseks sai, kuigi tema hammaste ektraktsioonikirjeldused olid tolle aja kohta jahmatavalt otsekohesed. On oluline, et hambaravi oli tol ajal ikka veel kirurgia kaitsva tiiva all, mitte eraldi meditsiiniharu.

 

Eksperimentaalsed kunsthambad

Järgmine oluline punkt hambaravi ajaloos oli 18.sajand, kui avastati, et portselanist on võimalik valmistada kauneid lagunemiskindlaid kunsthambaid. Kuni selle ajani oli tehtud lugematu arv katseid luua kunsthambaid, mis paistaksid kenad ning suus kiiresti ei ära ei mädaneks, kuid sobivat materjali polnud leitud. Näiteks dr Guillemeau püüdis kunsthambaid valmistada vaha, valgete korallide ning pärlite segust, kuid see ei õnnestunud. Pariisi Kuningliku Meditsiiniseltsi president Monsieur Geoffroy kirjutas portselanproteeside kohta: "Minu uued kunsthambad on ületanud neile pandud lootusi. Eelmised, merehobu hammastest valmistatud proteesid, mida ma kandsin vaid 1 aasta, valmistasid mulle vastikust, kuna nad mitte ei andnud mu hingeõhule hirmsat lehka, vaid tekitasid ka toidu suhtes vastikustunde, mistõttu pidin ma need söömise ajaks suust eemaldama."

Paljud tolle aja inimesed kandsid proteese, mis olid eelkõige dekoratiivsed, tunduvalt vähem aga praktilised. Tavaliselt olid need välja nikerdatud kas elevandiluust, ninasarviku sarvest, jõehobu hammastest või lausa surnud inimeste hammastest. Levinud olid nn "Waterloo proteesid", mis olid valmistatud noorte hukkunud sõdurite hammastest. Lõpuks avastas prantsuse apteeker Alexis Duchateau pärast mitmeid ebaõnnestumisi, et portselanhambad sobivad kroonide tegemiseks ideaalselt, kuna on piisavalt tugevad ning säilitavad oma välimuse pikaks ajaks.

 

Porteesid: hammustav tõde

George Washingtoni proteesidProteese on vaja seda vähem, mida enam paraneb inimkonna suuhügieen. Sellegipoolest jäävad need ilmselt alatiseks osade inimeste abivahendiks. Algselt valmistati proteese jõehobu või vaalaluust, hiljem portselanist. Räägitakse, et Ameerika presidendil George Washingtonil oli tõsiseid probleeme oma proteesidega (pildil), kuna need istusid suus väga halvasti ning tekitasid valu. Alles 20.saj tuli kasutusele atsetaatplastik, mis proteeside kandmise mugavaks muutis.

Esimesed proteesid valmistasid etruskid üle 2000 aasta tagasi. Tol ajal oli levinud ravi hambakaariese vastu suuvesi, mida valmistati veinist, milles keedeti koera hambaid. Pole ime, et need inimesed vajasid proteese. Kreeklased ja roomlased pidasid proteese kõrge ühiskondliku staatuse sümboliks, kuna need olid väga kallid. Sajandeid hiljem valmistati proteese ka surnud inimeste hammastest. Proteese on kiidetud isegi poeesias.

Tänapäeval mängivad proteesid olulist rolli näiteks mõrvade lahendamisel, kuna need on praktiliselt tulekindlad ning ei lahustu hapetes. Näiteks 1849.a tehti dr Parkmani isik kindlaks ainult tema proteeside põhjal, kuna tema keha oli lagunenud happevannis mõrva tagajärjel.

--------------

Loe järgmist osa

Vaata lisaks:

hambaravi ajalugu