Hambaravi läbi aegade - 2.osa

Dr V.Grobler Pretoria Ülikool
21. märts 2002


Teine osa kirjeldab vanade egiptlaste, babüloonlaste, kaldealaste ja kreeklaste arusaamu meditsiinist ja hambaravist. Tuuakse huvitavaid ja hirmutavaid näiteid erinevate hambahaiguste ravimise võimalustest...
Vaata lisaks:

Loe eelmist osa

Öeldakse, et hambavalu on sama vana kui inimkond, mistõttu hambaravi ajalugu on väga tihedalt sotud inimkonna üldise ajalooga. Neoliitikumi aegne mees kannatas kindlasti hambavalu käes, kuna kaariese kohta leiduvad tõendid - pronksiajast pärit kolpadest on 32-st kolbast seitsme hammastel ulatuslikud kaariesekahjustused. Eelajalooline mees ei vajanud hambaravi tänapäevases mõistes, kuna dentaalsed probleemid on suurenenud ning mitmekesistunud koos inimese sotsiaalse arenguga. Koos vajadusega kasvas ka hambaraviteenuse pakkumise kvaliteet. Tegelikkuses polnud ammustel aegadel olemas eraldi hambaarsti elukutset, kuid hambaraviteenuste mitmekesistumisega seoses tekkisid lõpuks hambaravis eraldi koolkonnad ja toimus spetsialiseerumine. Erinevate hambaravispetsialistide huide eest hakkasid seisma mitmesugused seltsid ja liidud.

Hambaravi antiikajal

Hambaravi varasemat ajalugu tuleb vaadelda tihedas seoses meditsiiniteaduse üldise ajalooga. Varajaste tsivilisatsioonide vaimutööks olid pigem maagia ja religioon, kui matemaatika ja astronoomia. Kasutuid maagilisi toiminguid peeti tollal ülimalt oluliseks ning neil riitustel pandi alus ka preesterlusele. Walker (2) näitab, et maagia on oma ebaratsionaalsuses väga raskesti muudetav ning konservatiivne. Seetõttu on antiiksed usundid, folkloor, ettekirjutused ning isiklikud eelarvamused hambaravi prograssi pidevalt mõjutanud.

Maagialembesed egiptlased ja babüloonlased, kes asustasid Niiluse, Tigrise ja Eufrati äärseid alasid 4.-5. saj e.Kr, pidasid hambavalu jumala viha alla sattumise märgiks, millele võis leevendust saada vaid palvete ja pühade riitustega. Herodotus kirjutab, et Egiptus oli täis "spetsialiste", kes erinevatel viisidel kehaosi ravida ja terveks loitsida püüdsid. Ent hoolimata hästi säilunud kraniloogilisest materjalist pole egüptoloogid suutnud leida tõendeid operatiivsest hambaravist. Kuiv kõrbekliima koos täiuslikkuseni arendatud mumifitseerimisprotsessiga oli juurutanud egiptlastesse usu inimese surematusse. Vastavalt dr Campbell Thompsonile (3), pole säilunud kirurgia-alastel papüürustel ühtki viidet tollasele hammaste ravimisele. Siiski on olemas kirjeldus selle kohta, kuidas paika panna nihestunud alalõualuud - pealegi võis tollal iga puutööoskustega mees vabalt valmistada algelise lahase. 400 a e.Kr valitses Mesopotaamias Asur-Bani-Pal ning võib oletada, et tollal toimus hammaste eemaldamine juba regulaarselt. Õukonna arst kirjutab "Tema pea, käte ja jalgade põletik on tingitud tema hammaste seisukorrast. Hambad tuleb eemaldada, kuna need põhjustavadki põletikku."

Kaldealased oli tuntud maagia-armastajad ning oskasid lausuda loitse, mis pidid hambast välja ajama usse, mis hambavalu põhjustasid. Seda "hambausside" teooriat uskusid paljud primitiivsed rahvad enamikes maailmaosades kuni 20.sajandini. Suurte hambaaukude mädanemisest tekkinud "ussid" seoti kohe alateadlikult maapinnas elavate ussidega.

Kreeka ratsionaalsed teooriad

Kreeklastel toimus märkimisväärne intellektuaalne läbimurre Joonias 6.saj alguses e.Kr. Tollased filosoofid vaidlustasid mitmete küsimuste müütilised vastused, mida seni oli võetud puhta tõena. Kuigi Walker (6) võib eksida, järeldab ta, et kuna kreeklaste tsivilisatsioon ei arenenud otseselt välja ühestki teisest, polnud see nii suurel määral ka maagiaga seotud. Kreeklased usaldasid inimkeha ning uskusid, et elujõudu saab ammutada vaid puhtast loodusest (7).

Hippokratest (s. 460.a e.Kr) hinnatakse kõige rohkem tema meditsiinilalaste kirjutiste pärast. Ta viitab oma kirjutistes erinevatele haigustele, mis mõjutavad lapsi hammaste lõikumise ajal. Samuti soovitab ta hammaste eemaldamist ainult juhul, kui need juba täiesti loksuvad. Tema kirjutistest õhkub ratsionaalsust: "Kui inimesel on keele küljel pikemat aega haavand, tuleks uurida, kas sel küljel asuval hambal pole esileulatuvat nurka, mis haavandit tekitab." Seega ei otsi ta haavandi tekkele põhjust "jumaliku viha alla sattumisest", vaid püüab asjale leida loogilist seletust.

Loogilisest lähenemisest ning organiseeritud maagiliste rituaalide puudumisest hoolimata ei kadunud mõned maagilised rituaalid siiski veel niipea. Seetõttu ei omanud meditsiinilised ettevõtmised alati teraapilist väärtust:

  • Näiteks halitoosi (suuleha) all kannatavatele naistele soovitati: võtke jänesekolp, pange sinna 3 hiirt, kellel on eemaldatud sooled, kuid mitte neerud, hõõruge see kõik pulbriks, segage hulka kriiti, ning hõõruge see segu hammastele pesemata villatupsu abil...
  • Hambavalu vastu tuli hiirekehad hõõruda peeneks pulbriks, segada hulka marmoritolmu ning toppida seda hambauku (8).
  • Hambakaariese vastu tuli tarvitada suuvett, mis saadi veinist, milles oli eelnevalt keedetud koerahambaid (9).

Kahjuks pole eeltoodud "retseptide" kohta märkmeid, kas need ka vaegusi leevendasid.

Aristoteles (384-322 e.Kr) oli nn "terve mõistuse" esindaja, kes sõnastas oma vaatlused ja mõtted loodusseadustena (10). Kuigi seda pole tõestatud, on tema väide, et meestel on rohkem hambaid kui naistel, üks varasemaid hammaste anatoomia alaseid vaatlusi. Hiljem märkas ta ka seda, et looma vanust saab määrata selle hammaste välimuse järgi (11).

Loe järgmist osa

Vaata lisaks:

hambaravi ajalugu